Putukate surnuaed

Põnn lunis hommikul, et käiksime vanaema (eks-ämm) haual. Et mõlemal nüüd oma "hobune" olemas, hüppasime sadulatesse. Arvestada tuli üle 40 km ringiga, sest kiusatus tekkis ka mujale sisse põigata. Ambla kirik + veel.
Olime juba koduteel, kui ühe raja otsas meenus, kuidas põnn kunagi küsimise peale
"Kuhu vanaema läks?"
teatas: "Mingite putukate surnuaeda."
Sipelga surnuaiast oli jutt. Seni oli mul vaid umbmäärane ettekujutus, kuhu kanti kõnealune koht jääb. Täna otsustasime uue teadmise võrra rikkamaks saada. VAU. Teine VAU, kui veerandtunnisele väravakaare all vihmavarjus seismisele järgnes avastus, et kaar on seest õõnes ja kitsa keerdtrepiga pääseb üles luukidest põldude ja aia poole vaatama. Kolmas VAU, kui märkasime kella ja neljas, kui kabelisse sattusime. Sellises hüljatuses ja vaikuses täitsa usuks, et...

KIRIKUÕPETAJA TÕRJUB KUMMITUSE HAUDA

Ambla Sipelga surnuaia juures on ikka heina saadu nähtud jooksmas. Üks kord on kadunud õpetaja Paulsen nimetatud surnuaiast õhtul hilja mööda pidanud sõtima, kui korraga hobused seisma olla jäänud ja enam edasi sammugi ei lähe. Õpetaja küsinud kutsarilt: “Mis seal tee peal ees on?” Kutsar vastanud hirmu täis olles: “Tee kõrval seisab üks heina saad, kes mühiseb.” Õpetaja astunud sõna lausumata tõllast välja, kiriku mantel seljas, raamat kaenlas ja läinud heina sau juurde ning hakanud saadu oma eele surnuaia poole ajama, kuni vist oma hauda.

Seal olla õpetaja teda noominud ja põle enam andnud luba heina sau kujul kuskil käia ega kedagi hirmutada, ainult lambaks ja kanaks andnud luba muuta. Pärast ei ole küll enam heina saadu näinud, aga lammas ja kana on sagedasti kas hiljaaegu, Räpina lepikus ennest mitmetelegi näidanud.

(Ambla- J. Tannenthal 1894)

Kodused jutud

"Mida võiks tuua? Arbuus oleks hea!"
"Arbuus on alati hea."
"Tegelikult, naise võtmine oli hoopis hea mõte..."
"Tood ühe veel?"

"Midagi peab sööma! Eile sõid ka ainult õhtul natuke arbuusi!"
"Ja päeval piruka!"
"Nii et täna ka päeval üks pirukas?"
"Mkm. Ma poleks eile ka tahtnud. See oli nii suur."
"Nii suur, et sa ei julgenud talle vastu hakata?"

"Mm... Dignifitseeritud ja wise!"
"Väärikas ja elutark... Mis sa arvad, miks mul muidu Tomahook lahti oli? Keegi pole kunagi mulle niimoodi öelnud."
"Ma igaks juhuks ei väljendanud end nii."
"Aga mõtlesid!"
"Igaks juhuks isegi ei mõelnud nii..."

Oh, mul pole üldse palav ja me ei eksinudki teelt. Oh!

Kui tahad metsas uidata, purdenikastustest üle jõe ronida, soos lobistada, kolada rabas laudteega ja ilma, näha Mõnuvere küla Noku talu (kastreeritud), siis ma tulen küll. Lahe oli.
:D

Jutt rotiga

"Sa oled nii armas tegelane, aga vahest tahaks su kaissu võtta ja pai teha ja sina jooksed lihtsalt minema," ninnunännutan rotti.
Ei jooksnud lihtsalt. Jättis käsivarrele loigu.

Kummaline kuus

Kirjuta vähemalt 6 kummalist fakti oma elust.
Anna ülesanne edasi nii mitmele kui ise soovid.

1.Rubriik: kummalised tööd:
(Tööd ehk tavalised, sooritus isikupärane)
Lappisin mehe pükse. Lapiks lõikasin loomulikult ära tutt-uute pükste sääre.
Tõstsin autot küljelt ratastele. Kui mehed enam hoida ei jaksanud, võtsin ülesande enda kanda. Panin põlve ka ääre alla, et jaksaks (poleks kukkunud, oleks ehk lõpuni vastu pidanud. Või uitaks nüüd proteesiga).
Kasvatasin kanepit. Kogemata. Papagoitoidust idanes prügimäel. Suureks kasvas, enne kui aru sain, millega tegu. Andsin end ise politseile üles. Kui küsisin neilt, kuidas oleks õige edasi talitada, soovitati lehed ära noppida ja kuivatada.
Üritasin lehmal päramisi pärasoole kaudu eemaldada (tehnikumi aja võimsaim fopaa. Tegelikult ei süvenenud vist eriti, mis toimuma hakkab ja selle aparaadi kallale polnud meid veel varem lastud).
Ehitasin trepile uue käsipuu. Täitsa toimiva. Miskipärast lammutati see kohe ära ja tehti uus. Noh, eesmärk sai vähemalt täidetud.
Tegin paar hargi-, reha- ja labidavart. Need tulid vahelduseks küll hästi välja.
Lähen tunni aja pärast mõnekümne inimesega rajale (ekstreemsele), mille eile hämaruses esimest korda elus läbi marssisin, paar korda eksimist üritades. Sussanina! Teile, kes te juba teel olete, on sellest infost vähe abi. Sorry!

