7. päev. Pūrciems-Vecmuiža

Reede, 31. juuli.

See Vecmuisas on puhketalu, mitte küla nimi. Aga sellest edaspidi.

Purciemsis (ciems tähendab küla, K püüab jälle mõned uued sõnad õppida) ollakse küll vara ärkvel, aga minekuga ei kiirustata, sest kümnest peaks vihm üle jääma. No enam-vähem peetakse lubadusest kinni.

Kroonik K naudib. Tal on savi, kas hiljem aruannet koostades jätkub pilte ja tekstiainest. Päevad kihutavad nii kiirel tempol, et kui on meri, siis tuleb seda nautida. Märkmik jääb kotti ja mobiil väljalülitatuks. 

Päike valdavalt paistab, aga tuul on tugev ja jahe. K otsib kotist dressikat, aga kätte jääb sooja pesu ülemine osa. Sobib. Ei ole roosa ja pitsidega, täitsa viisakas pluus.

R pühendus õhtul pesu pesemisele. Mõistagi ei kuivanud see ära ja on nüüd koti külge riputatud. Matkaelu lahutamatu osa.

Umbes 5 km käidud, avastab H, et 1,5 km pärast peaks olema söögikoht ja mitte niisama söökla, vaid restoran. Tundub liiga ruttu, aga kuna hommikul ilma paranemist oodates aega raisati, siis kellaaja poolest isegi võiks süüa.

Nii me kohale jalutamegi: pikas soojas pesus, ihupesu koti küljes kuivamas.

"Meenutan endale natuke seda jahimeest "Noorest pensionärist", kui sinna restosse lähen," muigab H.

H uurib menüüd ja otsustab, et makarone me sööme niigi igal õhtul ning tellib... nuudlid. Need on küll vist riisinuudlid.

K vaatab menüüs hinda salati taga ja ennustab, et salat tuuakse kohvitassis. Ei tooda. Korralikul suurel taldrikul saabub tema roog. 😆

Kuna võib arvata, et salatikogus pole ülearu suur, tellib K struudli. Austria reisi maitseelamuse mälestuseks. 

"Apple strudle and apelsinovõi sok," teatab ta pidulikult kelnerile, kes selle nii ka kirja paneb.

Oi, see struudel maitseb taevalikult. R-ile ja H-le piisab ainult visuaalist, kui nad hakkavad kah struudlit tahtma. Nende soov täitub.

Toit on väga maitsev, aga sellist vaimustust, nagu Melnsilsis, K-s ei teki.

"Mina olen tänulik igaühele, kes meid välja ei aja," leiab H. Mis tuletab meile taas meie välimust meelde.

Õhtustada plaanime Rojas. Või vähemalt käia seal poes.

Randa tekib pilliroopuhmaid, linde näeb üha arvukamalt. Eriti toredad on need tillukesed tegelased, kes  üksi või kambakesi mööda randa vudivad ja liiva-augukestest söögipoolist välja "õmblevad". Nokake toksib tihedalt ja kiiresti, siis vurrrr lendu, natuke maad edasi ja jälle läheb õmblemiseks.

Enne Rojat tekib meil probleem. Probleem tahab, et me täna öösel jälle katuse all ööbiksime. Peale mitmeid ebaõnnestunud katseid (reedeõhtu ju), leiab H Vecmuiža. Ka nemad ütlevad esimese hooga ei, aga siis mõtlevad natuke ja lubavad meid paigutada mingisse vanasse majja. 

"Tundus, et toru otsas oli Inimene," heldib H.

Öömaja suhtes ta kuigi optimistlik pole. 

"Mingi vana haisev sara," ennustab ta. 

Hinna järgi on raske midagi arvata. Võib minna kuidas iganes.

Rojas pole mahti väga ringi vaadata, kuigi tundub põnev koht.

