Ämblik

Valmistusin ahju kütma. Ühel halul konutas ämblik. Paras pirakas. Kehapikkus vähemalt cm ja konksus jalgadegagi ligi 3 cm pikk.
"Saatus," mõtlesin ja lükkasin halu ahju.
"Mis mul viga on?" jahmusin samas ja tõmbasin puu välja, aga ämblik oli kadunud.
"Tule välja! Palun, tule välja!" ahastasin ja kiskusin halge põrandale.
Ja sealt ta tuligi. Täitsa ise, täitsa teisest servast.

Nii. Nüüd oli ta siis põrandal. Päris hirmuäratav tegelane.

Hirmu suured silmad jäid vast ka pisut pildile. No ja tuhka täis tõmmatud ahjuesine. Oleks koibik, tormaks talle tigu tooma. Nüüd tormaks pigem minema. Kui teada ei tahaks, kuhu kolida plaanib.

Miks ma niiviisi vahet teen? Kas ainult kaheksajalgsetel?
Olen viimastel päevadel oma südametunnistusega kohutavalt pahuksis.

Tund aega hiljem.
Korjasin koera küljest mõned puugid. Kordagi ei tekkinud mõtet, et peaksin nad tagasi loodusesse viima. :/