2. Rubriik: kummalised magamispaigad:
selles vallas tundun olevat korralik. Kõige veidramas kohas mu senises elus magan sageli viimased kolm aastat - pea pingi all, kõrv vastu külmkappi, õlg kaalul, põlv ravimiriiulis, jalad elekrijuhtmetes.
Veidraim magamiselamus meenub esimesest ööst kaasa pool, kui riiulitäis väärtkirjandust mulle kaela pudenes.Eks ma ise olin süüdi kah.

3. Kummalised meditsiinilised juhtumid:
Ärkasin narkoosist vetkooli kursaõe ponnistuste peale. Arvasin, et olen veterinaaride taevas, aga ta oli ametikõrgendust saanud.
Amputeerisin skalpelliga lehma pea. (See on küll pigem veterinaarne).

4. Kummalised juhtumid autoga:
Oma esimesel iseseisval autosõidul (2 aastat lubade saamisest, talvel) ajasin segi gaasi ja piduri, kihutasin pimedast kurvist ristmikule, tegin pooleteistringise tiiru, jäin ninaga õigesse suunda ja jätkasin reisi (veidi rahulikumas tempos).
Soovides mehele meeldida, kirjutasin leti all üles kõik ostetud auto hädad, mille üle ta sõber poes kurtis. Toimis.
Sõitsin sugulasele külla. Tõlgendasin viltu vajunud märki vastavalt ja sõitsin üle kaablikaevikute ja teeremondi ala. Oli huvitav.
Tõin lõpprasedana ämma juurest auto ära. Sõitsin ettevaatlikult (libe ja pime oli) ca 30 km/h, pooltuledega. Igale vastutulijale lükkasin järjekindlalt täistuled peale. Peksa ei saanudki, kuigi iga juht oleks jõudnud mulle jala järele.
Ma parema meelega ei jätkaks... aga mul ei ole juba ammu autot, kui see kedagi rahustab.

5. Kummalised maitseelamused:
Seda juhtus tihti, kui oma kokkamistega algust tegin. Enamasti oli lõpptulemus hoopis midagi muud kui raamatus lubatud.
Kaneelist kohv (kaneel oli lahustuva kohvi purgis).
Oapuder rõõsa koorega. Seda pakutakse kuskil magustoiduks. Ja seda on palju.

6. Lahterdamata kummalisused:
Sattusin öises rabas jahimeeste piiramisrõngasse.
Kukkusin tähtsa rabamatka ajaks kipsi (ei tulene eelnevast). Osalesin üritusel karkudega.
Saavutasin kooli laskevõistlustel esikoha (kuigi polnud eelnevate tulemuste põhjal võistkondagi arvatud. Sattusin õigel ajal õiges kohas tuterdama, keegi jäi tulemata. Et mul polnud prille kaasas ja ma eriti märklaudagi ei näinud, võtsin asja vabalt).
Eksisin teel laudast tuppa. Elekter läks ära ja kaldusin rajalt kõrvale. Igal pool, kust minna üritasin, oli äkitselt puuriit ees. Seadsin kursi nii, et eksleksin vähemalt oma ja mitte naabri kuuri taga, arvestamata, et olengi juba ammu naabrite poolel.
Päästsin sõbratari, kes rahuliku vestluse ajal jalutuskäigul sõna lausumata pildilt lahkus. Kanalisatsiooniauku.

Tiia lahterdas nii, aga lubab selle meemi oma äranägemisel teha just nii kummaliseks kui ise tahad.

Kõik kes soovivad võivad ise ka seda teha, ei pea kutset ootama jääma, aga
kutsun uutele enesepaljastustele:

jospel

tegelinski
veepang
trulla

Kulinaarne

"Emme! Oled sa näinud katki tegemata kebabi?"
"Mh???"
"Noh. Üks on nagu viiludeks lõigatud, aga kui on terve, siis on nagu hundinui!"

Kes istus toidu sisse?

Häbi!

Mina veedan oma suved lõunas palmide all

Mmm... suvi.

Mitte nagu meil.

Kõik õitseb

või torgib
või turritab. Eksootika!
Bulvarid.
Kõrghooned.
Jään vist kohe mõneks ajaks.

:D

Pakiline

Meheema sõitis varahommikul ekskursioonile, mina sättisin end eksamile minema. Pesamunale sõnad peale, et paar tundi omapäi hakkama saaks. Et kui midagipeaks juhtuma, siis helistagu, aga muidu - olen eksamil.
Eksam käis, minu jakk rippus meeter eemal toolil. Kuulsin, et telefon suriseb, aga arvasin teadvat, kellega tegu. Ei hakanud sahmima.
Selgus, et põnn.

"Mis juhtus," küsisin... täitsa rahuliku häälega.

"Emme," kostis arglik vastus.

Appiii... mis ometi? Veeavarii, tulekahju (kui, siis lauatelefon on päästetud), midagi veel hullemat?

"Mul tuli hammas ära!"

