Nõuame kümnetuhandekroonist palgatõusu!

Võib viis kummalegi. Meil on selle kulutamiseks palju häid mõtteid. Või mis palju - üks, aga väga ilus.
"Põnni kooliminek tõotab suuri lisakulutusi. See kuu tuleb kuidagi üle elada..."
"Ma saan miinustesse ka minna!"
"Ei saa! Kujutad ette, kui raske on pärast plussi tagasi jõuda?"
"Ei kujuta!"
???
"Seni pole veel õnnestunud."

Lugusid loomadest . Sekka mõni lind

Kummaline. Viimasel paaril päeval lendavad linnud kolks ja kolks vastu akent. Ehk õpib mingi pesakond lendama? Kõhe kuidagi.

Millalgi varakevadel, võib-olla isegi veebruaris, avastasin, et külmkapi kaks ülemist riiulit on tihedalt kassi konserve täis. Hajameelsusest sai jälle hunnik juurde ostetud, kui soodne võimalus avanes. 24 purki. Ja siis kõndis kass minema. Ja ongi läinud. Elus ja terve. Kohtusime paaril korral küla teises otsas, aga siis ta ütles, et ei tule tagasi. Tasapisi olen konserve naabri koera toidu sisse tühjendanud. Noh, mõnikord tekib mingi pudruülejääk ja üksnes sellega on kuidagi piinlik minna.
2 purki on veel jäänud Huvitav, kas siis tuleb kass koju?

Rott tahab suureks saades hakata õhuakrobaadiks. Täna üritas mööda arvutijuhet ronida laualt taburetile (kus oli läpakas). No natuke tahab veel harjutamist. Õnnestumise nimel on ta kehakaalu langetamise tõsiselt ette võtnud ja toitub peamiselt marjadest - mustikad, maasikad, vaarikad, kirsid (hm. leia, mis ei sobi hulka). Ei tea, mõjub see talle hästi või halvasti, aga ise on väga õnnelik. Kühveldas päeval taas pooled lillepotid mullast tühjaks, pildus ühe puruks ja peitis end siis riidekappi mänguasjakotti. Nutikas. Oleks tal ka silt küljes rippunud, et masinaga pestav ja alla kolme aasta keelatud, olekski vist sealt kaisuloomade keskelt leidmata jäänud.

Saagu valgus!

"Ma rääkisin msnis sõbrannale ka, et õel on pimesool. Ta ütles, et tema vanaemal oli ka olnud. Umbes sama vanalt. Tal lõigati ka ära. Pärast ta pidi prille kandma. Aga minu õel on õnneks juba prillid olemas."
Küllap käis jutt siiski päikeseprillidest. Pimedus eemaldati ju. See võib esialgu silmadele päris valus olla.

Millele sarnaned Sina?

"Mis maal uudist?" huvitub kaasa.
"Põnn kõditas rotti," meenub. "Sa oleks pidanud seda nägema! Rott oli tal selili peopesal ja lasi end rahumeeli rinna pealt sügada. Nagu koerakutsikas. See tundus lihtsalt us-ku-ma-tu!"
"Pup-pup-pup," kostab torust. "Veel midagi?"
"Hm. Põnn küsis hommikul, miks ma unes naersin. Nii et tekk värises... Ja ma tõesti ei tea. Ainsas unenäos, mida mäletan, olin midagi pöialpoisi sarnast ja põgenesime männikooretükil üle suure vee. Kelle eest, ei mäleta, aga kiire oli. Arvasime, et peame kätega sõudma, aga siis avastasime, et meil on kahvel."
"Ja-jah."
"Häh. Hea psühholoog oleks siit seoseid leidnud..."
"Kahvel - see on ilmselgelt falliline."
"Mismõttes???"
"Noh, teadupärast liigituvad asjad pikergusteks ehk fallilisteks ja mittepikergusteks."
"Eks ole! Mina näiteks leian, et olen kujult pigem pikergune kui mittepikergune... Appi!!! Keegi pole mulle kunagi varem öelnud, et ma ma näen välja nagu ..."
"Pane tähele! Mina ei öelnud midagi. Sa ise jõudsid sellele järeldusele."
:D

