5. päev: Baltmuiža-Šāfliki

9. august, reede.
K üritab kassile häid kombeid õpetada, kassi ei õpi.
Valmistume lahkuma, kui perenaine tuleb kaladega.

Kingituseks. Hommikul püüdis.
Müristab. Ilmateade lubavat groza i molnja. Korotka, no ubeditelno.
H valmistab paneeritud lesta.

K pakib asju. Umbes viiendat korda. Iga kord, kui lõpetab, avastab, et miski hädavajalik on koti põhjas.

H ennustas esimesel päeval, et varsti kirume mõttes: "Jälle see meri loksub kõrva ääres!"
Tänaseks küll veel vaimustus kestab. Isegi kasvab.

"Ma saan aru, miks sa puidule üle oled läinud," sõnab H järjekordset kivi peos kaaludes.

Siis me ei tea veel, kui palju imeilusaid kände rannast võib leida.

Kiviklibusel alal lustime nagu põngerjad pallimeres.

"Kas nüüd saab lõpuks isu täis?"
Mkm.

Enne Pavilostat korjas K oma isikliku merevaigukollektsiooni. Pisikesed, aga omad. Täna käib E nagu merevaigudetektor.

Vahepeal lihtsalt istume ja vahime merd. Ulme.
Pankrannik kõrgub paremal pool.

Kuskil näitab kohvitassiga silt trepist üles.

Turnime. Kohvi nimel oleme ohvriks valmis. Üleval leiame laua, kuhu oma kohvitass toetada. Kohvi ei paku keegi. K kasvatab tiritamme ja ravib H-lt saadud vahtkustutiga säärte päikesepõletust ning sokiallergiat.

Puhkame ja rändame edasi.

Jurkalne.

H loeb üles minnes kokku üle 50 trepiastme.
K ja E on valmis kangelasteoks ja paar km eemal asuvasse poodi minema. H valvab kotte.
Poodlejad saabuvad kohupiimakorpide, heeringa ja piimaga, mis kohe alla neelatakse + mõned lisapalad. H-l on konservi "Turisti eine" suhtes kahtlusi. K mäletas ka, et see on üks rasvaplöga, aga selgub, et lätlaste oma on väga ilus ja hea. Seda me saame mõnevõrra hiljem teada.

Kõhud toitu täis, ei tahagi väga metsikult metsa alla pugeda. Marsime kämpingut leidma. Leiame. K on rahul. Peamine, et saab laadida ja et on katus. Kuigi me ei mäletagi enam varsti, mis see vihm on.