Lolllakaaaaaas

Aeg on otsakorral, aga arvuti streigib. Vehin hiirega, nii et juhe kolm korda ümber kaela, aga ei midagi. No on ju arvutiga ühendatud. Korralikult. Tuli põleb. Ei noh ega jah. No hakkkkka ommmmeti tööle...
Ahah. See on läpaka hiir. Kole, kui tehnikat hunnikus käes, aga tehnikut pole. Esiti tundus kahes arvutis korraga toimetamine hõlpsam kui eraldi akendes.
Ka lauatelefoni, mobiili ja mälupulga võiks rahule jätta ja mitte nendega mööda hiirematti nühkida. Mälupulka on pealegi väga ebamugav hoida. Ta on nii pisike.

Käed üles, tulistan!

Jalutan pesamunaga hilishommikuses Tartus meheema juurde. Oleme just silla alt välja keeranud, kui üks vanem daam, sõrm nagu püssitoru meie peale suunatud, otsustaval ilmel lähemale marsib.
Ee... miks ta nii teeb?
Kas natuke sassis?
Ehk on mõni ämma särtsakatest sõbrannadest, kes mind paremini mäletab kui mina teda?
Ee... ja muudkui tulebki!!! No mis ta tahab saada nüüd???
Huvitab teda beseekarp mu käes või lill põnni pihus?
Rahakotis on ainult 14 krooni. Seda on vist häbematult vähe... Ehk saab tudengisoodustust?

3 cm enne näpuga rindu tonksamist proua korraga tardub ja vabandab siis kohmetunult:
" Te olite nii ühe mu tuttava moodi. Ja tal on sarnane laps ka..."

"Tühiasi. Tore ju!" :D

Kino-Jaan

Üleeile meelitas meid kinno "Seks ja linn".

Et kõigile polnud see lubatud, valis osa perest "Narnia kroonikad".

Eilne märg ilm ei ahvatlenud üldse toast välja minema, seega vaatasime kodu-kinos ära "Abielu Vegase moodi".

Lõbus.
"Viimaste soovide nimekiri".

Irrmus kurb. Aga mitte ainult.
Ilm näitas paranemise märke. Ajasime end välja, aga seal polnud kuigi mugav. Ärritasime oma jalutuskäiguga üles kõik naabruskonna koerad, lisaks liikus ringi kahtlast elementi, mis tegi veidi ettevaatlikuks ja keeras varbad õige kähku tagasi kodu suunas. Et uneni jäi veel aega, võtsime ette riiuli veel vaatamata DVD-dega. Tingimus, et romantiline ja pole enne näinud. Pihku jäi kaks karpi: "Armastuse kuraas" (The Courage to Love) - tore kostümeeritud film armastusest, mis puhkeb Ameerikas tormleva kodusõja taustal

ja
"Ära kunagi ütle kunagi" (Never Say Never) - tore kostümeeritud prantsuse film armastusest, mis puhkeb tormleva revolutsiooni ajal Prantsusmaal.

Valisime tormleva Ameerika :D Väga omapärane tõlge. Väga.
Aga grillimata jäigi. Ka omavahel.

Lõoke

Vantsime kaasa ja pesamunaga pikemalt linna-jalutuskäigult koju. Linna jõudmisele eelnes ca 10 km maa-jalutuskäik, mille muljed tahtis põnn linna-vanemale ära rääkida.

"... ja me nägime seda lindu, kes lendas otse üles, ütles oma jutu ära ja potsatas siis maa peale tagasi. Lõokest."

"Oleks kuiv ilm olnud, oleks ta maandunud, nii et muld tolmab," muigan.

"Ja kui ta on palju putukaid söönud, siis põrgatab ta end mööda põldu - boing, boing, boing..."

lõoke laskus

Vabatahtlikult tunnis

Põnn (9) mängib lipumängu.
"Ma lippe tean (päeviku lisast), aga kaarti ei tunne," kilkab ta ja viib Rootsi Uuralite taha.
"Proovin, kas Euroopaga saan paremini hakkama...
Amsternjamps misiganes... (Amsterdam Netherlands).
Tšiiiiiz! (Greece)
Häh! Soomet ei olnudki!!!" hädaldatakse, kui juba peaaegu olnuks lootust esimesest tasemest edasi ronida.
Natuke järjekindlat pusimist ja
"Emme! Ma sain neljandale levelile!!!"
Vat siis.

Vihmaaja igavus

"Emme, kuidas ma võiksin roti puuri ära kaunistada?"
"Ehk ei kaunistaks? Nii on ilus küll."

"Emme, aga võib, ma heegeldan rotile sussid?"

Keda huvitab

Kutse Trullalt ja Veepangelt. Loodetavasti ei nõua see vastuste topeltannust :D

Reeglid:
Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Eile oli just jutuks, et
"näe, see haigete jalgadega vana mees, kes praegu bussi ronib, ähvardas mind kümne aasta eest poes kirvega ja põrkis, et teab, kus mu lapsed ja kodu on. Viina oli vaja, aga raha polnud."
Nii et... töötasin külapoes, olin natuke rase ja valmistusin oma esimeseks pikemaks välisreisiks.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
* üks iseloomustus
* ahju kütmine (niiske ja jahe tunne on)
* remondi lõpetamine (aga sellest kõrvalehiilimine õnnestub mul liiga hästi)
* tee joomine (just kutsuti)
* kaasale puuduvate Digide otsimine.

