"Emaaaa! Nii ei saa!"

"Mismoodi?"

"Nii, et muudkui asendad asju!"

"Ja kes keelab?"

:D

Millise vanuseni ei tohi võõrastelt onudelt kommi vastu võtta?

Mina igatahes ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kolm kommi võtsin. Niiiii magusaisu kiusas ja niiiii toredasti pisteti pihku. Ja onu kõrval oli kaks tädi ka. :)

Njah. Ma siin üritasin toiduga vähem sõbrustada. Et seitse tundi mõisas, kodust ja poest eemal. Hea võimalus.

Aga mul käis üks noor sõber külas ja tema vanaema arvas, et ilma söömata ma seda sõprust üle ei ela. Pärast nende minekut ilutses mu laual karbitäis köögiviljakooki, kringlitükk, kilekotitäis herneid ja teine mustikaid. Nüüdseks on sellest alles vaid korralikult prügikasti pakitud kiletaara ja paar peotäit tühje kaunu. Ja üks pesemata karp, mille ma sahtlisse unustasin.

Üldiselt pole see töökoht einestajasõbralik. Ei lusikat ega kahvlit. Õnneks leidsin sobiliku joonlaua. :P

Veel avanes mul võimalus vene keeles mõisa tutvustada. Oleksin seda pikemaltki teinud (avastasin, et mu sõnavaras on alles hunnik põnevaid sõnu: подвал, владельцы (kohhutav sõna hääldamiseks), имущества...), aga üks laia naeratusega tuttav nägu ilmus vaatevälja ja mu julgus kahanes silmnähtavalt. Kas ma väljendun väga valesti, kui ütlen mantelkorstna kohta труба-кухня? Lõuendil laemaal? Плафон на холсте? Džiiiiisus, kuidas keel sõlme läheb. Aga tahe on põhiline, eks ju? :D

Õie - õige giid!

Minu kujutlustes veeretas Hiiumaal iga nurga peal lambakari oma alalõugu ja lambavabadel kohtadel seisvad hiidlased aasisid mõnuga saarlasi ning mandrirahvast.

Esimesi lambaid kohtasin seal, kus neid väga kohata poleks tahtnudki (restorani "Lest ja Lammas" tagaaias.) :D Hiiu naljadest jäi vajaka muidugi eelkõige seepärast, et ma kohalikega vestlust arendama ei sattunud. "Eiffeli torni" juures askeldav meesterahvas kadus teretuse peale puu taha peitu ja Ristna tuletorni kohvikus askeldav tädi oli vestlemiseks liiga tõredas tujus. RMK majakese perenaine oli küll meeldiv ja jutukas, aga temal tuli end parajasti mitme seltskonna vahel jagada.

Viimasel päeval sain oma huumoriportsu kätte (lambaid võin ju koduümbruseski imetlemas käia. Siin neid juba täitsa jagub).

Vaevalt Soeras muuseumiõuele jõudnud,

ruttas meile seeliku lehvides vastu Õie

(seda, et Õie, saime küll hiljem küsimise peale teada. Ja kus on nimeküsimiseks parim koht? Eks ikka suure ja silmatorkava aukirja kõrval!)

Nii et on teisedki märganud. Ei olnud lihtsalt õnnelike juhuste kokkulangemisest hea päev! :P

Pileti hinnad 1.- ja -.50. Nii meeldiv. Oleks ma esimesel päeval sinna sattunud, oleksin teiste päevade jaoks ka mõne pileti ostnud.

Mitte liiga pealetükkiv, aga tähtsatest kohtadest tähelepanu juhtimata mööda jalutada ei lasknud. Krutskiküsimusi küsiv, aga mitte kiusav. Teavet parajas koguses ja mõnusas esituses.

Sääse-pesakastide juures saabus äratundmise hetk. Me oleme kohtunud! Tourestil.

Väga meeleoluka lõpuga reis. :)

Fotojaht. Aed

On puu- ja kiviaiaga aedu.

On tõrjuva

ja kutsuva aiaga aedu,

On pugemis-

ja piilumisaiaga aedu.

Mõnel aial on ainult värav.

Minu aial pole sedagi. :D

Tore! Ongi vähem, mis hoiaks.