Öised kõnelused

"Mõni hoiab isegi öösel telefoni sees, et olla kättesaadav..." blogis keegi just hiljaaegu.
Mina.
Ilusa sissejuhatusega pole vaja vaeva näha, olen automaatselt lainel, et miski on väga viltu. Reeglina ei kutsu keegi kell kaks öösel ei pulma ega katsikule.
"Emme... Mul on väga paha olla," kostus seekord torust päeval teise vanema juurde reisinud keskmise põnni õnnetu hääl. "Kõht väga valutab... Oksendada ei ole enam midagi."
"Sõid ehk midagi sellist?"
"Siis oleks ju õel ka."
"Ei pruugi..."
"Äkki on pimesool? Nii valus on! Kella kaheksast saadik. Üldse üle ei lähe."
"Rahu! Mis teised arvavad?"
"Kõik magavad."
"Valuvaigistit võtsid?"
"Ei ole."
"Väga hea, igaks-juhuks pole vajagi. Palavikku on?"
"Ma ei tea."
"Kust täpselt valutab?"
"Mina ei oska öelda. Kõht. Paremalt poolt rohkem."
"Mis me siis teeme? Väga valutab?"
"Mhmh."
"Oota, ma uurin natuke netist, ma ka enam sümptomeid täpselt ei mäleta... Arvad, et helistame arstile? Aja vanaema üles. Ma tahan temaga rääkida."
"Ma kutsusin küll T mõttes appi (tema nõelraviarst)," toriseb unine vanaema. Aga ärkab.
"Aita tal kiirabiarstiga rääkida. Minul pole ju mõtet helistada, ma ei oskaks küsimustele vastata."
"Ja-jah," kuulen, kuidas majas läheb askeldamiseks.
"Ja helista mulle, mis öeldakse," palun põnni.
Nüüd siis ootan.
Ja ootan.
Ja ootan.
Ja loodan, et kui üleval istun, ei liigitu oodatav kõne ebameeldivaks.

Musta kah

Surnuaial.
"Sa rääkisid enne kalmistukultuurist. No vaata seda siin!" (Neoonvärvi drenaažtorud platsipiirdeks)
"Ja üldse haiseb siin nii hirmsasti, nagu oleks kuskil mõni laip."

Mina ja Arvo, Villem, Urmas, Helmut, Heino, Neeme,...

Parimad elamused jõuavad meieni kogemata. Nii küsis täna minuga samasse bussi sattunud töökaaslane, et kas mind Tori kirikukontsert ei huvitaks. Algab kolme tunni pärast.
"Oi, nii ikka ei saa. Ma otse loomaaiast ja 20.- raha kotis."
"Sa saadki oma õpilaspiletiga kahekümne krooniga sisse. Neeme Järvi on seal ja... Meil on autos vaba koht."
Kus ma kolm tundi hiljem olin?
Piinlik öelda - minu jaoks täiesti avastamata kant. Ilus-ilus-ilus. Ja kiriku seinal vanaonu tütrepoja (Andres-poisi) nimega mälestustahvel.
Aga kontsert - pigistas kõik sisse- ja väljaelatud emotsioonid pinnale.
Tõsiselt tänulik.

Mine metsa!

Kuigi saak oli 5 kukeseent ja pool liitrit mustikaid (sääskedest oleks kilekoti ruttu täis saanud), oli mets minemist väärt. Isegi üksi. Üks sõbranna teatas toru võttes sissejuhatuseta, et tema minuga kuskile matkale ei tule, sest on harjunud öösel kell pool üks magama. Teine, see õnnetu matkakaaslane, külmetas end poolsurnuks ja juba minu nime kuulmine tekitab tal paanikahoo.
Tänase päeva märksõnadeks on
prillipeitus,
heeringas majoneesiga,
seelik jõe põhjas
ja
soo-neiuvaip.
Ja üks põnn on kodus tagasi.
:D