3. Lemmiksnäkid?
Besee. Kui keegi tahab näha, kuidas inimene hajameelselt kilo suhkrut korraga ära sööb, siis...
Õnneks mitte väga sageli.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Saaksin sellest üsna ruttu lahti, ma pakun. Ehk jõuaks enne kaasale korteri osta. Raha ei sobi mulle.

5. Kohad, kus oled elanud?
Maardus, maal vanaema juures, Jänedal, Rakveres siin-seal, Väimelas, maal vanaisa juures (nüüdseks juba ammu ilma vanaisata). Ja Tallinnas. Aeg-ajalt.

Vabandan tülitamise pärast ja kutsun strippama:
Jospel
Sjgelle
Tegelinski
Puhvis kukk
Rattus

Õdus õhtupoolik

Käin õhtul esikus kontrollimas, kas uks kinni.
"Uks tuleb alati õhtul lukku keerata," manitsen meest, kui tuppa jõuan. "Muidu võivad tulla pisiriisujad. Seda enam, et esikunurgas juba reha ootamas."
"Reha tuleb panna ukse ette. Niipidi, et me kuuleme, kui keegi tuleb," muigab kaasa.

"Käsklus arvutile," pusib ämm ristsõna lahendada.
"Mitu tähte?" küsib kaasa.
"Neli."
"Undo."
"Aitäh!"
"Mitu tähte?"

Üllatussünnipäev

Hommikul askeldas kaasa heatujuliselt oma elamises ringi ja muheles, et üks mu laul kummitab, aga sootuks teise viisiga. Käis ja ümises. Sünnipäev ju!
Minu üllatused algasid põnni linnatulekuga. See tähendas, et plaane tuli pisut ümber teha. Kaasa unustas tööle mõeldud toidukoti maha. Ostsin kompensatsiooniks paar torti, aga tema ei jätnud jonni - toogu ma ikka ülejäänu kah. Kõik olnuks tore, kui mul poleks olnud õhtuks üllatuspidu kavandatud. Lõuna juba käes, mina tuterdan alles linna mööda. Leidsin, et viisakas on veidi tõrkuda. Kaasa saatis seepeale sõbra asjadele järele. Jalgrattaga. Jõudsime enam-vähem korraga kohale. Sõber võttis kotid, hüppas sadulasse ja väntas vihmaga kohtuma. Korraliku padukaga.Vaeseke.

Kuidas üllatada meest?

Helistasin salaja lähimad sõbrad läbi. Kõik olid tulijad. Tegin vargsi korteris ümberkorraldusi, kokkasin võimete piires. Aga. Millega põhjendada tavatust rikkalikumat õhtulauda?
Ok. Rääkisin esimesed tulijad sisse. Aga ainult nemad! :)

Mulle meeldis, et kokku kogunes väga mõnus seltskond.
Mulle meeldis, et kaasale meeldis.
Mulle meeldis, et sõbrapoiss Tartust mu jabura ideega kaasa tuli.
Mõnus oli end toa nurka istuma kerida ja nentida, et mul on niiii-iiii lahe kaasa. Ja tal on niiiiii vahvad sõbrad.

Tee mis teed, ära mind ainult arvutisse luba!

Põnn: "Emme! Lase mind ka arvutisse!"
Mina: "Mkm."
Põnn: "Okei, ära lase jah!"
Mina: "Väga hea. Mul ongi kiire praegu."
Põnn sõbrannale: "Ma üritan siin ema kallal tagurpidi-psühholoogiat rakendada, aga ta ei saa ju aru!"

Milleks teha plaane!

Põnni sünnipäev oli märtsis. Põnn (18) tahtis jalgratast. Kuna ta ise oli kaugel ära, venitasime kingi ostmise juunisse. Eile tuli mõte pähe, et läheks täna. Kutsusin põnni, et käime töö juures, lõpetame mõned asjad ja sõidame 13.40 bussiga keskusesse.
"Millega tagasi tulete?" küsis sõbranna hommikul bussis.
"Ei tea. Pole veel nii kaugele mõelnud," särasin vastuseks.
Sõbranna nõustus. Milleks vaevata end plaanidega.

"Kuhu me kõigepealt läheme?" tahab põnn linna jõudes teada. "Rattaga on pärast paha poodides käia."
Paraku on rattapood just täpselt tee peal ees.
Maname näole asjatundlikud ilmed (tegelikult olid mul väikesed luureandmed juba kogutud ja näpunäited saadud), katsume siit, vaatame sealt ja valiku langetame mõistagi värvi järgi.
Siis läheme vaatama, millal rongi on oodata. Kaheksa paiku. Nu-nu. See on tõeliselt rikas linn meelelahutuse poolest. Muud variandid?
Buss. Tunni pärast. Aga kui ma õigesti mäletan, pole see eriti suur buss. Äkki ei võeta rattaga peale. Ja sealt, kuhu buss viib, on 7 km jalutada.
Otsustame, et otsime igaks juhuks valla kaardi, näitan talle otsetee kätte (ca 30 km) ja siis vaatame, kas ehk siiski bussile saab.
"Issand kui mark!" sosistab äkki tütreke ja kihhutab poe vaateaknast eemale. "Seal on X!"
Mh? Ah jaa! Loomulikult. Kus selle häbi ots! Üks meiekandimees seisab akna all ja uurib mingeid vidinaid. Mõtle, kui märkab, et jalutame niiviisii, ratas kahevahel, mööda linna. Hoidku selle teotuse eest!