Omast aiast võõrasse eksimast.

Aga ega ma ju murra. Ainult nuusutan. :)

Teised aiahuvilised.

15 moodust ämma kõrvaldamiseks

Kõigepealt panid nad mu kaarti lugema. Lootes, et süvenen raamatusse ega märka, kuhu viiakse.

Haa! Olin koduseid salavestlusi täie tähelepanuga pealt kuulanud ja valvsust ei kaotanud ka atlase taga.

Praamil hoidsin targu kinnisematesse ja rahvarohkematesse ruumidesse.

Pere ebaõnn nr 1: saarel ootasid mind sõbrad. Ja väga ootasid. ;)

Vedamine. Vaevalt Kärdlasse jõudnud, murti meie autosse sisse. Esimene juubeldamine möödas, avastati, et varga saagiks ei langenud ainult ämm. Kadunud oli ka

kaamera. Pärast mõningast kultuuriprogrammi selgus, et digikas lebas peidus kuivatuslina all. Ämm jäi endiselt kadunuks.

Ükski õnn ei kesta igavesti. Pererakuke, kes oli "kaotusega" juba leppida jõudnud, vedas õhtul Pallil nägudele hapu naeratuse. Tekkis plaan B - mind telgiga sipelgapessa istutada, aga kuna jõud tasakaalustusid (männi- ja telgituka tagant lehvitasid R ja UP), siis parkisime esimesenajõudnute juhatuse järgi. :D

Öö magatud, märkasin ekipaažikaaslaste nägudelt, et kogutud on värskeid ideid.

Eiffel.

Eks ma seda kahtlustanud isegi.

Ronisin alistunult tippu. Väimees tihedalt kannul. Näe, ei usaldanud. Õnneks oli otsustava tõuke jaoks koht liiga hirmus. Kuidagi ei tulnud käed selle harakapesa küljest lahti.

Nii me alla koperdasimegi.

Ebaõnnestumisest ärritus sees, võeti ette vist tolle maa kõrgeim torn - Kõpu.

Nüüd kasutasin kavalust. Kauplesin end toituma. Eks teistelgi olid kõhud tühjaks läinud. Aga mida teeb söök inimesega? Leebeks teeb! Ronisime kambakesi torni latva, igaks juhuks võtsin veel kaamera ka oma pihku ja nii jäi kõige hullem taas sündimata.

Üks torn oli küll veel tulemas. Ristna. Haudusin protestimõtteid, aga mida tehakse plaanivälise haudujaga? Muidugi! Märjaks tehakse.

Avastatud loomkatsed.

Nii kamandati mindki vette ja pilluti kividega, kui kaldale kippusin. Minu õnneks sattus ilm ilus olema ja suplejaid-päevitajaid kogunes hulgim.

RMK infomajas üritati mind poodi müüki jätta.

Taas oli sõprade kohalolust abi!

Ristnas ei osanudki muud teha, kui lihtsalt keeldusin üles minemast. Õnneks oli veel rahvast,

võõrkeelsed küll, aga ju nad kisast ikka aru oleks saanud ning appi tulnud. Nii et taas pääsesin.

Reisisime Kassari suunas. Suures ürgoru-männimetsas

anti mulle pihku äralõigatud "katusega" kaheliitrine mahlapakk ja kästi see mustikaid täis korjata. No pool liitrit korjasin ka. Ei läinud oru äärele! Korjates hoidsin teise käega kõvasti puu ümbert kinni. Ja nii kui nägin, et teised masinasse hiilivad, olin siuhti salongis.

Kassaris kaaluti surnukssöötmist,

aga pärast esimest manustatud portsu muututi kõhklevaks. Mine tea, mitu praadi kulub! Kalliks läheb!

Sääres ööbimise ajaks oli omaste närvilisus juba kaugele näha. Vaevalt sain telgis silmad kinni, kui hakkas möll pihta: üks kallas ämbriga vett, teine vehkis põleva tulelondiga üle telgikatuse,

kolmas lihtsalt karjus kõrva ääres. Olin hirmust poolsurnud.

Pärast ebaõnnestunud kimbutamist. Kuna mõlemad telgid vettisid läbi, magati autos. Mina mitte!

