Vahutavad sõnasepad

Arva ära!

"Sellega pestakse."
"Pesumasin!"
"Vann! Duširuum!"

"See on kraanikausi juures."
"Mustad nõud!"
"Pesulapp!"

"Sellega pestakse ennast. See mahub sulle kätte."
"Duši see toru!"
"Nuustik!"


"See on kõva."
"Kõva nuustik?"
"Hästi kõva."
"Hästi kõva nuustik?"

"See on hea lõhnaga ja sellega hõõrutakse nuustik kokku."
"Seep!!!"

"Õige!
Aga kuula nüüd! See on üks ametimees. Ta taob rauda."
"Töömees!"
"Täpsemalt? Ta taob tulisest rauast asju. Näiteks ahjuroobi..."
"... või põrandaharja..."
"Ei! Ta teeb ainult rauast asju..."
"Näiteks ta võib triikrauda teha!"

"Kuula! See, kes teeb kelli, on kellasepp. See, kes teeb ehteid, on kullasepp. See, kes teeb puust aknaraame ja treppe ja pinke, on..."
"Aknamees!"
"Puuehitaja!"
"Puusepp. See, kes laob müüri, on müürsepp. Aga see, kes taob rauda, on lihtsalt..."
"SEPP!"

"Õige!"

Lastega on vahva!

Mängime vaidlemismängu:
"Mina ütlen, et see tee on kitsas. Sina ütled, et hoopis..."
"...lai."
"Mina ütlen, et see raamat on paks. Sina ütled, et hoopis..."
"...latakas."
Ja minu lemmikväide:
"Mina ütlen, et ma olen väga noor. Sina ütled, hoopis..."
"Mina ei tea."
"Sina oled noor. Mina olen juba..."
"Mina ei tea."
"...vana. Ma olen ju palju vanem kui sina."
"No nii vana sa ka pole! Mingi tuhandeaastane on vana."
"Inimesed ei ela nii vanaks. Kõige vanemad inimesed on veidi üle saja aasta vanad."
"Kust sa tead?"

Teema jätkuks ;) tuli lasteaeda külaline - vanavanaema. Näitas lastele vanu pilte, mänguasju, naiste näputööd jms.

Pilt näpatud sõbranna kogust

Tulel kuumutatavate lokitangide juures keerutas üks kuuene kaunitar lootusrikkalt oma blonde kiharaid:
"Kas nendega saaks muidu praegu ka lokke teha?"

Kui külatädi kotist kolises välja karjakell, rääkis memm, et sellised seoti vanasti lehmadele kaela.
"Miks seoti lehmadele kellad kaela?" päris ta põnnidelt.
Loomulikult osutus see liiga lihtsaks küsimuseks.
"Et saaks aru, et see on lehm!"

Kuidas rääkida lastele nõukogude ajast? Tore näide meie külalise suust:
"Need on minu vanaema kindad. Vaadake, mis värvid siin on (sinine, must, valge). Vanaema pani need kindad talvel kätte, kui kirikusse läks. Siis aga hakkasid riiki valitsema inimesed, kellele meeldis punane värv. Sinine, must ja valge olid nende jaoks nii koledad, et neid värve ei tohtinud koos üldse kasutada..."

Tegija tigu

Hommikul valla-autos istudes avastasin teo. Rühkis vastutuulele vaatamata akna väliskülge mööda edasi. Vahepeal, 90 kilomeetrise tunnikiiruse juures, olid tundlad seljal sirged. Peatuskohtades võttis aga üpris ülbe poosi sisse, kuigi aeg-ajalt oli tunne, et ta sõidul oma seljakoti ära kaotab.
Ilme muidugi vajas harjutamist. Ja kõne suguvendadele. Kujutan täitsa ette, kuidas ta kodu juures ukselt maha ronis ja teistele tigudele pajatas: "Tunni ajaga teises valla otsas käidud! Tehke järgi!"

"Rakett, mitte tigu," ahmisid kaaslased oletatavasti õhku. "90 km/h! Müstika!"

Nälg?

Nägin unes, et keetsin perele toiduks juukseharju. Õigemini nende "siile". Korjasime korteri pealt kõigi harjad kokku (pikajuukselisi meil jagub), rebisime harjaseosa küljest ja viskasime potti. Küllap puhastasime enne korralikult juustest, neid ma igatahes ei mäleta. Potis haudus kumm mõnusalt kohevaks, piid keesid lahti nagu kalaluud.

Brrrrr! Polnud suurem asi nägemus, aga üritasin unustada.

Õhtul hädaldas duši alt tulnud põnn: "Mul on juuksehari katki!"