Torman poodi.
"Millega oled?"
"Selle samaga, mis aknast paistab."
"Mis asju ajad?"
"Lähen diivanit ostma ja siis Y kaudu koju."
"Kas meie ka oma rattaga peale mahume?"
"Milles küsimus!"

Kell veidi neli läbi ja meie õnnelikult kodus. Mega!

Eh, suvi!

Kirju.

Sinine.Triibuline.Varjuline.Unenäoline.Hõrk.Imeline.

Potipõldur

"Pean ikka ühe toatomati tolmutajaks juurde ostma," avaldan arvamust oma nelja (potti torgatud tomatisüdamikust kasvama läinud) tomatitaime tootlikkuse suurendamise teemal.
"Siis võiks paar kurgitaime ka olla," õhutab kaasa takka.
Miks mitte. Tagatoa aknalaud on pipart täis...
"Ja noh, palju sa niimoodi akna peal seda kurki-tomatit ikka saad, " arutleb mees edasi. "Selle saaginatukese kohta võiks taimede vahel pidada ka üht pi-isikest lehma. Koore jaoks."
Jorr.

Minu vanaisa oli võlur,

sest kogu perekonnast oskas ainult tema hõbepaberist kuuli suust, kõrvast või kaenlast välja nõiduda.
Vanaisa oskas teha linaleoaugule jääkarusselli.
Vanaisa oskas sirelilehega pilli mängida. Mandoliinist rääkimata.
Vanaisa oskas seapõiest õhupalli meisterdada.
Ja pajukoorest vile.
Ja kaselt mahla võtta.
Sindlikatust lappida.
Mesilassülemit õunapuu otsast alla tuua.
Korvi punuda.
Me käisime vanaisaga koos vanaema kapist kommi pätsamas (rääkisin meid muidugi lõpuks alati sisse).
Me saagisime sulle-mullega puid (mis sellest, et saeleht sõlme kiskus. Mõned korrad tuli täitsa välja!)
Vanaisa tegi maailma parimat pannikartulit.
Ta laulis pikki lorilaule ja rääkis sõdurinalju.
Ta vaidles üle sünnipäevalaua vastasleeris võidelnud vennaga, et "sina, sitavares, pole õiget sõda näinudki!"
Vanaisa tegi mulle heinaajaks täitsa oma reha.
Tõi mulle Odessast sulgede ja vibuga neegrinuku.
Kuivatas õunu.
Kasvatas aknalaual pipart.
Tal oli täitsa ehtne mõõk. Ja püss garaaži lae vahel.
Tal oli jänestega mootorratas.
Tema toa aknast võis kitsi vaadata.
Ta ei ajanud mind kunagi koju tagasi, kui kavatses metsa kolama minna ja mina talle järele vänderdasin.

Vanaisa oleks saanud täna saja aastaseks.

Johannes Kull 1908 - 1996

Pereringis

Meheema: "Kas ma seda rääkisin, kuidas hambaarst mulle tänaval järele jooksis? Uurima, kas kroon ikka jäi püsima."
Kaasa: "Kena temast."
Meheema: "Kena jah. Ülikena."
Kaasa: "Peaks ise ka minema, kui nii kena on."
Mina: "Räägin ju kogu aeg, et mine."
Kaasa: "Oot, sa seda ikka kuulsid, et ülikena? Mõtlesin, et seepeale ütled, et ei lähe sa kuhugi - parandan ise ära."

...

Meheema: "Küll see söömine on ikka väärt asi. Üks väheseid rõõme, mis elus üldse on..."
Kaasa: "Nojah. Milleks pole raha, mida ei luba tervis... Narkootikume oled proovinud?"

Uusi teadmisi Kalevipojast

Üks oli Irmi, teine Armi, kolmas murdja Mustukene, neljas Pampers kustukene.Kui pargis seisavad reastikku Kreutzwald, Kalevipoeg ja Luts, oodanuks järgmisena Tootsi kuju. Ei olnud. Küllap läks apteeki.

Reedene rõõm

Kaunitar Kompanii tänavalt.

Ristpeaga peremehe naabripiilumise aken.

Robiinia?

Kutsikad.

Päike,

pannkoogid

ja mesi.

:D

Kes te olete?

23.50
Telefon heliseb.
"Kuulan!"
"KES te olete?"
"Mismõttes?"
"Einoh, kes te olete?"
"Hea küsimus. Alustuseks näiteks telefoniomanik..."
"... Tundub, et jälle valeühendus."

Õudusunenäod

Põnnid söövad köögis ja vanem räägib oma viimase öö õudukast.
"Nägin, et mingi tappev viirus liikus ringi. Te kõik surite ära ja ma jäin üksi kuskile, nagu koonduslaagrisse või... Nii õudne oli. Ärkasin. Vaatasin, et ... oh, väikeõde magab kõrval..."
"Ma nägin kunagi aidsi. Et olin üksi kodus ja aids oli ukse taga. Selline roheline udu..."
"Misasja???"
"Noh, ma olin siis alles nii väike, et ei teadnudki, mis see on, ainult kartsin."

Halloo, kosmos!