Terves kehas haige vaim

Sõbranna tuli külla. Õhtul kell üheksa. Jalgrattaga. Et pole ammu näinud. Sõidaks natuke. Ajaks juttu.
Et kuhupoole siis? Üks tee on liiga tuttav, teine liiga igav, kolmas liiga treppis. Valisime neljanda. Tee oli hea küll, aga autod uhasid mööda ja segasid vestlemist. Keerasime ära metsarajale. Tuttavad ja kaunid paigad. Esmalt hobusekoplid, siis jõekäär. Korraldasin sõbrannale väikse ekskursiooni, et ta, põliselanik, kodukoha kogu ilust aimu saaks.
"Kuhu me üldse läheme?" muretses sõbrants.
"Tõrvaaugule. Natuke suurem ring tuleb, kui plaanitud, aga siis ei pea sama teed tagasi sõitma. Oled nõus?"
Oli.
Jätkus, millest rääkida. Minu reisist ja tema seiklustest. Ikka, et mis see tegi ja kuidas mina reageerisin, mida too ütles ja mida mina vastasin... Hm. Kas poleks pidanud juba ammugi ära keerama? Ah ei. Tuttav jalgrattatee märk.
Raja ääres lõhnas maasikate ja puravike järgi, langev udu jahutas sääri. Ilus. Igasugu juhtumised tulid meelde. Ja juttu jätkus kauemaks.
Aga kuidas seda teed ikka nii pikalt on? Ammu oleks pidanud esimene maja paistma. Hm. Hmhm.
Udu ei jahutanud enam. Justkui külm hakkas. Ja kuu tõusis metsa kohale. Tumedad kogud puude vahel võtsid aina enam karu kuju. Justkui mõminatki oleks kuulnud.
Lõpuks ometi tuled! Kaugelt küll, aga tuttavad. Vähemalt pole me eksinud. Aegviidu. Siit on koduni napilt 14-15 km.
Paganas.
"Tõrvaaugu on tegelikult seal pool," viipas sõbrants kilomeeter enne kodu õiges suunas.
"Läheme, ma näitan, kus see õige koht oli, kus oleks tulnud ära keerata."
Halb nali. Ai-nult koju. Soe tee ja villased sokid. Kui veel keegi sadula tagumikust välja lõikaks.
Kell on pool üks öösel.

Grand Finale

Hansapäevad

Keskaegne mootorlaev.

Hansapööritus.

Kipskujundus.

Seategu.

"Suhtle lapsega", ütlete. Kuidas???

"Tädi xxx on sellepärast naljakas, et ta kannab traksipükse," vuristab pesapõnn. "Mu olid ka kunagi, aga papa hirmutas mu ära. Et riputab mu trakse pidi nagisse, kuni ma järele mõtlen ja enam oma lollusi ei tee. See oli siis, kui ma issi pesumasinasse mulda panin. Ma tahtsin löga teha. Kas sa viisid oma riided õue või? Ma tegin oma tennistega samamoodi. See oli ükskord, kui me M-ga käisime kraavi ääres ja siis juhtus minuga see kohutav asi, et ma lendasin selili mudaauku. M tahtis teada, et miks me endale uut koera ei võta. Aga ma arvan, et koer tahab kogu aeg hoolitsust. Kui on suur koer, siis ta vajab palju ruumi ja peab kogu aeg õues olema. Kuigi meil nüüd on ruumi. Ja et miks me kassipoega ei võta. Aga ma ütlesin, et ei taha, sest kassipoeg vajab samamoodi hoolitsust ja sügiseks tuleb nagunii meie kass ka koju. Ainult siis ta on nii kadunud, kui puugisüsti tehakse..."
"Marutaudi."
"Marutaudi süsti. Aga neil mõlemal on see üks viga, et neile meeldib rott. Sellepärast me ei saagi võtta. Morgan oli meil ikka lahe koer. Süsimust. Ma tean seda nalja ka, kuidas sa Morganiga tahtsid kelgutada ja ta tõmbas sind üle kelgu ja siis sa lohisesid tal järel. Ma issi koera vanasti kartsin, aga nüüd ma võin temaga jalutamas käia. Siis me jookseme aedades ja põllul. See ei ole issi põld, aga me tohime seal joosta. Selle põllu peal, kus midagi ei kasva. Ma ronin luuaga kuudi katusele ja pühin sealt tolmu. Seal võib alati tolmu pühkida, seda on nii palju, et... Kas me läheme täna või homme Tartusse? Sest kui me öösel lähme, siis peame ette helistama, muidu ta arvab, et röövlid. Lähme homme. Või parem, läheme ikka täna..."

