Rosolje

Teine koolituspäev õhtus.
Rong liikus kuidagi liiga kiiresti või lugesin mina liiga aeglaselt, igatahes jäi raamatu lõpuni veel 80 lehekülge. Olin vaikselt lootnud, et jõuan lõppu välja. Eks siis kodus edasi.

Nägin aknapeegelduselt väga veidras rõivastuses naisterahvast. Kardetavasti nägid teda ka kaasreisijad.

Oma rohelise tuttmütsi otsustasin perroonil pähe tõmmata. Lihtsalt.
Teisest küljest jälle toimis ukseklaas suurepäraselt ka peeglina ja miks mitte seda kasutada?

Pähetõmbamine jäi ära, sest toidukoti pealiskihist välja õngitsetud müts oli mõõdukalt rosoljene. 😕
Mh. Noh. Pähe tuleb ta panna. Pikk rattamatk ootab ees ja õhtu on küll novembri kohta soe ja sume, aga paljapäi sõiduks tuuline ning vilu. No pärast panen. Ilma publikuta.

Oli mul seda rosoljet osta vaja? Süüa ei jaksa teha? Mingi kiusatusost. Tegelikult ei tahagi. Nüüd veel eriti. Hea, et selles kotis midagi olulist ei ole. Mütsi pesen kodus puhtaks.
EIIII!
Kus ma kotti hoidsin? Nagis, koos jopega. Kollase jopega. Alles pesust tulnud jopega.  Ma vist ei taha teada. Põrnitsen varrukaid ja kõhupoolt. Rosolje ei lehvita. Loodetavasti selg ka väga koorene pole.

Vedas ehk. 😞
EIIII!
Helkurvest! See jäi kõige põhja. Ilusti kokku lapatud.
Njah. Perrooni valus valgus kinnitab, et on küll lilla. Valdavalt.
Et see asi tuleb nüüd kollase jope peale tõmmata?
Palju õnne! 😭

Samas. Kalad pidada fosforit sisaldama. Rosoljes on heeringas. Saan vestile võimsust juurde? Äkki peab pahempidi selga panema, et juhte ei pimestaks?
Ehk ei peagi vesti panema, kui ma nüüd oma tähtkujule mõtlen.

Kodus tõstan toidukoti tühjaks. Roosa sidrun. Roosas pakendis leivaviilud. Peedimaitseline vihmavari. Häh. Pole see mingi rosolje! Rosoljega on kõik korras. Lekib hoopis peedi-küüslaugusalat. Vabandan rosolje ees, aga tema on juba hapuks läinud. 😖

Jalgsi läbi kolme maakonna

Prillid oli vaja linnast ära tuua. Pakkusin seda võimalust paljudele, aga lõpuks otsustasin ikka ise ära käia. Mine tea, kaotavad ära, teevad katki või toovad valed.

Pood peaks olema üheksast avatud, aga kuna mu nina all mitu minutit varem uks lahti tehti ja lahkelt siseneda lubati, olin oma vastse varandusega üheksa ajal juba tagasiteel.

Rongi nii ruttu polnud minemas, aga mulle meenus, et prillidest jäi mõni euro veel üle, nii et otsustasin selle raha Balti jaama juures asuvasse lemmikpoodi ( "Alma äri") jätta.

Ükskõik kuidas ma poeprouat kiusata üritasin, kõik soovitud kauba ta mulle välja kaevas. Rattaekspandrid. Tahvlilapinagi. Isegi piiiisikesed poldid koos mutritega. 😮Lõpuks said soovid otsa.
Ükskord ma ostan sealt vikati ka ära, aga enne pean kapuutsiga mantli hankima.

Nojah, aga kõik see ei võtnud kuigi palju aega. Hakkas kiusama mõte, et istuks nüüd ikkagi esimesse rongi ja sõidaks kodule nii lähedale kui saab. Eks edasi vaatab, kuidas kujuneb.