What a difference a day made
Twenty-four little hours
Brought the sun and the flowers
Where there used to be rain

My yesterday was blue, dear
Today I'm part of you, dear
My lonely nights are through, dear
Since you said you were mine

What a difference a day makes
There's a rainbow before me
Skies above can't be stormy
Since that moment of bliss, that thrilling kiss

It's heaven when you find romance on your menu
What a difference a day made
And the difference is you

:D

Impotentsed inimesed

Kursaõde pajatas kord, kuidas väärikas ja auväärne kolleeg jagas kontserdimuljeid ja ei saanud märkimata jätta, KUI impotentne oli peaesineja.
Võõrsõnu jutu sekka lükkida on igavesti kaval, aga nõuab natukest kodutööd. Sest tuleb 100% kindel olla, et ka keegi kuulajaist õiget tähendust ei tea ja kodus üle kontrollimiseks meelde jätta kah ei suuda :D
Täna kuulsin uudiseid, et tuttava tütar on konservant ja tuttava mees ehitab aeda pellergooni. Põnev.

Mõista, mõista, kes see on

5a tirts: "Ma olen neid veest püüdnud. Kui tuleb öö, siis ta läheb kaane alla. Põhiliselt külma pärast."

(kilpkonn)

Tuuleke - puhuja huuleke

Seisan bussipeatuses. Puhub mahe tuuleke, ilmateate järgi 15 m/sek. Pargis on puud toenglamangus. Arutlen, kuidas oleks tark käituda, kui mõni neist peaks mind oksaga viskama. Nihkun ettevaatlikult ootepaviljonile lähemale. Seal sajab räästa küljest alla jupike lauda. Napikas.

Perekond Kiiks

Kahekesi kodus. Mina ja põnn (15).
"Mingi imelik oled vä?" põlastab tütreke, kui ma kilgates mööda tuba lidun, rott kannul. Mul on plaan üksi kööki jõuda, rotil - mööda mind üles ronida ja käes oleva praetaldrikuni tõusta. Kolmandal korral jõuan mina esimesena, sest rott arvab, et on kaval ukse kõrval toolil varitseda. Kasutan juhust ja lahkun teise ukse kaudu. :D

Veidi aja pärast tuleb toast põnn, taustaks häälekas telenovela.
"Emme, anna oma käed," kamandatakse asjad pihust maha. "Mõlemad... Vaata mulle silma! Sa varjad minu eest midagi?"
Turakas. Kui meenutada, kõlas midagi sarnast just telekast. Nojah, pildi kvaliteeti arvestades tulebki liikumine ise lavastada. Teler on oma algse funktsiooni ammu minetanud. Meil on radiviisor :D

Veel rattarallist

Hommikul, teel staapi, sõitsime läbi asula, mis ka rallijate teele jäi. Poe juures parklas oli konteineri kõrvale paigutatud 2 vetsupotti. Küllap sportlaste heaolu silmas pidades. Nii armas - saad sõbral käest kinni hoida, kui üks häda. Julgem ka. Sest eks ta natuke avalik paistis tõesti. Samas, kui ikka aeg jookseb, pole loomulikult mahti uksi avada ja sulgeda, iga sekund on kallis.


pilt

Tere, kallis!

"Muide, täditütar kutsus veini jooma."
"Aga mine siis."
"Sina oled lähemal."
"Mina ei tohi ju."
"Aga mina olen maal ju."
"Aga tule linna!"
"Järgmisena ütled Sa, et võin isegi ööseks Sinu juurde tulla."
"Mõtlesin küll, jah. Mul oleks sellega muidugi omad plaanid..."

Hm. Viimane rong läheb kahe tunni pärast... ;)

Ilusa ürituse kurb lõpp?

Rattarallil.
Kõik kena: pill mängis ja tüdrukud tantsisid, ilm ilus, parasjagu rahvast ja rikkalik auhinnalett.
Üks paha lugu. Keegi purjus rattur korjatud rajalt ära. Pandud kohe käed raudu ja politseisse. Räägib rahvasuu.
"Mnjah!" süganud üks korraldajatest seepeale nukralt kukalt. "See oli meie peasponsor."


pilt

Ilus rikas elu

Eile kohtusin ühe ääretult armsa inimesega, käisin oma kalli kaasaga lõunal, hüppasin väga vale rongi peale ja jõudsin poolteist tundi enne bussi väljumist vahejaama. Lonkisin poodi ja kanäe! seal askeldas letis naabritüdruk, kes minu sisenedes just taharuumi hõikas: "Ok, ma lähen koju!"
Sain minagi kenasti kohale.
Jalutasin maja suunas, seal mingi simman teoksil. Üks naabrimees teatas häälekalt, et olen kauneim neiu kogu maal, üks uljaspea haaras mu kaitsetust kehast (käed kotte täis) ja teatas, et murran ta südame.
Minul kippus murduma selg.
Huvitav, mida nad joonud olid? Ostaks juurde. :P

Unes kallas ühe tuttava vene tüdruku isa mulle kurgisoolvett ninna. Pidada nohule hea olema.
On küll natuke paremaks läinud.
Ärkasin selle peale, et tuul puhus. Aken tundus kinni olevat. Kärbestest? Ei, siiski aken. Heidan pilgu välja, seal askeldab napis kattes naabrimees. Vaatad ja kõht saab täis.
Muinasjutt, mitte elu!
:P