Niiske neljas

Neli aastat on meie valla rattamatkad toimunud ja loodan, et ka edasiseks mõtteid jagub. Vot on üritus, millelt puududa ei raatsi - igal nii oma nägu.
Esimest mäletan kui üdini kultuuriloolist. Kolistasime peaaegu kõik külad läbi ja vahtisime vähegi tähtsamad paigad üle. Teise aasta eesmärk oli läbi käia need külad, mis eelmisel nägemata jäid ja noh... ühtlasi ka paar vahvat uustulnukat koos koduga läbi nuusutada. Eelmisel suvel sai retk rabale pühendatud ja toredale noorele perele, kes siinmail kanda kinnitamas.
Tänavusele sõidule meelitati lubadusega, et kõik lõpetajad saavad kuuma sauna ja suppi. Hea matka teeb aga eriti heaks see, et organiseerijad võtavad vaevaks pakkuda lubatust palju enamat.
Esimeste tõusude-laskumistega keha soojaks tehtud, ootas spaa programmi sissejuhatav number: kerge jalavann Rehessaare suurkivi teel. Ronimine kivi ümber ja otsas ja jalavanni kordus. Päike paistis, maasikad punetasid ja mets lõhnas. Koju unustatud kilekeep meenus alles siis, kui Tarvasjõe ületamisel korraks hoog maha võeti ja salalik pilv olukorda ära kasutades meid põhjalikult märjaks kastis. Nimetagem seda veeprotseduuriks. Päike lükkas pilve eest ja Vetlasse jõudes (ok, natuke üle valla piiri) peaaegu ei mäletanudki, et märg sai oldud.
Tuul oli tee ca 15 cm jämeduse männiga kinni pannud.
"Käin ja murran siin puid jala pealt maha. Selline mees olen," vabandas Kenneth tagasihoidlikult, ülejäänud seltskonna jaoks teed tõkkest vabastades.
"Oleks teadnud, poleks tulnudki," ohkas matkadebütandist talunik, kui esimesed 20 km läbitud, aga naerukuradike silmanurgas lasi muud arvata.
Vahepeal veel üks kerge dušš, jõudsime pirukapeatusse. Kenneth korjas prügikasti ümbert sodi kokku.
"Mõni ütleb, et turistid, aga mina ütlen - loomad!"
Sain endamisi juba nõustutud, et inetu jah prügi laiali loopida, kui mõistsin, et ta mõtleski loomi. Eks toidulõhn meelita muidugi metsarahvast kohale.
"Kas me läheme Meelise juurde?" tundsin ära eelmisel aastal nähtud paigad. Aga ei. Tegime ringi ümber Kakerdaja. Et tee igavaks ei läheks, sadas kaela korralik survevesi ja rabaservale jõudes oli kintsude ümber 2 kg pori. Mudaravi ja massaaž, vesi ja muda. Nüüd lausa ootasid juba vihma, sest maasikaid punas, aga näpud olid liiva ja mullaga koos ja pühkimiseks polnud lapikestki puhast riiet ümber.
"Kummikommineiu, kas sa šokolaadi tahad?" sobitasid sõiduseltsilised tutvust ja vahetasid maiustusi. Ühtlasi tuletades meelde, et kõik kõiki ei tunne ja tutvumisvoor läks matkatuhinas meelest.
"Kes sina oled ja kuidas sa siia sattusid?" küsisin kõrval sõitvalt tütarlapselt otse ja ebaviisakalt, sest minul maiustusi polnud ja korjatud marjad ammu otsas. Tüdruk oli Katrin ja üldse mitte meie vallast. Aga projektikirjutamine ja vanavanaisa sünnikodu tegevat meie kandi lähedaseks.
Ilus tüdruk. Võiks siia meelitada küll. Kohe päriseks.
Selline matk siis. Supi ja saunani ei jõudnudki, kodu püüdis lõpu eel tee pealt kinni. Tubane pesula ja hommikune tangupuder tundusid kah päris ahvatlevad. Ah, jäigi teistele rohkem.

Geoloogiline

Üritan prügi sorteerida. Üksikasjalik juhend nina ees. Aru ma ei saa. Miks piimapakend (kile) läheb pakenditaarasse, aga hapukoore kilepakk olmesse? Ah, hapukoore söömine polegi mulle kasulik.
Kas minu "ava siit" nurgaga vorsti ja juustukarbid liigituvad nendeks vaakumpakenditeks, mis lähevad olmesse, ja kui, siis miks on nad kogumiskõlbmatumad kui kilekott, mullikile või salatikarp?
Toiduõli pudel on pakend. Õliga reostunud totsik ohtlik jääde. Sprotikarp? :P
Miks konservikarp on pakend, aga sinepituub ei ole? Kui ma ta lahti rullin ja puhtaks teen? Ikka ei ole?
Pakendit pestes kulutan puhast vett. Ja siis viin oma sorteeritud prügi naaberkülla kogumiskonteinerisse. Ja see on täis igasugu jama. Ei ütleks, et pestud. Masendus tuleb peale. Hea, et ma ei näe, mis selle konteineritäiega edasi juhtub.