Kui rongist maha astusin, tekkis kiusatus jalutama hakata. Ma arvan, üle 13 km ei tohiks see vahemaa olla. Veel mõtlesin, et suur hulk inimesi jookseb maratoni ja nad ju suudavad hiljem normaalse elu juurde naasta. See oli muidugi kahtlane mõte, sest nii võin ma järgmisel korral Tallinnast jalgsi tulema hakata.

 Ilm osutus ilusaks.

 Oktoobri lõpu kohta oli mõnusalt soe, parajate selginemistega.

 Minu roheline järv polnud värvi vahetanud.

Natuke unistasin.
Natuke meenutasin.
Näiteks, kuidas me emaga jalgsi vanaema juurest Jänedale tulime ja kui ma enam käia ei jaksanud, siis jooksin (~ kolme-neljaselt). Või kuidas mul Lipumäe juures kingad hõõruma hakkasid ja tohtisin paljajalu edasi minna, aga pärast pooljaama juures, kui ema ja isa tahtsid sõpradele külla minna, mulle kingi tagasi ei antud ja ma olin sunnitud natuke nutma. Nemad nimetasid seda tookord jonnimiseks, aga milline noor daam (~ 5-6) sooviks ilmuda pererahva ette tolmuste ja katkihõõrutud varvastega? Eriti kui peres elab selline kena sein-on-ees-vuntsidega armee-eelik perepoeg.

Siis tuli veel meelde, kuidas ema mind ratta pakiraamil mööda auklikku kruusateed Jäneda ja Lehtmetsa vahet transportis. Tee oli oluliselt künklikum ja ma olin valmis pigem kümme korda rattaga külili käima, kui kuulama ema kiljumist küngastest allasõidul.

Ja veel, kuidas ma laupäeviti ei viitsinud diislit ära oodata, sõitsin koolist elektrikaga Aegviitu, vantsisin koju (Jäneda raudteejaama), vahetasin riided ja läksin edasi vanaema juurde (~7 km). Tänu nendele käimistele mäletan täpselt toonaseid kilomeetripostide asukohti.

Jalutamine on tore.  

Kodu lähenedes mõtisklesin, et mis ma nüüd siis nii väga võitsin, kahe ja poole tunni pärast tuleb liinibuss.

Aga kõik need korrastatud mõtted? Vaated? Värskus? Vabadus... 😊😊😊

 Koerale ütlesin kodus, et jalutama läheme küll, aga väga suurt ringi ei tee. 😉

Puu all

Uus kolleeg ütles, et talle meeldivad rohelised kardinad. Siis on tunne, nagu istuksid puu all ja valgus tungib läbi võra. 

Nii ongi.

Pärast seda, kui akna ette roheline kardin ilmus, olen hakanud sellesse tuppa palju tihemini sattuma ja kauemaks peatuma jääma. 

Õhhhhh... 💚💚💚

Lühhike öppetus, kuidas paigaldada dušikardinat

Vana kardin on alt juba liiga roostes.
Ja kardinapuu kukkus alla.
Lukustus andis saba.
Noh, tegelikult juba ammu, aga seni sain superliimiga hakkama.

Otsustasin, et olen avatud värsketele ideedele, täna kasutan kahepoolset teipi.
Endal ei olnud, pommisin naabritelt.

Minu teip oli olnud teistsugune.
See, millega kunagi asju ühendasin.
Valge padjake jäi vahele.
Siin oli ainult mingi õrn võrk.
Ilmselgelt ei õigustanud ootusi.
Aga ma ei jätnud jonni.

Kui lõpuks juba tulemusega rahule jäin ja puu kenasti seinete vahel püsis, avastasin, et ebaõnnestumisvoorus olid pooled kardinarõngad ära kukkunud.
Nii et... kenasti kinni oli nüüd küll, ainult pool kardinat rippus, nina norus.
Mh.

Lausa kahju oli uuesti alata.

Lisaks on värske kardin eelmisest vähemalt 20 cm lühem.
Noh, alakeha varjab ära. 😏

Nüüd vaid möödund ajast mälestus on see. On see. On see

Astusin täna kohalikku postkontorisse. Või mis kohalikku! Kohalik suleti aastakümneid tagasi, järgmine kohalik kümnekonna aasta eest. Nüüd siis läheb see kohalik. ~20 km kodust.