Pajaroad on otsakorral, aga kohalikus kaubandusvõrgus neid ei kohta. (Muide, H, K käis koju jõudes paaris päris arvestatava suurusega asula poes ja seal ka ei olnud, nii et ei kritiseeri!)

Ruuporitest kostab hääli. Mingid võistlused. Rahvas on teel staadionile. Ime siis, et ööbimiskohti ei jagunud.

Rand muutub kitsaks ja kiviseks, vahepeal valime kõndimiseks rannamaantee. 

Mõnisada meetrit enne Vecmuižat on aiaga piiratud telkimisala. Vetsu ei paista. Veekraan ehk on kuskil. Silma ei jää. H on korraks kahe vahel, kas minna edasi või jääda, aga K EI TAHA aeda, K on valmis puukuuris magama. 

Kardetud puukuur osutub avaraks romantiliseks aidatoaks. H küsib kaks korda hinna üle. Perenaine arvab kindlasti juba, et peame kalliks, aga meie ei suuda kõrvu uskuda. Selline hind kolme eest kokku? Mitte ühe inimese koht?

Voodid.

VOODIPESUD.

KOER.

KASS...

Kui valmistud arvama, et enam paremaks minna ei saa, kutsutakse sauna. 

Ja pakutakse kuuma kooki. Lisaks hooliv ja imearmas perenaine.

K jumaldab Lätit ja lätlasi!

6. päev. Uši-Pūrciems

Neljapäev, 30. juuli.

Und oli pisut seganud mõte, et laine telki loksub ja kuna telgi taga kõrgus hiiglaslik luitevall, võis arvata, et vihma korral saadetakse sealt paar jõge mere poole teele.

Vihma kord jäi ära. Taevas oli küll pilvine ja hommikupoole krabistas katusele ka mõni piisk, aga selget aega jagus piisavalt, et telk kuivaks tuulutada ja kokku panna. Vähemalt K-l. 😁

Eile olid meid haigrud peaagu telkimiskohani saatnud. Sanglepad kaardusid kui palmipuud kõndijate ja mere kohale, kitsad ülehüpatavad ojad vulisesid jalge ees.

Sellist muinasjuttu jagub ka täna mõneks ajaks. 

Käib väike kiusatusega võitlemine, kas süüa rannal paar võileiba või minna kohvikusse, millega kohtume lõunaks pisut varasel ajal. Aga kuna poodi on nagunii tarvis minna ja kohvik on nii ranna ääres, et sellest tuleks edasi minemiseks läbi jalutada, laseme kiusatusel võita.

Ja õigesti teeme.

Tegelikult oleks pidanud julguse kokku võtma ja selle söögikoha personali pildistamiseks üles rivistama. Selline teenindus lihtsalt ei ole üldse tavaline. Toidud on maitsvad ja väga mõistliku hinnaga, valmivad ruttu. Toidutoojad nii rõõmsad - nii rõõmsad, ilusad-ilusad, juhatavad su istuma (ja sina trambid kohale, endal kruusatee kannul). Saame kenasti oma suuremad võidud ja ägedamad reisielamused ära rääkida, sest nii siiralt ja suure huviga küsitakse. Juhatatakse, kuidas poodi minna, kus asuvad strateegiliselt tähtsad objektid jne jne. Aga ega siis ainult meile, kõigile jätkub tähelepanu. Ja kliente neil jagub.

Ei tahakski edasi minna.

Tasapisi tutvustavad end nõrgad sajuhood, mida tänaseks lubati. K otsib välja oma toreda vihmakeebi, millest H teeb paar ebatoredat pilti. 😁 K ei taha neid näidata. Loomulikult paistab inimene suurem, kui seljale keebi alla jääb matkakott ning kõhule väiksem, aga kah mahukas kott. Ometi usub K, et H enne oma seinale riputamist fotol teda veel suuremaks töötles.

Olgu. No et te ise veenduksite. 😲

Aga kes jääb kuivaks? KES?