pilt

Ka meie oleme õhtust söönud

Lugesin põhjalikku öösöömaaja lugu ja kiirustasin, aparaat näpus, kööki pilte tegema. Sättisin viimased lasanjeriismed pidulikult parimale taldrikule, kaunistasin kõikvõimalike käepärast olevate puurviljadega. Ilus. Aga aparaat ei hakanud tööle.
Päh.
Ega meie ainsad ole, kes kesköö eel toidunõud kapist välja veavad. Ka öö kelgib oma lauahõbedaga ja laseb taldrikupõhjast valgust silma. Otse magamistoa akna all. Katsu siis mitte kuutõppe nakatuda.
"Tohib, ma panen akna kinni?" anub end kaissu kaubelnud pesapõnn.
Muidugi. Muidu ärka veel hommikul, kuu külje all.

pilt

Kolmas mees

Meheema hoiatas, et ma millegi sellisega tegelema ei hakkaks. Et milleks mulle kolmas. Aitab kahest küll.
Aga tundus huvitav.
Algas kõik uudishimust, et ega siis ometi Mozart ainus Austria helilooja ole. Väidavad, et ei ole.
Edasi huvitas, et ehk on mõni noorem kah. Oligi, aga... ee... kui olin kõik uksed-aknad, voodialused ja kapitagused üle kontrollinud, otsustasin, et jätan selle muusika ajaks, kui teisi ka kodus on.

Aga Karas meeldis mulle küll. Kohe väga.

Nii väga, et nüüdseks filmgi vaadatud.

Kahju, et "all-ilm" külastamata jäi. Oleks teadnud, et nii uhke, oleks esimese asjana sinna tormanud.
Eks järgmisel korral :D

:)

Tekk, tee ja vihm

Läksin õhtul ust lukustama ja siis meenus, et ma pole seda juba kaks päeva lahtigi teinud. Mul on jõulud. Tekk ja teekruus ja kolm päeva üksindust. Vaikus. Pool päeva vihma vahtimist. Ma ei taha midagi. Ma ei pea midagi. Ma ei sõltu kellestki ja minust ei sõltu miski.
Tänan küsimast, kõik on ok.
Veel rohkem tänan küsimata jätmise eest. Hoian hea meelega veel ühe päeva ust lukus. Või kaks.

Lätlased kutsuvad

Lihtsalt ilus vaadata.
Älis ka

Mängi minuga!

Hii!

Pärast ma räägin Hundertwasserist. Mingit sedasorti maja tahan endale kaaa! Täitsa minulik. Ainult ilma turistideta, palun.
:D

Ilus helesinine unistus

Kõige parem õpetaja maailmas ütles, et peab oma lapsed maha jätma. Ja et kui mina nad endale võtaks, oleks ta süda rahul.

Huh.

Milline usaldus!
Milline vastutus.
Milline kiusatus...

See on just see, mida ma kõige rohkem teha tahaksin. See oli töö, millest ma iga sekundit nautisin. Kui esimesed ämbrisseastumised astutud. Ah, isegi need olid toredad. Igatsen neid lapsi nii väga, et läksin suve hakul õpetajaga uuesti kohtuma alles siis, kui nemad olid läinud. Et ei peaks kaks korda järjest lahku minema. Mina, kes ma vandusin, et ei hakkaks iial klassiõpetajaks, sest see murraks mu südame. Ja nüüd... Tänase ööga sai esimene tundki "tehtud". Kõigi oma väljakutsetega.

AGA
- mina ei ole Tema. Mis siis, kui ma kõiki alt veaks?
- ma ei saa lihtsalt niisama vanast kohast minema jalutada
- mis siis minu lapsest saab?
aga, aga, aga...

Ilus helesinine unistus.

Saabusime just Austriast. Teie pole Austrias käinud?