Arvestades, et meil autot pole, viina ei tarvita (ok, veidi ja välispidiselt), suitsu ei tee, kohvi ei joo, siis pole raha ka millelegi kulutada. Mina küll ei nurise! :D

Et ei unustaks

Õhtul pakkisin kotti, et hommikul vara linna sõita. Ekspressid lauaotsale. Et ei unustaks.
Ei unustanud. Siiani mäletan täpselt, millise laua millisele nurgale need jäid.
Maailmaparimaleõpetajale oleks pidanud lilli tooma. Ei olnud meeles. Eks linnas ostan.
Kaasa oli alles sügava une staadiumis, kuigi avas silmi ja isegi simuleeris vestlust.
Hädad algavad:
üks konspekt on juppideks ja oluline osa kuskil seal vahel kadunud. Mässame. Pornograafia, aga vähemalt loetav.
Ülejäänud on tont-teab-mis šriftis. No kust see ometi???
Pärast veel mõningast madistamist (mina otsin printeriga ühist keelt ja kaasa üritab seda sama köögis laamendava poltergeistiga) saame minema.
Tänava otsas meenub - ostetud lilled jäid maha!
Ah, tagasi ka ei hakka minema.
Kaasa kompab põue. Kus telefon?
Ok, tagasi.
Jõuan kooli. Maailmaparimõpetaja on vahepeal veel nooremaks läinud.
Istun pabereid lõpetama.
Paari tunni pärast on lugu nii kaugel, et võib välja printida, allkirjastada ja lõpetatuks kuulutada. Ah jaa! Siis veel poognad üle lugeda.
Põnn helistab.
"Oota, ma kohe uurin rongiajad välja! Musi!"
Kaasa helistab.
Pool tundi läheb veel. Otsin su ise üles."
Selgub, et meil on maailmaparimaõpetajaga üks tee kesklinna.
Põnn helistab tagasi.
"Oi, anna andeks, unustasin! Kohe uurin!"
Uuringi.
Tead, lilled jäid maha!" hüüatab maailmaparimõpetaja pettunult.
Muhelen.
"Tead, see pidigi nii minema. Ma tegin nende unustamisega juba kodus algust."
Kaasa helistab.
"Ok, tulen Vabaduse väljakul maha."
Millal see tuleb? Järgmine? Ahah. Noh, head aega, väga tore oli, kindlasti kohtume... ee...
ee...
See kõige tähtsam paber, see, mille allkirjastamiseks ma üldse linna sõitsin... see jäigi mälupulgalt maha printimata!!!
AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA...

Ok. Keerulisemad manöövrid tulevadki mul paremini välja.
:(

Trammipilet trammist

Oh-hoh-hoo! Loomulikult jäid talongid kaasa taskusse. Kui palju võiks maksta trammist ostetav pilet? Uurin seinu. Ei leia. Kuna lõpp-peatus, on ehk juhil aega raha tagasi lugeda. Torkan topsi 25.-

Juhiproua heidab üleõlapilgu. Vaikus. Vähe või?
Uus pilk.
"Taavaljine või sjoodus?"
Et selline luksus ka veel! Poleks osanud lootagi. Kui nii, siis loomulikult...
"Soodus!!"
"A miiks sjiis vaikib?"
Et mida nüüd tuleb teha? Laulda?

:D

Kaugsuhe

"Sa võid siin kasvõi ära surra, keegi sinust välja ei tee," torisen torusse.
"Mõtlesin, et läksid oma üritusele."
"EI. Mul oli halb olla."
"Kuidas nüüd? Kui asi pole veel lõplik, siis soovitan: Hoidu tunnelist. Ära mine valguse suunas. See ei ole kohe üldse hea mõte," muretseb kaasa.

Nii hea, kui keegi hoolib. :P

Putukateema lõpetuseks

Nagu ikka, kui sõbrants mingi tõe maha kuulutab, siis nii ongi. Või peaaegu.

tema: palavik võib tõusta jah, vaata et mürgitust ei tule

mina: ok

tema: kunagi keegi sattus selle suvise hammustusega haiglasse

Haiglasse ei sattunud, öökisin ja hõõgusin ühe toreda öö koduseinte vahel. Ikka ei usu ju, et mingi väike amps nii palju jama tekitab. Ajukahjustuse tõenäosus on minimaalne, selleks tuleks mürgil aju üles leida. Kellelgi pole nii palju püsivust :P

Täna sõin alasi ja kaks haamrit...

"Mul on sõbrantsil ka verevaegus. Ütles, et sööb maksa ja rauda ja... Küsisin perearstilt, kas ma peaksin ka. Ükskord panin keka tunnis pildi kotti. Õpetaja küsis, kas mul on vererõhuga probleeme. Vastasin, et on verevaegus. Et ma söön rauda. Õps ütles, et misasja, vedelat tuleb ka süüa."