Panen paja tulele?

Roti ristimine

Nokia pole rotile miski nimi, eks ju? Juba pikka aega kaalusime eestipärasemaid variante. Täna, küsimata roti ja ta omaniku arvamust, ristisime lemmiku pidulikult Muriks. Põnn pistis kingiks puuri "päevalilletõlviku". Puurielanik oli ilmselgelt nördinud: no mistarvis oli vaja terve pakitäis päevalilleseemneid taldriku sisse pressida???

Tundus arukas õhtupuder läbi puurilae Muri söögilauale puistata. Toit jäi aga võre vahele kinni ja hakkas sealt pisitasa alla "tilkuma". Õnnelik Muri seisis pudruduši all ja plaksutas käsi. Ikka nii sättides, et plaksu ajal pudrutükk pihku jääks :D

Ja ei ainsatki fotojäädvustust kogu sellest toredusest. Jäädvustus hoopis täitsa elus kombain meie hommikusel külateel.

Perfektselt artikuleeritud

Olen ma oma L-i suure innuga paigast ära põristanud?

Teen kodus peegli ees paar artikulatsiooniharjutust.
Kõneaparaat justkui funktsioneeriks. Nojah, ise kipud end ikka ülehindama.

"Prillllidega lollllakas. Prillllidega lollllakas."
Hmh. Õnnestub ju küll?

Aga kui kaks õpilast kahest kirjutavad etteütluses "koeranael" asemel "koera naer", pole ju tõenäoline, et nemad eksisid?
;)

Säästukomm

Põnn vajas kommi. Laagrisse. Kitsad ajad käes, vat ei lähe poodi. Teeme kodus beseeküpsiseid. Selle paar muna ja peotäie suhkrut kraabib ikka kokku.

Valmistamine lihtne:

Võtad munad. Lööd katki. Nõrutad valge kaussi ja rebu kruusi. Tegelikult oleks hea lõpetada see töö nii, et kausis oleks ainult munavalge ja kruusis ainult rebud. Või et kui ükskord plumpsatas valge rebulasse ja sa nõutu näoga otsustada ei suuda, kuhu rebu panna, siis järgmise munaga enam nii EI TEE.
Vahustad. Lisad suhkru. Vahustad veel. EI TOPI näppu kaussi mikserdamise ajal! EI LIMPSI miksrilabasid, samal ajal märgates, et elektrimasin on ikka veel seinas. Alati ei pruugi nii õnnelikult minna.
Kühveldad küpsised pannile. VAATA kella! EI UNUSTA maiust määramata ajaks ahju!

No seekord läks taas õnneks. Aru küll ei saa, miks.

Igal juhul suur aitäh sellele, kes minu tegemistel pidevalt silma peal peab hoidma. Mis ma küll TEMATA teeksin. :)

Infoallikas

"Matk algab juba bussist," tutvustan 2. klassi lastele tunni lõpus paari lausega kohe algavat rabaretke. "Mida tähelepanelikumad ja rõõmsameelsemad reisikaaslased oleme, seda vahvamaks päev kujuneb... Kõik meist ei sõida eriti tihti selles suunas, seepärast vaata hoolega, mida põnevat ka bussiaknast näed."
"Ühte asja ma tean!" kilkab tagapingist poisirüblik. "Veski sai valmis! Tiivad pandi külge. Saaremaalt toodi!"
"Oi, kui huvitav! Oskad sa meile selle veski kohta veel midagi rääkida?"
"Mkm!"
"Mina näiteks ei teadnud, et tiivad toodi Saaremaalt. Kes sulle sellest kõneles?"

"Äh! Külajutt!"

Ettevaatust! Tüütu ja järjekindel

Käisin küla peal ÜKT-d tegemas. Sain kuulsust, au ja rikkust.

Natüürmort sibulate, selleri, peterselli ja iisopiga :D

Koju jõudes leidsin õuelt tuttava külamehe.
"Ee... seda et, kas Sul üleliigseid põhupakke on?" uuristasin varbaga teekruusa.
"Saab ikka," oldi heldelt nõus. "Kartuleid ei taha?"
"Tahan. Aga mitte enne palgapäeva."
"No mis asja!" muheles külamees. Mul olla tasumist väärivaid teeneid.

"Aga teie?!" vaatasin kogunenud naabritele nõudlikult otsa. "Kas teie ei tunne vajadust mulle midagi kinkida?"

Üks tõi koti õunu. Teine jäi kukalt sügades mõtisklema. Tulin ruttu tuppa, et suu kinni seisaks. Oeeeeh!Millal ma õpin, et kui inimestelt midagi paluda, siis nad kohe aitavad.