Kell on kesköö ligi. Pakime lahti pakilisemat.
"Ee-lagu kõik me aa-rmsamad aa-sad..." vehin suveniiriks ostetud Austria lippudega.
"... jollaleerihiii!" võtab keskmine põnn laulujärje üle.
Vaesed naabrid.

"Koduse toidu vastu ei saa ikka miski!" õhkame kaasaga kooris ja avame kalakotleti- ning maisikonservid.

Homme mõtlen nähtu üle pikemalt järele.

Masuuria mõtisklus

"Mõtlesin kodus, et seepi on, aga kas ma siis kaasa võtsin..."
"Seepi ikka hotellitoas on. Šampooni-balsamit võtsin."
"Noh, põhimõtteliselt saab sellega ka pesta. Olen seda aastaid teinud."
"Hambapastat on ka. Põnnide omaga kokku 2 tuubi."

Võeh, kui kõverad jalad!

Pilt bussiaknast. Varssavis.

Muutlik meel

Kui pundis on krooniline hilineja:

"Ma löön ta maha, kui ta nüüd midagi veel ostma läks!!!
...
Jee! Ta toob viineripirukaid!"

Kaks eeslit

"Olgem ausad, kui meil oleks mingisugunegi vahend, millega ise liigelda, saaksime palju tihemini korraldada kasvõi nädalavahetuse väljasõite."
"Kust me selle raha võtaks?"
"Ausalt huvitab? Mina küll ei tea."
"Ostame eesli. Veel parem, kasvatame ise seemnest, on odavam."
"Ostame kaks eeslit, siis vaatame, kumb kiiremini jõuab..."
"...oma eeslit tassida."

pilt

Karjuv füüsiline vägivald

"Ma ei julge suudki lahti teha, kohe saan sõimata(teismelise liialdus)," podiseb põnn, keda sunniti oma magustoidukaussi kööki tooma.
Pikk mõttepaus.
"Kuidas ma nüüd hambaid pesen???"

Ütleks, et läheb väga hästi, aga mõni muutub veel kadedaks

Hommik kinnitas mu head organiseerimisvõimet.
Ühest küljest on mul nüüd trobikond võtmeid, mida enam kasutada ei saa, aga vastukaaluks teine trobikond, mis tööle ei hakanudki. Ühest küljest on mind ju blogilandis hoiatatud turuvõtmete eest, aga teisalt oli nii tore vaadata, kuidas kutt neid teha pusis. 6 x 15.- selle rõõmu eest pole üldse palju! :D
Kolm võtmekotikest maksid 3 x 5 krooni. Elagu Selver! Võime neis kotikestes esialgu näiteks patsikumme või peenraha hoida.

Hetkel, kui olin valmis neljasajakrooniseks väljaminekuks, lehvitas hea haldjas mu nina ees silti 70% alega.

Ma sain kokku varutud kõik soovitud asjad, väljaarvatud kaelapadi, aga et sellel on kalduvus karvu ajada ja katki minna, minul jälle kalduvus sellised asjad endale külge unustada ja piinlikesse olukordadesse tormata, siis ongi hea, et ei leidnud. See-eest on mul plaaniväline 3 l pesugeeli, 1,5 l külmsuppi (mida ma ei söö) jne, jne.
Ja veel leidsin ma Selverist küüslaugutäidisega oliive ja arvan teadvat, keda selle eest tänada.
Armas K, kui Sind huvitab, mida MINA oliividega teen, siis - ma tegin purgi peaaegu üksi tühjaks (ja otsin nüüd võimalust liituda anonüümsete oliivikutega).

Kõik mu küljed, põhjad ja laed kokku kaalusid 1,5 kg rohkem, kui mulle mööndustegagi meeldinuks, aga et olen nii suurepärane inimene, võib mind ju pisut rohkem olla?

Mind tsiteeriti mainekas ajakirjas, pildiga ja puha. Ja kingituse sain ka veel selle eest. Super!

Väga hea päev oli. Ja raha jäi veel ülegi. Vajalikuks kaheks kuuks küll ei jätku, aga milleks nii kaugele ette muretseda?
Võib-olla ostan homme lotopileti ja võidan ;)
Või jääb varvas komistades rahapaja sanga taha.
Või elatun 2 kuud korilusest (kukeseened, mustikad), mida on kunagi praktiseeritud ja mis mõjus mu kokakunstile väga virgutavalt :D

pilt

Continue Trial

Kaasa põrnitseb minu arvutiekraanilt Buy Now! kirjaga turvapakkumist ja soovitab see kukele saata.
"Ma oleksingi juba seda teinud, aga ei oska nii palju inglise keelt," mossitan.
"No see on lihtne! Continue tähendab saada ja Trial on kukk."
Näedsa siis. Üks tarkus jälle juures :P

"Ja üldse peaksid sa siit natuke pudi ära pühkima!"
"Sul nüüd muidugi hea hüpata."
"Nojah! Mul läks ekraan tolmuseks, tuli uus osta."