H ja R-i õnneks on ettenägelik H broneerinud  Purciemsis majakese. Ei kujutata küll ette, mis laadi majakese kolmele võib saada 25 euro eest. Selgub, et sellise:

Puhas, näeb seest uuem välja kui väljast (kuigi välimus pole kah laita), värskelõhnaline. Vetsud puhtad, pesemisvõimalused seinast seina: tahad, ostad 2 euro eest dušikasutusõiguse, tahad, valid tasuta variandi päikesepaagiga pesulas, tahad, lobistad end lihtsalt kraani juures külma veega üle. 😊

Peremees on hirmus töökas: muudkui niidab, riisub, pügab, rohib. Näeb korras koht välja küll. Kas tõesti ta üksi jaksab??? See ala on niiiiii suur.

5. päev. Saunags-Uši

Kolmapäev, 29. juuli.

Öised seiklused on unustatud, taevas selge.

R on vahepeal teiste teadmata Eestis käinud. Vähemalt mobiilisõnumid nii väidavad.

Vihm on ranna kenasti siledaks "asfalteerinud". Keha hakkab telgiöödega harjuma, olemine värske, tuju hea.

Merre suubuvaid jõekesi on tore vaadata, aga need kipuvad kõik olema mitte hüppajate, vaid kahlajate rühma esindajatele. Nii et kui oled just viimse kui liivakübeme jalgade küljest maha pühkinud ning puhastes sokkides varbad jalanõudesse susanud, ta tuleb. See järjekordne ilus, aga tülikas vonklev veesaba.

K, kes seepärast eelistabki rohkem paljajalu käimist, on kiusatusse langenud ning tossud jalga toppinud. Vahetult enne jõge. 😒

K EI TAHA jälle jalgu lahti võtta. Ennemini võivad käed märjaks saada. K palub R-il aidata "käru" teha. R ei aita. 

Täna on lootust ajada varbad ninna. 

Kolka ninasse.

Kui teaks, et see avar imeline rand saab seal läbi, viivitaks minekuga.

K ja H on mere-eufooriast natuke pilves. Näevad eemal merepiiril kaamelikaravane ja palmisalusid.

"Konteinerlaev," manitseb R nad maa peale tagasi.

H jääb maha. Kaugele. Pärast räägib valitud seltskonnale, kuidas ta rannal hullas ja vallatut valget purje püüdis.

Kolka. Uskumatu, kui palju imelisi mälestusi otsib mälusoppidest välja rand, kus sa kunagi varem käinud pole! H ja K näevad vaatlustorni ja "tormavad ummisjalu" seda vallutama. Alla minnes meenub K-le see mänguasi, kus kloun või ahv redelist alla koliseb. Arvatavasti meenub see mänguasi kõigile neile, kes K-d tornist alla tulemas näevad.

Nüüd on R-i kord kohalike vaatamisväärsustega tutvuma "lipata". Võib peaaegu väita, et ta kaob tundideks. 😄

Kolka nina.

Läänemeri ja Riia laht löövad käsi kokku.

Kohe, kui varbad paremale keeratud, muutub rand. Kitsaks ja risti-rästi puid täis langenuks.

'

Iga puu peal turnib inimene. Korraks tekib väike pettumus, aga see läheb õige ruttu üle, kui algab "troopikarand". Kahjutunde klomp jääb siiski Kura kurku. 

Kolka poe juures peetakse lõunapaus. Pisut piinlik on. Võetakse vist selle onu pink ära, kes ostjatelt raha käib nuiamas. 

Üle tee asub kalalett. Valime lesta ja tuulehaugi. 

Et kohalikele meelelahutust pakkuda, korraldavad H ja K jooksuvõistluse. Ise korraldavad, ise võistlevad. Oleks tigu ka võistlemas, jääks H ja K temast kaugele maha, nüüd on aga võistlus suhteliselt tasavägine.