Tühjad letid ja riiulid, noorik leti taga leinameeleolus.
"Kartsin juba, et äkki ei näegi sind enam enne sulgemist..."
Niu.

Noorik rõõmustas ikka ka. Et juubeli jagu tööaastaid saab täis. Napilt. 30. Et kohe pärast sidekooli lõpetamist alustas.
Aga et nüüd ei teagi, mis edasi saab.

Aasta lõpuks kaduda naaberside ja järgmine suurem ülesanne olevat kõigi maakonna postkontorite sulgemine.

Nojah siis. Või palju ma ise sidesse satun? Kord nädalas tervitama, ostan ümbriku ja margi, vahel paar õnnitluskaarti, mis nagunii vajalikul hetkel kadunuks osutuvad. Aga tänapäeval saab ju kõike netist tellida. Kui väga vaja, siis ka margi, ümbriku ja soovitud tekstiga õnnitluskaardi.

Varem ostsime rohkem. Siis, kui veel kool oli. Kohvi, küpsist, sukkpükse... Kauplust selles külas ju kah ammu pole. Siis leiti, et püksata ja küpsisteta on parem. Täna uhkeldas riiulil vaid peotäis suitsupakke. Selline asutus tuleb muidugi kinni panna, mis niimoodi keset küla kopse kahjustab. 😕

Ega ma irise. Lepin. Lihtsalt korraks tekkis tunne, et ühel päeval leian postkastist kirja (e-postkastist): "Kuna teie kodukanti pole kasulik pidada, palume kahe kuu jooksul külast välja kolida. Naaberküla pole lahendus. Minge... internetti!"

Paar aadressi on mul igaks juhuks juba välja vaadatud.

Päris unenäod

Minu toas oli neli ehitud jõulukuuske ja tohutult pesu nööridel rippumas (aga selga panna polnud midagi). Köök oli täis kasse, kes öösel lahtiununenud uksest sisse pääsesid. Riideid otsides jäin bussist maha ja hakkasin jalgsi läbi raba tööle ruttama (kuigi pakuti autoga viimist). Jõudsin väga valesse asulasse, tee ääres põles maja, aga ma ei saanud helistada, sest taskud olid täis katkiseid telefone ja pulte. Vale asula (Ambla?) tänava äärtes seisid inimesed. Korraga hakkas vastasseisjate taguse kivimaja kõrge sein pragunema ja langes neile peale. Inimesed karjusid, kaevati ohvreid välja (mina muudkui üritasin helistada, peamiselt töö juurde, et ma esimesse tundi ei jõua), aga siis kerkis sein jälle üles. Kannatanud ajasid end püsti ja jalutasid minema. Juht, kes oli mulle kodu juures küüti pakkunud, jõudis jalgsi kohale. Auto olla avariisse sattunud. Nüüd oli võimalus telefoni laenata, aga ühtegi numbrit ei meenunud. Välja mõeldud numbrilt vastas keegi soomlane ja hakkas lobisema, aga ma ei saanud midagi aru. Müüri kohta imestasin, aga inimesed tänaval jäid rahulikuks. Müüdi järgi pidada kuue (või kaheksa?) päeva pärast sama korduma ja siis on korras. Kõige selle kaose juures valitses  rahulik ja pingeta meeleolu. Isegi karjuti kuidagi... sümboolselt. Hakkasin just tööle jõudma, kui äratus helises. Toas polnud ühtegi jõulupuud, aknalaual õitses meetrine daalia. Kas see on nüüd päriselt?

Amatöörist linnuvaatleja

Ilus selge ilm. Võtsin oma linnuaabitsa ja läksin õue veerima.

 Pääsukesega oli kõik selge. 

Jalutasin luikedele külla. 

Laulu- või kühmnokk? No kes see nii kaugelt näeb! Haa! Vahele jäid! Kollane nokk! Järelikult laulu.

Oot! Mis tähendab "...haneliku kehakujuga nagu väikeluik"? Kes see veel on? Ahhaa, eelmisel leheküljel. 