Sõrmenipsuga rehabiliteeritud

Muusikaõpetaja muheles:
"Saatsin esimesel tunnil lastele õpikud koju, et emad aitaksid paberi ümber panna. Järgmisel tunnil, kui palusin laulikud avada, polnud ühel esimese klassi poisil raamatut kaasas. Ega ülejärgmisel tunnil. Ega üle-ülejärgmisel tunnil. Ja siis korraga tuli ta õhinal ütlema, et see raamat oli olnud tal kogu aeg kotis, aga ta ei tundnud seda ümbrispaberi tõttu ära. Pealegi seisis kaanel hoopis MUUSIKA."

See õnnelik õpikuomanik jõudis oma ülesleitud raamatuga minugi juurde. Lappas vaimustusega lehti, leidis põneva illustratsiooniga noodid ja nuias:
"Õpetaja, palun laula!"

Minu klassituba asub muusikaklassist väga kaugel. Lausa teises tiivas. Küllap põhjusega. Laulda mulle iseenesest meeldib, aga seda ei pruugi olla sama meeldiv kuulata. Nooditundmisega on nii, et kui pisut sõrmedel arvutan, suudan mõnikord õige algusnoodi üsna täpselt ära arvata, aga edasi usaldan vaistu. Et kas läheb natuke, natuke rohkem või päris palju kõrgemaks-madalamaks.
See laul oli kohe väga võõras ja klaverit polnud häälestumiseks käepärast. Seetõttu tunnistasin ausalt: "Ei oska."
Põnn pettus silmnähtavalt, aga kuna ta on väga heasoovlik poiss, otsis välja järgmise loo.
Seda harjutasid nad justlõppenud laulutunnis. Mina ootasin teda samal ajal ukse taga. Niisiis suutsin loo suhteliselt äratuntavalt ette kanda.
Laps leebus.
Kui selgus, et oskan sõrmigi nipsutada, võisin taas auga õpetaja tiitlit kanda. ;)

Kooner naine

Pakin kaasat hommikusele bussile.

"Arvutihiire panin. Põnni riided said. Moosid said. Õunad... Miks mul on küll tunne, et midagi olulist jääb maha? Mis veel?"
"Suurem summa raha ja korralik haridus?"

Mida Juku ei õpeta, seda Juhan ei tea

Mina õppisin tänases põnnikeeletunnis selgeks tööriistade nimetused toks (kirves) ja libistaja (höövel). Kusjuures see "toks" kõlas rohkem kui paarist suust.
Kui libistajat kasutatakse libistamiseks, siis nii rumal ei ole ometi keegi, et toksiga toksima hakkab. Toks on lõhkumiseks.

Ja mida tehakse raadioga?
Loomulikult kuulatakse tümpsu!

Fotojaht. Öö

Päevatäis päikest ja maja täis ööd. Kardinateta akendest on seda kerge märgata.
Harvem avastame öö inimestest. Ikka kardinate pärast,
sest kui saabub hämarus, on kombeks need ette tõmmata.

Teised ööst.

Olulist kodukandi ajaloost

"Kirjutasin tänaseks ajalootunniks Mägede külast," uhkustab koolimajas üks viienda klassi poiss.
"Oo! Kust sa materjali leidsid? Internetist?"
"Ei, ma tean isegi!"
"Näiteks?"
"Ma tean, et see Valgehobusemäe hobune ei surnud loomulikku surma. Kalevipojad viskasid kividega kaugust ja üks läks pihta..."

Päev nagu sushi tomati ja küüslaugukastmega

Mõned asjad lihtsalt ei sobi kokku. Nagu näiteks maagiline kuupäev ja elektriraudtee. Torupilli Selver ja loodetud kohtumispaik. Kinketarbed ja bakaalkaup. Rohelised ja ...
Tomatid, küüslaugukaste ja sushi.

Kindlam on muidugi ise järele proovida.
Kui siis traditsioonide juurde tagasi pöörduda, on kõik jälle väga mõnus. Kui veel on, kuhu.
Meil oli.Väga mõnus õhtu.
Ja mina ei jäänudki seekord lauamängus viimaseks!!!

Pühapäevakook tagurpidiperes

"Küpseta veel sellist kooki, nagu sa reedel tegid. Ma võtan minnes kooli kaasa."

Armas ja asjalik jutt, eks. Mis siin ikka erilist. Välja arvatud see, et Põnn16 esitas niisuguse palve oma 10-aastasele õele. Õde oli rõõmuga nõus. :)

Fotojaht. Tänavakunst

Paradiisi-Oskarist Hundertwasserini...
Teised