Magus maksevahend

Põnnid omavahel.
"Luba mind ka arvutisse!"
"Ei!"
"Ma annan sulle kaks kommi, kui sa mind korraks lubad."
...
"Mul on need kaks kommi juba ammu otsas."
Kiire liigutusega ulatatakse järgmised kaks.
"No kuule!!!"

Karini ja Indrekuga Vargamäel

Lihtsameelne. Peale kõiki neid suurejoonelisi teatriarvustusi usun, et mul on ikka veel midagi uut öelda. Samas on ju vabaõhuetenduse võlu, et midagi kulgeb raudselt teisiti. Kui meil tüki lõpul laval tunded särtsusid, vehklesid metsa kohal ägedalt välgud, nii et tükk aega ei olnud kindel, kas see mitte valgustajate imenipp pole.
Sõbranna meeldetuletusel olin end kodus külmakindlaks pakkinud: soojad sokid, kõrge säärega saapad, retuusid, teksad, kampsun, sulejope,... + termosetäis tulist teed ja ampullike veel tulisemat teelisandit. Ja padi. Aga iste oli pehme ja oma eskimokostüümis oli alustuseks palavgi (see muutus). Kõhe oli oma jopes ja pleedi mähituna vaadata küll, kuidas Karin uduõhukestes kleitides laval hõljus, aga kõige rohkem oli kahju Mari-Helene Vannarist. Istus kannatlikult oma aega oodates, külg valu täis. Vanaema tuli meelde. Ja lapsepõlv. See möödus olulises osas just niisugustel pinkidel reisides.
Kalvi-Margus Taboril kukkus diktsiooni reguleeriv vatipadi suust põrandale. Toppis selle elegantselt põske tagasi. Ei olnud miinus. Ikka plussiks rohkem. Lõbus ju.
Minu jaoks oli etenduses ebamugavalt palju peegleid, isegi, kui need olid peeglid ainult minu jaoks. Peaaegu iga esineja lasi silma või sõnaga sinna sisse vaadata.
Küllap oli veel midagi. Aga üritus lõppes kell 4 hommikul, nüüdseks on termosesopid tühjaks rüübatud, pesud õue nöörile viidud, ahi küdema pandud, blogitudki. Miski ei hoia enam üleval. Absoluutselt.

pilt

Kui hea raamat!

Sind vaevavad selja- ja põlvehädad, üleliigsed kilod, külmetavad käed ja jalad, närilised, teod, herilased, sääsed ja kärbsed? Sul on varbad hellad, lauahõbe tuhm ja vets haiseb? Sa ihkad uut ja ultramoodsat rõivast, mida saadab juba kümneaastane müügiedu? Milles küsimus? Sul käib Select.
Mädžik!
Ise olen sealt küll ostnud lapsele rühti korrigeeriva "sadula", mis jääb riiete all täiesti märkamatuks, kui kannad puhvaikat, ja juba pilguheit sellele ajab selja sirgu, sest sa oled nõus tegema ükskõik mida, et sind vaid säästetaks sellest ebamugavast, hõõruvast ja sügelemaajavast asjandusest. Noh, ja paar head kergestilagunevat kaupa ikka veel , sest olen jonnakalt jäärapäine ning kahju ju, kui klantsajakiri niisama tühja käiks. Kuidas "tellimus" lõpetada, pole ma veel endale selgeks teinud.
Seekordses (võib-olla juba mõnes varasemaski, pole vahepealseid sirvinud) ajakirjanumbris pakutakse suurepärast meelelahutust puudele kinnitavate nägude kujul. Kusjuures, vaata hinda! Tellides 2 komplekti, saada 20 krooni soodukat! Naelad/kruvid komplekti ei kuulu, aga neid peaks igas oma puuga peres niigi jaguma. 69.90 ja iga puust möödumine kisub suu naerule. 699.00 ja nalja nabani!!!