Tsiteerides klassikuid: "Emnee..."

Nokal on vähem kollast? Hea, et ma üldse nii kaugelt seda kollast näen.

Haa! Tumedad jalad! 

Ja nüüd vaatame, mis värvi need laululuigel on... 

😕 

Ei saanud ma targemaks midagi.

"Väiksem kui..." 

No aga kellega ma praegu võrdlen? Lähen juurde, mõõdan kätega ära? 😢

"Kolme- või neljakordne vali pasundav kluu-u kõlab meloodilisemalt kui väikeluigel."

Saad sa siin aru küll, kõik 9 seletavad läbisegi.

"Tere!"

Hõk! Ää... Ee... Oh, selle lendaja tundsin vähemalt vaevata ära. 😁

"Niimoodi käidki, raamat kaenlas?"

😏

"Vaaau! Vaata, kes sealt tuleb! Näe, saigi saagi kätte!"

Uskumatu! Keegi röövlind. Suur sihuke. Võimas! Umbes 10 meetri kaugusel!!!  Viu? Raudkull? Selline pruunikas. 

Raamat, raamat, raamat...

Kuidas lendas? Kes seda ähmiga vaadata märkas või enam mäletab... 😫

Õnneks jõudsin paar pilti teha. Kodus vaatan, mis välja tuli ja kas annab määrata.

Kodus vaatan...

Ja SEE on kogu pildisaak? Aga ülejäänud?

Mh. 😳

Lasteaiapäev

Sorteerime pilte, häälime ja sobitame tähti ritta.
LAMMAS
"Mis häälikuga algab?"
"...L?"
"Õige!"
L asetub rea algusesse.
"Mis lõpus on?"
"...S!"
"Mis häälik kõlab teistest pikemalt?"
"...M?"
"Õige!"
Kiiresti leiavad ka viimased kaks tähte oma asukoha.
"Ma olen nii arukas!"
Ilmselgelt.

LENNUK
Samad ülesanded. Jäävad 2 viimast tähte.
Põnn sügab mõtlikult kukalt: "Siin on vaja natuke mõtelda ja loogikat kasutada nagu issi kaardimängus."

Lugemisslaidid. Esimest ehivad pildid lugevatest lastest.
"Mis siin tuleb teha? Pean mõtlema, mis aastast need on või?"

Ei pea. 😅 Peab hoopis valima lausega sobiva pildi.
KES ON PUU ALL?
KUS ON KUU?...
Küsimust pakkuda on mõistagi kergem kui lugeda.
"Kas siin on MISSUGUSEL ONUL EI OLE NAIST? Enamusel!" küsitakse-vastatakse järgmise pildi juures.
Paraku tuleb lugeda ka.
K E S  E I  O L E  O N U?

Karinu proovirännakul

Eelnes väike nõupidamine.
Mineku algataja loobus, seltskonna mootor puges töökohustuste taha peitu. Ja peitiski ära!
Jäid kõige kogenum ja kõige lihtsameelsem. Mis polnud ka sugugi halb kooslus (lõpumanöövrid kõrvale jättes, aga need olid juba pärast matka). 😃

"22 või 15 km?"
"22," arvasin mina. No et kui juba minna...
"Võtame 15!" arvas kogenum. Nojah, ta on minuga enne ka matkanud, teab, mida oodata. Seda enam, et õhtul üks juubeliüritus ootamas.
"Koormusega või ilma?"
"Koormusega," ei tahtnud ma kehv välja paista (aga küllap matka lõpus oleks paistnud.)
"Teeme ilma!"
Kah õige. Kahenädalaste pidustuste järel on vajalikud kilod nagunii kaasas.

Ega me kumbki ei teadnud, kuidas Karinule saab, aga õnneks elab Hanna telefonis üks tark onu (ma vist meeldisin talle natuke, sest pärast koju tagasi ta mind tooma ei kippunud. Vigurdas.)