Korraks tekib tuulepuhang, mis rajakaardid ja veepudelid laiali pillutab. R ei suuda vastu panna ja liitub kah jooksumänguga.

Kõhud korralikult täis, leiab H kohviku. Õigemini bensukalaadse toote. H ei taha sealt peaaegu midagi, ainult hiljem kahetseb mõnel korral, et väike roosa vihmavari ostmata jäi. K saab peavõru, millest ta kogu retke vältel puudust on tundnud ja mis, nagu selgub, tema väljanägemist sugugi ei paranda, veel leiab ta toreda rohelise pastaka tagavaraks ja natuke kohalikku keraamikat. 

K-le väga meeldib Kolka küla. Mingit kolka tunnet küll ei jää. Ilus puhas, arenemas.

Tagasi rannas ja sadamaehitisi silmitsedes, kuuleb empaatiline H hädakisa ja tormab lahingusse. Keegi kajaka- või varesekutsikas on vaenlase sihtmärgiks sattunud ja omad püüavad õnnetust ära hoida. H lööb korra majja.

Telgime Uši küla rannas. Küla on väike ja rand on ahtake. Aga sinna mahub madu. 😆🐍

K palub, et vaskussikene ööbiks mujal kui tema telgi all, aga too hoiab kangekaelselt kurssi telgil. K-l pole midagi sisalike vastu, aga ta kardab neid kogemata laiaks magada. H tuleb, sosistab tegelasele midagi kõrva ja kaob temaga eemale puude vahele.

Kui eelnenud kilomeetritel laiutasid rannas justkui spetsiaalsed telgitaskud, siis nüüd on randa just nii palju kui on. K peab merega väiksed kõnelused ja uskumatu, aga meri võtab teda kuulda. Ei ole hommikul vesi lõuani.

"Siis tuli K ja ütles: "Siia sündigu piir! Ja meri kuulis seda ning piir sündis,"" ei jõua H hiljem ära imestada.

Tuduaeg.

4. päev. Jaunciems-Saunags

Teisipäev, 28. juuli.

Taas üks mõnus hommik. Kiirustamata, kuid ometi varakult, jätkame teekonda.

K päkad on harjumatute distantside tõttu toredaid villiplaastreid täis kleebitud. H on plaasterdamisega jõudnud puusadeni. H leiab, et matkajatele võiks teha kohe kotirihma laiused plaastrid. 😀

Loomulikult ei vaata me jälle kaarti ja satume taas tupikusse.

Kaart: 

H: "Kas ma näen õigesti? Seal on oja (OJA???) ja selle taga palju inimesi."

K: "Mis me teeme? Põgeneme?"

H: "Ma arvan küll. Me pole inimestega harjunud ja nemad pole sellise vaatepildiga harjunud."

Seekord saame ilma paadimehe abita üle.

Kes ütles, et Lätil pole saari?

Täna on meil plaan minna poodi ja kohvikusse. Mazirbeni on 12-13 km, vahepeal on mõistlik puhata. K eriti ei kipu, sest iga istumiskoha juures, mis ahvatleb, küsib H: "Kas sa ei taha minna ja katki istuda?" 

Lõpuks leidub ka selline, millega justkui ei tohiks midagi juhtuda.

"Kui hea!" mõnuleb H, kui seljakotid on lauale kuhjatud ja jalad pingil välja sirutatud.

"Mul pole muidugi mingisugust vaadet." (Kasva, laps!)

Mazirbes jäetakse R randa kotte valvama ja minnakse paatide surnuaeda otsima.

H sammud lähevad otsustavalt pikaks. K, kes on kogu reisi aja suurepärane suhtlusnõustaja (stiilis "Mine, küsi selle käest!"), soovitab pöörduda ühe päevitava daami poole. Päevitav daam ilmselgelt ei naudi meie tulekut, aga leebub, kui mõistab, et meid on väga lihtne aidata, sest küsitu asub üsna tema taga.

