4. päev: Akmenraga-Baltmuiža

8. august, neljapäev.
K mähkis õhtul vihma kartuses oma telgi prügikottidesse. Vihm igatahes seda imetegu kartis ja ei tulnud.

K on muidu seltskonnaga väga rahul, aga hommikune teeleminek võtab väsitavalt palju aega.
"Küll teil läheb kaua."
"Me teame... Vajad sa abi koti selgapanekul?"
"Ei. Olen seda täna juba umbes 3x teinud."
"Me saame aru, mida sa öelda tahad. Me saime juba otseütlemisest aru."

Alustame matka metsa all. Kilomeetrike käidud, leiame puude alt pisikese ajapuretud elektriposti, kann küljes.
"Oleksin saanud siin mobiili laadida," ohkab K. Võib-olla isegi netis käia. Kaableid ei paista, ju on kaablita lahendus.

Jõuame vee äärde. Meri on nii vaikne, nii vaikne.

"Teate, mis mina välja mõtlesin," lausub K kurvalt. "Need kivid, mis ma seljakotist välja praakisin, on siiamaani kummimantli taskus." Ja mantel on seljakotis.

H käib viitadelt infot hankimas.
"Halb uudis on see, et linn asub 7 km kaugusel. Hea uudis on see, et koogi ja kohvini on vaid 7 km."

Jalad oleksid esimese päevaga võrreldes justkui lühemad, aga seda jämedamad.
H: "Tead, mis on nõme? See kajakas, saad aru, KÕNNIB eest ära ja me ei jõua järele!"

"Peab hoolega vaatama, kus järgmine toidutankimiskoht on. Kuskil oli neli päeva vahet."
E: "Kas see polnud enne Kolgatat?"
H: "Nojah. K-le kirjutasin üldse, et lõpetaks Kotkas. Ta arvas, et siis läheb vahepeal väga sügavaks."

Pavilosta meeldib meile nii väga, et kõnnime sinna 12 km puhkepausita.
Jõgi. Paadid. Sild. Laev. Park. Turistid. Kohvik.

Kohvikus oleme kaua. Toidame nii ennast kui ka telefoni.

Siis läheb K sokke ostma, sest allergia on võtnud mõõtmed. 🐘

Jalutame tagasi mere poole. K imetleb robiiniaid, E - elupuuotsikuid, H - sussiliiva.

H: "Nendes väikestes poekestes kaob igasugune peenutsemine kaubamärkide osas. On sokid, võtada sokid."

E pildistab taevasõudjat.
H jälitab telefoniga väikeseid linde, kes kambakesi usinalt liiva seest kedagi välja sikutavad.

Hõbedased liivad.

Leiame, et ammu pole kämpingus ööbinud. Valime uhke nimega Baltmuiža.

Peremees ütleb, et majad on täis, aga tohime telkida. Naisterahvas, kes meiega tegeleb, on hooliv ja vastutulelik. Pakub lõkkepuid ja köögi kasutamise võimalust...
H käib köögiga tutvumas ja valib priimuse.
Majade elanikud on kas väga vaiksed või lahkusid juba aastate eest, aga unustasid öelda.

Veel tegeleb meiega pererahva koer, kes kahjuks varsti tuppa viiakse ja kass, kes öö otsa K telki kaaperdada püüab. K kolib telgi paviljoni lauale, justkui usuks, et kassid nii kõrgele ei ulatu.