Leidsime koha üles, hakkasime astuma.
Algul igatsesime päikest, aga tegelikult oli ilma parem.
Hea, et vihma ei sadanud.
Libedavõitu oli.
"Mõtle, kui praegu oleks plusskraadid, kiilasjää ja vesi peal," unistas Hanna umbes üheteistkümnendal kilomeetril.
"Me oleks 5 km tagapool."
"10!"

"Merike on puudu," unistas Hanna juba esimesel kilomeetril. "Rühiks siin oma roosade kroksidega..."

Juba esimese poole kilomeetri peal hakkasid tekkima rühmitused. Jätsime end umbes keskele.
Kui 22 km omad mujale suunati, sattusime üsna ette. 😆

"Kui mina oleks kohalik, ma küll tõstaks natuke märke ringi," ei suutnud Hanna uskuda, et me ei eksigi teelt. Veel kahetses ta, et spreid kaasas pole, millega tee peale eksitavaid sõnumeid jätta ( nt "Ups! Alles nüüd on 4 km veel!")
Selline kiuslik tegelane! Pealt vaadates ei saa aru midagi. 😋

Ei noh, tore oli. Tundus, et viinamarja- ja tomatihooaeg on alanud. Vett ja veini pakuti. Batoone...

Pool kilomeetrit enne finišit otsustasime, et kui nüüd peaks kuskilt välja ilmuma see 22 km tormajate tuumik, siis meie... HAKKAME KAH JOOKSMA.  Aga ei tekkinud vajadust. Me olime ikka nii tegijad. 💪

🏆🎇🎺

Täna sööme komme...

Kui nüüd ühel päeval mulle keegi lilli ega šokolaadi ei kingi, siis võib asju juhtuda.
Lilledega ehk polegi hullu, peenrast hakkab neid ju ka vaikselt tõusma, aga šokolaadiga on pahasti, organism nõuab. Harjunud juba, et vähemalt 2 sajagrammist tahvlit või assortiikarp päevas.

Sünnipäev on sujuvalt naistepäevaks arenenud. Seda ehk kaks nädalat ei tähistata (emakeelepäev tuleb vahele). Eile sain kolleegidelt HIIGLASLIKU kimbu sama-hästi-kui-rohelisi roose. Unustasin maha (nii palju kommi oli vaja kottidesse pakkida, ega poleks hästi kätte mahtunud ka). 😆

Õnnestuski täna rohkem lillede kojutoomisele pühenduda.
Kuigi ühte töökohta oli tekkinud ka salapärane kott rohelise kastekannu, rohelise lillekorvi, rohelise kommikoti ja rohelise ee... dünamiidipurgiga(?) 😋

Kõige erilisem kink oli muidugi eilne grupikalli (ma saan aru küll, et kolleegid suunasid ja lubasid selle eest paremat trimestrihinnet vm). Kahju, et ei jäädvustunud. Oi, kuidas ma oleks sellega hoobelnud! Kes kõik mulle seal silma jäid! 😆😆😆
Sündmus, mis sellises mastaabis ku-na-gi ei kordu (lihtsalt õpilasi kipub maakoolis iga aastaga vähemaks jääma). 😉

Ühes töökohas kingiti roosipõõsas ja salapärane ümbrik. Selle viimase oleksin äärepealt postkasti torganud, kui Saaremaa sõbrannale kirja läkitasin.😏

Kodutrepil ootas naabrimees. Šokolaadiga.
Varsti helistas uksekella teine naabrimees. Lillekimbuga.
Kolmas naabrimees laulis läbi telefonitoru naistepäevaõnnitlusi. Meenutas pisut räppi või algajat deklamaatorit, aga TAHE on oluline. Meile meeldis. 😊 Kui tunni pärast uuesti helistas, siis küll enam laulda ei lasknud ("Professor, siin te juba olite!")

