Tüdrukute õhtu

Koguneme medium-põnni teise korruse voodile. Epp lööb põnni kaisus mõnusasti nurru, kuni ta õudusjutu finaaliga kus see ja teine ehmatatakse.

"Ma pean endale nüüd ilusa raamatu otsima," hädaldab vanim tütreke. "See oli NII õudne."
Samas jääb talle haldjakõrvadega Venno Loosaare pilt näppu. "Need saated lähevad iga aastaga kahtlasemaks! Otto-Triin oli kõige parem. Aga siis ükskord läks Otto-Triin ära. Päriseks ära. Ma olin NIIII KURB!"

"Kes need kaks inimest on?" jääb pesapõnnile minu vanaema ja vanaisa pilt silma. "Vanavanaema ja vanavanaisa või? Mamma ema ja papa isa?"
Jep. Loogiline. Isadel sünnivad pojad ja emadel tütred.

Põnn17 esitab slaidikava endast, vanemast õest ja nende peikadest. Tüdrukutel on hea maitse :)

"Kes selle on teinud?" pistab suurpõnn mulle sõbrapäeval saadud järjehoidja nina alla. Kinkijate nimed tema poole.
"Ei ütle!"
"Sina, jah?"
"Sa ei arva seda ilmaski ära!"
"Nagunii sina!... Hääh," saavad autorid avastatud.
:)

Valuvaigistite edetabel

Põnn avaldas arvamust, et väikestest hädadest saavad suured neil, kellel on palju vaba aega.
Tal võib õiguski olla.

Hommikul tuli mind peaaegu et kahemehetõstukiga voodist püsti vinnata. Mul oli SELG.
Varem ma tema olemasolu eriti ei märganudki.
Oioioiaiaiaietasin end jalule.
Kõigepealt tuli pesamuna laagrist koju tuua. Auto salong oli kuidagi kokku tõmbunud. Ise liigendusin muidugi ka vä-ga vaevaliselt.
Tähelepanu liiklusele suunamine aitas. Pisut.

Siis katusekoristusele.

"Emaaa!!!" ahhetas põnn räästa all, kui ma varalõppenud redeli peeletipus jalga kaela taha upitasin, et soovitud kõrguseni ulatuda.

Kühveldades ei tulnud seljahäda meeldegi. Meenus siis, kui end toas hetkeks voodile kukutasin. Põnnidel oli tegu, et lapsevanem uuesti käimisasendisse vormida.

Suurpõnnile oli lubatud ühine jalutuskäik metsa.
Käisime.
Kuigi sula on puuvõrade koormat kergendanud, kössitasid paljud noored männid tohutute lumemütside all. Võtsime südameasjaks need alla pommitada.

"Mida kauem ma sihin, seda täpsemalt lendab!" hõiskas rõõmsalt tütreke, kes esimeste lumepallide lennutamise ajal häbelikult kahele poole piilus, et mitte piinliku tegevusega kellelegi silma jääda.
Hasart võitis.
"Hääh!"
"Nätaki!"
"NÄGID, JAH?"
"Nän-nä-nän-nän-nää-nää!"

Seljavalu?
Mis see veel on?
:D

Käime katuseid mööda...

Seitsekümmend sentimeetrit lund. Nelikümmend aastat vana eterniitkatus. Kaks pidust naabrimeest. Liiga lühike redel.
Natuke nuputamist.
Redel paku otsa, pakk lumehange otsa ja teele.

"Ära roni sinna ääre peale! Kukud puruks!"
"A tead, kukkudes kaob ajataju ära. Aeg lendab nii kiiresti, et ei märkagi, kui juba maas oled."

"Mis sa sellest samblast kisud. Lund tulime lükkama! Sammal on ainus, mis sind siin üldse üleval hoiab!"

"Tõsta, tõsta! Lumi raske. Mis sest, et tuleb ühelt poolt!"
"Kui kaua targutad, tuleb kahelt poolt!"

Naabrimeestel on lõbus. Eriti kui "kütusepaak" katusele vinnatud.

"Mina sama teed alla ei tule. See on liiga hirmus!" hädaldan räästaserval.
"A tee nii nagu mina - HÜIA-HÜTT!" hõikab kogukam naabrimees ja lennutab end hange.
Allavisatud lumetonne arvestades polegi teab kui kõrge lend.
Aga ei veena.
Klammerdun männitüvesse ja lasen teisel naabril end jalgadest alla sikutada.


Tehtud!

Kiigume?

Käi jala!

Veel parem - suusata!
;)

Lumerõõmud

Sõbrannal oli eile sünnipäev. Lihtsat PIDIN end toast välja ajama, kuigi ilm oli irrrrrmus.
Kaalusin autoga minekut, aga selle vastu oli mitu asja. Hang ühena neist. (Olin kaunikesti segaduses, kui tuulega risteldes teekurvis vastu rinnuni ulatuvat tuisuvaalu põrkasin. Hommikul lükkas tubli sahkur selle kõrgmäestikuks.)