Ausõna, ma ei mõelnud seda tõsiselt. Paljas mõtegi ajab judinad peale. No appppiiiii!

Hääled peas

Kükitame põnni ja sõbrantsiga poe eeskojas vihmavarjus.
"Mul läks ja jäi vist vesi kõrva," hädaldab sõbranna. "Vahepeal on mingid hääled."
"Eve, võta kirves! Eve, võta kirves!" püüan häälte olemust täpsustada.
"Eve, otsi, kus nende rahakott on..." muigab sõbrants vastu.
"See on nagunii tühi," ei kiida põnn pakutud varianti nutikaks.
"Pane sinna 500 krooni," annan häältele head nõu.
"Pane see tühi rahakott kohe tagasi, " teeb sõbrants peas sosistatu kuuldavaks.
Jaburad.

pilt

Kabelimägedel

Kalmistu-tuuride käigus said korda lähemate ja kaugemate sugulaste hauad (üks sellinegi, kus eksämm varemalt korrastamas käis. Pole aimugi, mis nimi või kuidas seotud). Eile puhastasime üht täiesti võõrast kalmu. Sinna polnud ammu keegi sattunud, meil aga jäi lilli üle. Nüüd süda valutab, et äkki tullakse ja vaadatakse, et ahaa, siin keegi hooldab - järelikult ei ole meid tarvis...

Osa kääpaid oli ära kaunistatud nii, et võttis sõnatuks. Mu oma vanatädi poja platsile oli vana plekist saunakauss maasse kaevatud. Loogiline - liiv sööb muidu lillemulla ära. Vaevalt minagi sinna midagi muud viima hakkan. Aga noh, see ei paistnud vähemalt väga silma. Üks tuttav külamees keevitas kunagi reformvoodi otstest surnuaiapingi. Kuldsed käed! Kui sellele mingi lauajupp peale pandaks, polekski ehk nii õõvastav, aga nüüd...
Keegi oli haua ehtinud kõikvõimalike lillepottidega (või on suur suguvõsa ja kõik tahtsid oma käigust jälje jätta). Vähemalt paarkümmend potti, täis erinevaid begooniaid, võõrasemasid, peiu- ja päsmaslilli, ... Huh!
Keegi oli meisterdanud hauale midagi jänesepuuri sarnast. Meetrikõrguse ehitise otsa istuma ju ometi ei ulatu. Üks kalm oli täis tassitud mingisuguseid väikseid suveniire ja plekist vanikuid ja kõik see hõbedaga üle pihustatud. Nägin ära ka markeriga ristile kirjutatud nime (asjatundlik ja kokkuhoidlik majasõber soovitas kunagi eksämma asupaik selliselt tähistada). Ühe platsi keskele oli tekitatud kõnnitee äärekividest ristkülik (et kadunuke ikka kindlasti seal püsiks, kuhu ta pandi). Killustik raami sees jättis mulje, et kodus jäi garaažiesise täitest kühvlitäis üle. Väga ebaühtlaselt jaotuva (ühes nurgas kuhil ja kõrval vaid üksikud kivitükid) kiviklibu vahelt turritas umbrohi. Valus.
Üldpilt oli tegelikult kena ja kalmudel askeldavatel inimestel paistis ilumeelt jaguvat (need, kellel ei jagu, kindlasti päevavalgel ei käigi). Ma küll haua servamisest suurt ei pea (sealsed vagurad naabrid justkui piiriposte nihutada ei tohiks), aga üks plats, kus ca 7 cm diameetriga ühtlastest madalatest immutatud pakuotstest ümbris, sama karva kasevitstest lillekorv murukolmnurgal, mida liivaosast eraldas punastest mägisibulatest riba, oli nii armas ja maitsekas, et annaks või kauni kääpa vimpli. See rikuks küll kohe kogu ilu ära.

Suur hulk küünlaid sai süüdatud ja tuttavad ära teretatud. Hea tunne on. Rahulik.

Roti rännud

Rott teeb oma hommikusi avastusretki.
"Mine minema," tõrjub vanem põnn, kui rändur üritab ta nägu ületada.
"Piuks," protesteerib tegelane.
"Mine peitu, piuks," suunan ta magamiskotti mähkunud noorima põnni kaelaaugust sisse.
"Hii," itsitab põnn. "Ta on nagu kraadiklaas."