Esimene mulje tekitab kerget segadust. Mingid künkad ainult??? H jõuab kommenteerida, et ju surnuaed tähendabki, et maha maeti, aga siis leiab midagi.

Kokku vist suisa kolm. K läheb sildilt infot lugema, aga jääb pisut hätta.

Kui nüüd rahulikult süveneda, siis alumine on ju üsna mõistetav. No, et "Paat, nagu inimene, sünnib ja sureb..."

Suurema elamuse pakuvad H-le Mazirbe naeratavad koerad. Sabadega ja ilma.

Otsime R-i rannast üles ja läheme kohvikusse. 

Kohvik on suletud.

Pisikeses poes on kaupa ja ruumi lahedasti, kuni sisenevad eestlased. Miskipärast arvavad nad, et kõik peavad nende pereeluga kursis olema. Lätlased ei pruugi ju aru saada ka siis, kui valjusti räägid. Õnneks oleme meie ja mõistame kuuldut. Iseasi, kas soovime.

Poes on kaks müüjat. Süsteem jääb pisut arusaamatuks: üks kaalub, teine müüb. Kiiremaks see midagi ei tee, aga neil on koos kindlasti lõbus.

K haarab letilt kotikese miniatuursete küpsetistega (maitselt meenutavad pisut kreemisaiakesi). Toode osutub meie seltskonnas populaarseks. Ma usun, et viimase poeskäigu ajal ootab müüja H-d juba poeuksel, kotike pihus.

Oleks teadnud, oleks need saiakesed kohe H sangadega riidest kotti kaaluda palunud. Oleks prügi vähem. Kuigi H auks peab ütlema, et ta pakkis kõik kotikesed kenasti kokku ja taaskasutas neid korduvalt.

Kui K muidu väsimatult lätlasi ülistas ja neid kogu hingest kalliks pidas, siis, tagasi rannas, üks rahulolematuse hetk siiski tekkis.

Nad mõtlevad välja SELLISE ATRAKTSIOONI!!! ja siis ei anna turistile üldse aega ettevalmistusi teha. Lühidalt:

Käiakse ujumas. Maaliline rand, valge paat eemal lainetes loksumas. Teine, pisem paat, tema poole teel. Ja kohe varsti tagasi. Ja siis tuleb traktor. Belarus, eeldab K. Tagurdab vette, nii et traktoristil on sõna otseses mõttes meri põlvini. Tõmbab paadi hooga kaldale ja kaob. 

Seni, kuni K kotist mobiili leiab ja selle sisse suudab lülitada, on vaatemäng juba otsakorral. 😔

Ööbimiskoha leidmisega läheb keeruliseks. K pakub majakat, aga teised ei jaga ta vaimustust. Lõpuks jõuame kompromissile: ööbime majaka (no olgu, pigem meremärgi) juures, aga läheme sinna mitte mööda randa, vaid luidete vahel ja põõsastikus turnides. 😋

Leitakse sobiv laud ja pink, mida K katki ei suuda istuda. K tungib veidi sisemaale ja avastab telkide tagant metsast küla. Loodetavasti ei ole meist mööduv rada ainus küla sissepääsutee ja loodetavasti jõuame enne nende ärkamist minekut teha.

Hilisõhtul läheb korraga nii valgeks, nii valgeks. K kammib juukseid ja püüab telgis silmi pähe joonistada, sest ilmselgelt pildistatakse. Siis kõlab H korraldus väljuda ja aidada K-l oma telk tormikindlaks teha. Välgub ja kärgib pikalt. K jääb enne lõppu tukastama. 

H kurdab hommikul, et talle pritsis telgiaknast vihma näkku, aga K telk on kuiv!!! Isegi katte on hommikune tuul tahedaks saputanud.😁⛺

Aga see on hommikul. Järgmisel hommikul. Seega siia postitusse ei kuulu. 😉