"Mina küll kuskil ühtki autot ei näinud?" imestas õuelt läbi sõitnud külamees.
Vot. Tuleb osata peita!
Milleks mulle garaaž, kui seinad ja katus selletagi priilt käes.

Noh. Tegelikult mul isegi on kõnealune ehitis, aga selle kasutamist pärsib laiskus :D

Maapostiljonid peaksid saama abitöövahendiks urukoera.
Meil veab. Meie postkast on ülemises reas :D :D :D

Elav armastuse vägi...

Suhtlushimuline Seitel sööstab välisuksest sisse.
"Näuu!"
"Sul on süüa."
"NÄÄÄUUUU!" tassib Seitel krõbinaämbrikese käevangus keset köögi põrandat ja keerab kummuli.
"Usu mind, see, mida meie sööma hakkame, ei maitse sulle niigi palju."
Seitel usub. Aga alles pärast pikka ja põhjalikku hapukapsa nuusutamist.
"SEI-TEL! SA OLED MUL JALUS!" ahastan, kui mistahes suunas astumise ajal kass end mu sammudest läbi nõelub. "Piisab sellestki, et sa öösiti mu otsas magad!"
"Näu!" jutustab seltskondlik kiisu ja topib end külmiku ukse vahele, kui ma leiva kappi tõstan, hüppab lauale, kui sealt nõud kokku korjan ja lõpuks ronib ka vetsu järele.
"SEITEL!"
Et pisut rahu saada, võtan ette nõude pesemise. Haa! Kavatsen kõik see aeg paigal seista, sa kõuts!
Seitlile see sobib. Eks vaja temagi jalad puhkust. Hüppab pesumasinale ja jääb uudistama.
"NO KUULE! KUHU MA SINU MEELEST NÕUD KÄEST PANEN?"
"Who cares?" vidutab kiisu oma pooltteist silma.
"Armunud oled või? Ma kuulen küll, kuidas te Nöpsuga trepikojas madistate, aga ei arvanud, et see olen mina, kelle pärast sa võitled ja oma nina korrigeerida lasid," ajab tüütu loom mind juba naerma.
"Rrrh!" ühmab Seitel ja marsib pahandatult tagatuppa.

Turismimess 2010

oli karmilt töine.
Õnneks pakuti ka leiba (kaasa pakkis kopsaka lõunasöögikarbi ühes)
ning tsirkust.
Näiteks sellist:Mis siin pikalt mõelda. Kuu alguses sünnipäev tulekul. Teeks seekord nii, et ei lähe metsa saaniga hobust seljas tassima, vaid võtaks üks cirku proekt 2 pütoni ja 5 maduga?
;)

Kurguerr

Kaasa sattus logopeedi levivälja. Tal on juhuslikult ühe sellise ameti esindajaga lähedasemapoolsed suhted.

"TREPP saab kenasti öelda ka ühelöögilisega," tutvustatakse erinevaid R-e, aga uksekella TRRRRR nii ei õnnestu."

"TRRRRRRRRRRRRRRR..." põristab kaasa võidukalt oma prantsuse erri.

"Ja kus keeletipp oli? All!"

"TRRRRRRRRRRRRRRR..." kuriseb uus R.

Ahah. Et ka nii on võimalik. Ok.

"Keeletipp on ülemiste hammaste taga. KeeleOTS peab värisema."

"Võin selle panna kuhu iganes, aga väristama ma ei hakka!" teatatakse resoluutselt. "Olen põhimõtetega mees!

VIRRRU VERRRI EI VÄRRRISE!"

Ahoi Tabasalukad!

Abi oleks tarvis.

Küll on ootamine pikk. Sooja annaks tuletikk.

Tänu nutikale logistikutööle jõudsin koju kümme minutit enne tavapärast saabumist. Kuna olin hommikul võtmeta minema marssinud, tegin põnni oodates aega parajaks ja loopisin kuuris puukärule koorma peale.
Njah. Plaan oli tore: kärutan puud trepi ette. Hea lihtne tuppa tassida. Aga. Tee osutus käru jaoks kitsaks.
Põnni veel ei paistnud, kühveldasin tee laiemaks.
Põnni ikka veel ei paistnud.

Hm, hm, hm.

Helistasin. Selgus, et tal on erakorraline klaveritund ja jõuab koju nii umbes 1,5 tunni pärast.
Lahe.

Sõbranna juurde?
Tal kallid külalised ja ma kulutaks selle aja edasi-tagasi jalutamisele ära. Teades veel, kui raske on mind sealt pärast koju ajada, ei kibelenud.
Istuks autos?
Võtmed on toas.
Soojamuret iseenesest poleks. Pakasega sai pliit keldrisse taritud. Kuna teda toas nagu väga vaja pole, jäi ooterežiimile. Lülitaks sisse. Mul ju nüüd toimiv elektrisüsteem.
Heh. Pliit on keldris, aga kartulid toas. Muidu võiks vaikselt toimetama hakata :P

Kui külm väljakannatamatuks muutus, pressisin end naabritele tuppa. Seal oligi midagi naabrihoiupunkti taolist. Vaatasin tunnikese sektsioonkapi klaasukselt teleka peegeldust. Keegi osutus kellegi vanaisaks, kellelgi taastus mälu, keegi sai näkku pokaalitäie midagi.
Jne.