Neljandalt naabrimehelt laenasin eile leivaraha. Pikad pidustused mõjuvad kahtlemata kah veidi laostavalt, aga mul täitsa on veel raha. Vähemalt leiva jaoks. Ma lihtsalt sel hetkel ei mäletanud, kus see on. 😜

Kotis oli. Üsna samas kohas, kus telefoni akulaadija, mida ma terve tänase päeva taga igatsesin ja mille pärast inimestel pikki jutte pidada ei lubanud. 😎

Eneseimetlustuhinas unustasin ühe olulise mehe eilse nimepäeva ära. Mis parata. Tuleb tal tänase nimepäevaõnnitlusega leppida. 😳

Värskete ajalehtede vahel oli ka kiri. Saaremaa sõbrannalt. Jah, kiri temalt, mitte see, mille 20 km eemal temale saatsin. 😃
"Käed ei suuda sulge hoida, lähen, pistan nad kaminasse."
"Ärkasin, oli toas 12°, hakkasin kütma, saavutasin mõne aja pärast 11°."

Õnneks on pakaseilmad üle läinud. 😌
Ise ka ei usu, et ütlen, aga mõne päeva võiks veel lund maas hoida. Mul on teisipäeva hommikuks linde akna taha tarvis. Väga on vaja. 🐔

Ja ongi märkamatult käes õhtusöögiaeg. Ei tea kohe, millise riigi kööki eelistada. Eesti, Soome, Läti, Tšehhi... Kõigi šokolaadid on suurepärased. 😉

Kuidas pildistada tähte?

Mitte seda, mis taevas. Mitte seda, mida me loeme ja kirjutame.
Andekat, maitsekat, terava silmaga, aga väga tagasihoidlikku inimest.
Mis siin autorist rääkida, ma ei saa piltigi pildile.
Kord on udu.

Siis tõuseb päike ja ajab udu ära, aga tapab ka pool vaadet.

Siis leian suhteliselt silmatorkamatu tausta, aga suudan fotole endast suure tumeda varju jätta. Särava auraga.
Tõstan teki loosungina õhku. Vari kaob. Aga millega ma nüüd telefoni kaameranuppu vajutan?

Õhtu kohe tegevust täis. 😆

Taas üks ootamatust kanalist ja täitsa isesugune kingitus.

Kuulsalt loodusfotograafilt.

Sõbranna aitas uued lillesülemid bussi kanda.

Šokolaadilaadungeid vedasin ise.

Kallimaks kui kullakoormad tuleb kalor tunnistada...

Muide, kevad läheneb. Samme on täitsa kuulda.

Lilled, laulud ja pidu

"Kas tead, et Eestimaal tuleb varsti sünnipäev?" hakatakse mind kohe hommikul harima.  "Mina olen ka kutsutud, ma laulan seal. See on nagu inimese sünnipäev. Onu tuleb ka. Ta võiks selle peolambi kaasa võtta, mis teeb palju väikeseid täppe..."

"Mul on kõik tähed ja numbrid meeles juba," tunneb uhkust üks neljane põnn. "Mul on linnulaul ka selge!"
Äratab aukartust. Ise õpin juba aastaid. Kana ja tihast suudan enam-vähem eristada, aga kergemini õnnestub, kui hääle juurde ka pilte näidatakse.
"Oo! Seda tahaks ka mina osata."
Põnn alustab koheselt abiga: "Üks helevalge tuvi..."

Minu "töötuba" asub maja päikesepoolsel küljel. Lilled jumaldavad seda (ja minu armsat kohusetundlikku kolleegi, kes äraolekupäevadel neid hooldamas käib).
"Mul on ka kodus lilled," usaldab järgmine põnn. "Emmele meeldivad lilled. Mulle meeldiks hoopis käbisid korjata."

Veel saan päeva jooksul hulga uusi teadmisi.

"Labidatel on vars. Noh, nagu Eesti lipulgi."
"Meestel ei ole kingadele kontsasid vaja, aga naistel peab olema, et teeks sellist häält: "Kips-kõps!""
"Kalal on uim, et saaks vees hulpida."
"Potikaas on selleks, et tuppa kärsahaisu ei tuleks."
"See või? See on näpuhoidik!" (No vot. Mina arvasin kogu aeg, et kindapöial.)

"Kui tahad hääleta laulda, siis keelt pead ikka liigutama. Ja suud."