Selleks, et aiatöödele siirduda, tuli aga enne tööriistu kohendada. Hark ja labidas, soetatud aastal 1988, andsid sügisel saba. Aga mitte täies mahus. Jupike jäi kummalegi sisse ja nii kindlalt, et kanguta kuidas kangutad, kuidagi ei saa kangutatud. Kunagi oli mul meisel. Ja tangid. Noh, et saaks naelagi eest. Aga milleks need naisterahvale, eks ju. :(
Õnneks on mul tarkus, mida igale homo sapiensile antud: hõõru lõke lõõmama. Nii et sabajuppidega läks suht lihtsalt.
Miski minus ütleb, et hargi- ja labidavarred on kaval kevadel valmis teha. Siis on koor mõnusalt lahti. Aga seesama miski soovitaks tungivalt valmistoodet vähemalt suvi otsa kuivatada. Kus mul see aeg? Siis ei leia ma aiamaad enam ka kompassi abil üles.
Varred valmis, üritan labidale käepidet külge ühendada. Paraku on olemasolevad kindlalt oma puujuppide küljes ja plastmassi juba lõke ei aita.
Teeme siis ise. Tapiga. Või mis selle nimi ongi. Noh, et õõnestad "käsipuusse" augu ja voolid varreotsa vastavasse suurusesse.
Hah. Oleks siis meisel või puur või midagi. Kuskile maale aitab pussnuga. Teeme siis pool, kui tervet rehkendust ei jõua. Nael ka sisse. Teine veel.
Hm. Et siis selline ristpeaga labidavars. On vähemalt mugav? No ei ole. Aga küll inimene harjub.
Ühe hommiku kohta isegi hea tulemus. Ja nüüd kaevama! :D
Ahhaa! Pisut aega tehtut silmitsedes meenus, et võtmenael jäi löömata. Seega sain labidavarre õigeks keeratud, nii et käepide enam labidateraga risti ei paikne. :D Nüüdseks on hulk aiamaad kaevatud ja pean tunnistama: väga käepärased ja mugavad põllutöömasinad. Põhjust rõõmuks ja rahuloluks.
:) :) :)
No comments:
Post a Comment