Põnni saabudes tormasin kütma. Avasin uue tikupaki ja...
Kas neid peabki nii vähe olema?

Tegin kraapsu ära, aga hing jäi kripeldama. Üldse mitte minulikult võtsin ja lugesin tikud üle. Koos kasutatuga 33. Toosil lubatakse 40 - 45.
Kurjam.

Võtsin ette järgmise toosi.
39. Koos nende kahega.

Järgmine.
34.
Järgmine.
43.
37.
41.
41.
41.
46.
46.

Need kaks viimast toosi ärritasid mind eriti. Olin valmis kuulutama suurt nöörimist ja kurja koonerdamist.
Nüüd oleks kõik justkui parimas korras.

Avasin lihtsalt paki valest otsast :D

Veebruari värvirõõm

Näohäda

Kehalise kasvatuse õpetaja muheles, et läks ühel päeval meikimata tundi.
"Sa oled kuidagi hoopis teist nägu," uudistanud üks esimese klassi poiss. "Külm on su näole vist liiga teinud."

Ma armastan Eesti Energiat!

Kallis kaasa! Ära kurvasta. Sina oled kohe nende järel :P

Juba pikemat aega on mul olnud oma väike unistus. Tillukesest väntadega masinast, millega saaks pesumasina tööle panna ja boileris vee kuumaks ajada. Meie akendest möödujad arvasid küllap ammugi, et ma voolu käsitsi valmistan ja seda nii, nagu parajasti jaksu jagub. Ja et pigem ei jagu.

Täna sai mõõt täis.
Võiks eeldada, et tõbisel inimesel pole elektrit tarvis. Voodis vedelemiseks.
Paraku on tegemist väga aktiivse põdemisega. Jooksujalu. Siis oleks väga oluline näha, kuhu jooksed. Ja kraadiklaasi on tüütu naabri köögiakna valgel vaatamas käia.

Kirjutasin kurva kirja, kasutades ohtrasti teemakohast terminoloogiat (särtsub, tossab, kärsahaiseb...)

Kell oli juba üle tööaja, nii et tänaseks ma väga midagi ei lootnud. Seda enam, et avariitelefoni tõstis hargilt automaaditädi.
Uskumatu, aga üsna kohe helises telefon ja keegi meeldivahäälne noorik kordas mulle minu kirja sisu sõna-sõnalt üle (seda oli kuulda veel palju piinlikum, kui kirjutada). Luges mulle ette mu "õigused ja kohustused". Et valveelektrik tuleb vaatab üle, aga neil ei pruugi oll võimalik mind aidata ja siis mul tuleb otsida spetsialist ja nädala jooksul asi ära korraldada ja siis pannakse plomm ja see läheb mulle maksma nii ja nii palju.

Kõne süstis minusse suure annuse optimismi.
Keetsin küünlavalgel kisselli valmis (selgus, et meil on veel mõnetunnine küünltagavara, kui ükshaaval kasutada) ja otsisin ahjukumas ööaseme üles, sest mis sa ikka valgust raiskad... ja siis... nad tulid.
Kaugelt.
Kohmetunult, et eks nad vaata, aga vaevalt et aidata saavad.
Keerasid kuuma korgi välja. Kraapisid korgi otsa. Kraapisid korgipesas. Keerasid korgi tagasi. Elekter tuli. Ebakindel, nagu viimasel ajal tavaks. Särises. Ragises.
Elektrikud kuulatasid. Ragiseb. Vaatasid. Vilgub. Soovitasid koormust mitte järgi panna, ajast ja arust asjandus uue vastu vahetada ja soovisid head õhtut.
Mul on sõber pliidimees. Sõber autoremondimees. Sõber torumees. Sõber naabrimees. Aga elektrikust sõpra ei ole.
Ohhh.
Vool läks ära enne kui elektrikud.

"Oh-jah," ohkasin ja üritasin saabuvatele kulutustele mitte mõelda.

Ja siis olid nad korraga tagasi. Just nagu samad mehed ja just nagu polnud ka.
Elekter säras nende nägudelt alla.
Ütlesid, et... nad mõtlesid.
Ja siis - turnisid, uurisid, keerasid, väänasid, lahutasid ja ühendasid ja korraga oli korter täis ammuunustatud PÄRIS lambivalgust.
"Korras!" teatasid onud.
"Aga kui ma nüüd seda asja uue vastu hakkan vahetama, kuhu ma siis..."
"Ei ole vaja vahetada! Kõik on korras!" teatasid mehed uhkelt ja õnnelikult ja rahulolevalt.

NIIII LAHE! NIIIIIIIIIII LAHE!

Seda peaks kuidagi tähistama.
Panin suure toa kolme pirniga (tegelikult mahub kuus, aga ei raatsi) laelambi põlema. Mitmeks minutiks. Tuba täitis soe kollane valgus.

Jeeeeeeeeee!