Viina järel

"Emme, osta midagi head!" moosis suvevaheajale saabunud suurpõnn. "Osta midagi, mida kodus pole!"
Mis siis ikka. Bussiga poeringile.
Doktori vorsti, jogurtit, piima, kakaod, makaroni, mahla, jäätist,... Viimasel hetkel meenus, et velsker käskis jalale viinakompressi teha. Sööstsin alkoholiriiuli juurde ja haarasin 200 ml viinapudeli.
Said vast kõik head asjad ostetud. :P
Jube piinlik. Väikepõnn seisis kõrval. Müüja vaatas sellise näoga, nagu arvaks, et joon selle kohe bussipeatuses ära.
Tuttav külamees istus juba ootepaviljonis. Rattaga kihutas ligi teine, vähem tuttav. Viimasena saabunu oli kerge sumina all, must, karvane ja ülemeelik. Kui aru sai, et me kolm perekonda ei moodusta, võttis ise teema üles.
Rrrr!
Viinapudel käekotis tuli meelde. Justkui oleks see minu menus süüdi.
Siis saabus veel üks meesterahvas - väga hea tuttav. Rõõmusmees tõmbus hetkeks tagasi. Aga ainult hetkeks. Siis ründas tulijat suitsusooviga.
"Et kohe niimoodi ongi? Et kohe annangi ja kõik?" kergitas sõber kulmu.
"Mhmh!" noogutas suitsunäljane entusiastlikult.
"Millal see buss teil tuleb? Ma tahaks kribule midagi kinkida," tuli rõõmusmehele tore mõte pähe.
"Pole lugu," tõrjusin. Põnn põrnitses kurjalt.
"Ei, miks? Kinkimise rõõm on suur rõõm. Mulle meeldib!" ei jätnud lustiline.
"Kuidas Sul? Oli suur rõõm?" tögasin sõpra.
"Mitte sinnapoolegi," kohmas too kaotatud sigaretti
leinates.
"Äkki ma ikka jõuan tuua? Jäätist?" uuris kingilemb.
"Kui kohe stardid, ehk jõuadki," kiitsin takka.
Läks.
Koduteel tuli jälle pudel meelde.
"Nii piinlik oli. Nagu mõni joodik," hädaldasin pool-endamisi.
"Miks sa siis ostsid?" päris pesamuna.
"Et jalale kompressi teha."
"Aa. Ma mõtlesin, et ei tea, kes meile nüüd külla tuleb."
???
Eee... ega ei nuputaks välja küll.
"Kas sa hakkad seda jooma ka?"
"Ei, kindlasti mitte!"
Kodus toimus suurejooneline kompresseerimis-tseremoonia. Jalg nägi välja, nagu oleks pallinõel varbavahele torgatud ja pöid õhku täis pumbatud. Mõista-mõista kus on kand.
Õnn, et rünnakuobjektiks ei osutunud minu armas näolapike. :D

Homme peaks sõitma hapukurke ostma ;)

Appi, hammustatakse!

Koertega on mul see diil, et ok, sina hammusta, aga mina näitan, kust võib. Et oleks kahepoolselt kasulik. Putukad kipuvad märkamatult ligi hiilima. Üldse on nende hammustustega inetud lood - need ei salenda, vaid lisavad täidlust.
Ühe nurjatu lõugade pärast on säär varsti nii jäme, et katab varbad ära (ok, natuke liialdasin). Siis lendas kohale järgmine ja selle asemel, et tasakaalustuseks teist säärt salvata, hammustas tüki juba vigastatud koivast. Nii, et veri voolas (ja seekord ma ei liialdanud). Tuttav muigas, et kas ma siis lähedusse puu otsa ei vaadanud - kindlasti istus hammustaja seal kusagil oksa peal ja ragistas alles liha süüa. :S
Olen nördinud, heitunud ja piiratud liikumisvõimega. Moss!

Asfaldiaugud

Kes tegi? Tulnukas või inimene? Miks???
Selline korrapärane uuristus jätab mulje, et kellelgi on seda tehes mingi tore plaan olnud.
Eriti, kuna need on paarikaupa.
Võib-olla tegi keegi roheliselt mõtleja mullaelanike jaoks õhuaugud. Noh, nagu jäässe kaladele.
Ehk kruvitakse sinna lamav politseinik?
Võib-olla aitavad niisugused profülaktika-augud asfaldi lagunemist ära hoida.
Taheti sinna istutada pink või laternapost?
Kuna tegu on jalgrattateega, soovis ehk keegi piirde püstitada, et autod sinna ei tükiks?
Nojah, aga vasakult paremale läheb tee kellegi kodaniku hoovi. Et kui politseinik, siis keset ristmikku on justkui hilja pikali heita? Kui piire/latern/pink, siis peab see olema väga painduvatel jalgadel. Või peab auto lennata oskama.
Mõistatuslik maailm.

Miks on nii, et

keeran ma teetassi paremale või vasakule, ingver jääb ikka täpselt nina alla hulpima. No kuidas ma joon üle selle?
Väikese inimese väikesed mured.

Tõhus nahatoonija

Protseduur on nii lihtne, et sellega saab hakkama iga huviline.
Kuumuta ahjus 200-250 kraadi juures veerand tundi (vabalt võib rohkem) tomatis kalakotlette (sobib ka räim tomatis, kalapallid tomatis jne). Võta pajakindaga kuumaks aetud karp ja aseta köögilauale (ka siin improvisatsiooniks vabad käed). Võta avaja, puss vm käepärane vahend, millega kaane sisse auk lüüa.

Mul oli kunagi klassivend, kelle juuksed meenutasid säbrulist saunanuustikut. Läheduses seistes tekkis alati vastupandamatu soov talle sõrmed soengusse suruda. Õnnetuseks istus ta füüsika tundides minu ees ja ei puudunud kunagi...