2. päev. Liepene-Lūžņa

Pühapäev, 26. juuli.

Meri kohiseb. Kõrvaltelgist kostab H kõnekõminat.

H ennustas õigesti. Kella üheksaks on hommikutoimetused tehtud ja matk võib alata.

Harjumatu veekoguse joomisest, raskest kotist ja palavusest tingitult võtavad käelabad tohutud mõõtmed. K tunneb end kui poksijate meeskonna esikinnas, kuigi seda kinnast rusikaks painutada kohe kindlasti ei anna. Ah, harali sõrmedega olekski ootamatum.

"Kuhu sa magamiskotid pakkisid (kindluse mõttes võttis K neid kaasa kaks)? Magamiskott käib koti alla, siis seisab kott püsti," alustab H K töötlemist. K jääb paindumatuks. Mis mõttes! Nii ilus skeem sai joonistatud, seda ei hakka ometi ümber tegema. Seisab see kott nii ka. Pealegi on see ju enamasti seljas. Kui peaks juhtuma, et K enam seista ei jaksa, ei aita ka õigesti pakitud magamiskotid.

Rand on muinasjutuline: avar, soe, päikesepaistene (vihmad jäid Tallinnasse ja Riiga), kord madalamate, siis ülikõrgete liivakivipaljanditega, inimtühi. H ja K teavad, Miķeļtorniseni sai eelmisel aastal juba matkatud, aga ikka näeks nagu kõike esimest korda. Hing laulab sees.

Otse jalge alt liivast välja pulbitsevad allikad vormivad rannale hämmastavate mustritega minideltasid.

"Ma ei ole varem niimoodi kunstiteoste peal kõndinud,"ohkab H.

H leiab esimese kivi. JUBA???

"Kui ma ei jaksa, siis hakkan vaikselt konserve maha jätma," otsustab ta.

K püüab olla ettenägelikum. Eelmisel aastal nopitud kivikilod koormavad sektsioonkapi klaasitagust. K sisendab endale, et iga kivi on kõige ilusam seal, kus ta just on. Ta ei tee isegi pilte, sest neid tuleks samuti poolteist nädalat telefonis tassida.

Tühi rand annab märku, et vahepeal siin siiski keegi käib. Põder? Kaks põtra? Üks ei tee ju selliseid paralleelseid radu? Äkki ta läks külg ees?

Müstika lõhub "põdrajälgede" vahel laiutav lehmakook. Samas on lehm K jaoks põdrast märksa armsam lemmik ning tore on kujutleda, kuidas ta neist järskudest liivanõlvadest üles-alla kalpsas.

Ventspilsi sadam ei jää justkui sammugi maha, kuigi kümneid kilomeetreid käidud. Justkui lähemale tuleks vahepeal.

"Kui me ümber Kolka nina läheme, siis enam ei paista," lubab H. Tundub tõenäoline, aga mine hullu tea.

Puhkepausidesse mahub palju sügavalt filosoofilisi mõtisklusi:

"Kuidas inimene üldse selle peale tuli, et kalu püüda? Jalutas rannas, vaatas, vees midagi liigutab, püüan kinni, söön ära?"

"Sõi kõike, mis liigutas. Kusjuures kala küpseb palju kiiremini kui liha."

"Ta sõi vast kala juba enne tuld."

"Kas me olime siis üldse inimesed?"

"Mina küll olin."

Toidupause planeerides selgub, et liigume päris kiiresti.

H veab näppu kaardil: "Kui me hommikul olime siin, siis Oviši on siin. Seal me sööme uuesti. See on küll siinsamas nurga taga..."

"Ärme hakka toitu pakkimagi, võtame kilekotiga näppu!" tögab K, kelle kõht ei suuda kuidagi nii kiiresti tühjaks minna.

Meri pole puudele ega hoonetele halastanud. Mis liiga kaldaservale jäi, see alla kisti.

"Vaata, mis materjali kasutati! Hoone on veel suhteliselt koos!"

"Jah. Tõstad püsti, viid üles tagasi."

Oviši. Tutvustame R-ile majakat.

Ta ei taha üles minna. Sunnime. 

Kuna vahetult enne matka kuuldud-loetud matkatarkus soovitas iga natukese maa tagant jalgu puhata ja saapad ära võtta, "lippab" K majaka hoovis sokkides ringi. Ronib nõnda tornigi, aga see pole hea plaan. Sokid libisevad siledail-ümarail astmeil suurepäraselt, K saab ka bobita enam-vähem bobisõidu elamuse kätte.

Kaaperdame aia keskel asuva haljasala.

Kuna oleme endiselt veendumusel, et igaüks peab õige koormuse huvides 3,5 liitrit vett turjal kandma, läheme kaevu juurde pudeleid villima. Vesi on... värviline. Ongi kirevam elu.

"Ma olen nagu sõjaprintsess," täheldab K, kes kõhu- ja seljakoti rihmu risti ja rästi üle rinnaesise pingule tõmbab. "Ainult sõjaprintsessil polnud sellist mütsi (K lõhkus vahetult enne matka oma peavõru ära ja on nüüd torusallist endale kummalise peakatte meisterdanud. Oleme ausad, ilusamaks see ei tee, kui mõni juhuslik mööduja juhtus pildistama ja nähtavale kohale üles riputas, kustutage see kohe ära!).

"Läks K sõjaväljale... ja vastased surid naeru kätte."

"Ei aja rohkem naerma," palub H ohtraid pisaraid pühkides.

"Aga pissihäda on poole väiksem?"

H leiab, et R-i koti rihmad vajavad seadmist. Paari kohenduse järel saab XXS R-ist L suuruses matkaja.

"Mul ka midagi selja peal ragises, aga ma pole julgenud vaadata. Äkki on selgroog," muretseb K.

Ööbimispaigaks valime Lūžņa. Leiame sellise tagasihoidliku luidetevahelise "Kolme karu kogunemisala". 

Kes ehitab randa saepuruplaadist istmed??? 

Ja kes see loll läheb sellise istme peale istuma???

K.

Elegantsel sahinal vajus ta murduvate plaadipoolte vahele. ILMA kotita!

Teised kaitsevad oma pinke kiivalt ja K peab leppima oma katkisega. Püüab end ühele nurgale mahutada ja mitte mõelda, mis juhtub, kui ka see plaaditükk vastu ei pea.

Tegelikult K ei tahtnudki üldse siia jääda. 

Miķeļtornis paistab, sinna on ainult ca 8 km. Teised hakkasid jonnima. Ongi hea. Las arvavad, et K oleks jaksanud selle maa läbida.

K teeb pildi ära ja hakkab siis oma silma riivavat telki püstitama. 1,5 x 4 koormakate näeb telgi peal tõesti natuke imelik välja. Ega K pole süüdi, et 2 x 3-st ei õnnestunud osta. Oleks olnud pikkuselt-laiuselt sobivam ja mis peamine, ruutmeetritelt oluliselt suurem.

"Mida sa sinna märkmikusse kirjutad?" uurib R.

K vaikib salapäraselt. Peamine on endast võimalikult tark mulje jätta. 

Meri on... viluvõitu. 

K tunneb kaasa kõigile maailma meestele, kes peavad jahedasse merevette ronima. Neil ei sobi kiljuda.

"Mis kell äratuse teeme?"

"Teeks siis, kui ärkame?"

Kõlab nagu plaan.

Meri kohiseb. Kõrvaltelgist kostab H kõnekõminat.