Ah, mis ma teistest räägin. Kui mu noort kaardiväge poleks, suhtleksin vist kodus ammu vaid üksikute žestidega, nagu näiteks
- õlakehitus ("Kus ma selle ometi jälle torkasin? Ah, vahet pole, küll ükskord ise välja tuleb.")
- kulmukergitus ("Kas mina korraldasin selle kaose? Täitsa võimalik. Minu korter ju.")
- oimukohtadest haaramine ("Ra-hu! Iseenda eest ei põgene. Ta tuleb igale poole järele. Keskendu ja otsi tema nõrku kohti, neid on palju, aga kindlasti kuskil hunnikus ja sorteerimata!") jne
Noh, kui eestikeelse leksika asemele tulevad vähemalt ingliskeelsed sõnad, siis tunded? Millega me need asendame, kui tuimalt ringi tuiame, endale nii mõndagi keelame ja aina suurema olmemugavlemisega igasuguse hingemaailma ära nudime?
Kui kunagi seisnes pesupäev selles, et jalutasid vee saamiseks aiakäru ja mannergutega naabri kaevust läbipaistvat vett pumpama, siis praegu piisab, kui mõned korrad aastas veefiltrit vahetad. Kui vanasti vinnasid hommikul pliidile neljakümneliitrise poti kuuma vee saamiseks, tassisid seljas õue pesumasina "Aurika", millel oli küljes imetore, aga kahjuks katkine tsentrifuug. Masina tassisid õue seepärast, et ei peaks prügikühvli ja põrandalapiga kokku korjama lekkivat vett. Milline emotsioonide bukett sellesse päeva mahtus! Eriti, kui halvasti väänutud pesu nööril ära külmus ja tekikotte lihahaamrit kasutamata enam korteriuksest sisse suruda ei suutnud. Olid ajad! Rasked, seda küll, aga millise mängleva kergusega sõnavara rikastus ja tunded sisemuses möllu tegid!
Osalt seepärast ei ole ma ikka veel paljudele uuendustele avatud.
- Mikseri asemel kasutan kaanega klaaspurki (aega kulub oluliselt kauem, aga see-eest pole kunagi kindel, et soovitud tulemuseni jõuad);
- juukselõikusmasina asemel kasutan kääre (tulemus on alati kohutav, aga iga kord erineval moel ja erinevaid appikarjeid vallandav);
- keraamilistele pottidele, teflonpannidele ja silikoonvormidele eelistan head odavat plekkpotti. Nagu praegu: must känkar kastrulipõhjas, millest pidi tulema õhtusöök ja mida ükski mittenakkuv pind ära hoida poleks suutnud, irdub niipea, kui tööristasahtlist liivapaberi leian.
Milline nauding ja rõõm!
Sa suudad ka kõige hullema asja juures huumorit tabada. Milline oskus!
ReplyDeleteParandamatu optimist!:D
ReplyDelete