Väideti muidugi, et äike tegi.

Aga ainult pool! Teine pool üritati hommikul Tirpi jätta,

Hüvasti! Lehva!

aga tornironimised olid mu jalgadele lihased kasvatanud! :D

Jäi üle veel kõrb.

Kaibaldi liivik ja kuri beduiin.

Minu jaoks liiga väike suurus.

Tõrvanina rand.

Taas tunnistajaid palju ja kaugele viia, enne kui sügavaks läheb.

Nägin, kuidas pere vaikselt alla on andmas. Viimased meeleheitlikud ponnistused: Soera Talumuuseum

ja Suuremõisa mõis.

Eks nad tea mu nõrkusi sedalaadi kohtade vastu. Küllap lootsid vargsi maha raputada.

Aga näe!

Kodus olen!

Tagasi!

Pere väsinud ja asemetel siruli, aga minul energiat, et ajab ülegi! :P

Fotojaht. Magusam kui mesi

Magusam, kui mesi ise, on unistus meest.

Unistustes me suudame üle oma igasuguste võimete piiri. Unistustes puudutame täiust.

Aga igasugune ideaal, ükskõik kui mesimagus, on... igav.

Õnneks üllatab elu meid inimeste ja olukordadega, kes/mis on unistustest veel paremad. Sest neis on soolast. Haput. Kibedat.

Teised.

Manöövrid

"Sa ei mahu sealt mööda. Kivi jääb ette."

"Sul on õigus. Ei mahu."

"Häh! Siit läheks isegi Hummer läbi."

"Hummer mingu, mina ei lähe."

"Olgu, ma ajan oma auto eest ära!" (Sõnaga OLGU on omavoliliselt asendatud sõna...? :P)

"Sa pead ainult nurga taha keerama. See ei ole nii keeruline, et teedeatlast vaja läheb."

"Nooh? Nüüd mahud?"

"Mhmh." (Sosin ühele saatmatulnuist) "Teed mulle teene?"

"Millise?"

"Sõida sina."

;)

Minu väikesed valed

Autot ei ole vaja pesta. Pikemat aega kestnud kuivaperioodil puhastab masina välispinna ka keskmise tugevusega tuul. Vaata, kuidas puuoksad õues kõiguvad! Kõik on kontrolli all.

Kook sisaldab oluliselt vähem kaloreid, kui sa ei tõsta seda endale taldrikule, vaid käid noaga tükikesekaupa küpsetusplaadilt nüsimas. Lisaks langetab kaalu pidev plaadini kõndimine. Nii et, kui pole soovi kilosid kaotada, tuleks manustada ohtrasti lisatoitu.

Kaval on ka söömine silmad kinni... või öösiti. Soovitavalt pimedas. Kaetud ihuga. Siis keha ei näe, kui palju rasvu antakse ladestada ja teda on kerge ninapidi vedada.

Mälu paraneb oluliselt, kui sa võtad käsile korraga mitu asja, liigud võimalikult paljudes tubades (hea, kui ka õues), puistates uskumatult ebaloogilistesse kohtadesse kõik hädavajalikud esemed. Sa leiad need üles! Usalda oma vaistu!

Inimesed naudivad su nalju. Isegi need, kes salvavad midagi mürgist. Ja need, kes sind kuulates tasapisi taganevad, kulmud juuksepiirini tõstetud. Nad lihtsalt naudivad natuke hiljem.

Samale päevale kuhjatud üritused ei tee mõnel neist osalemist võimatuks, vaid pikendavad ööpäeva vajaliku hulga tundide võrra.

Tagasi juurte juurde

Ja pealsete ligi kah. Sisemine korilane ajab aeda ja metsa.

Miskipärast on sinna aetud ka hordide kaupa parme ja sääski.

Tekkis mustikamõte. Varustasin end ettenägelikult kardinatükiga, aga see ei töötanud metsas pooltki nii hästi kui koduse testimise ajal. Mõnest suuremast puust läbi kõndida üritanud, lõin käega ja heitsin oma "pruudiloori" kuklasse. Tükk aega valitses vaikus. Nii veider maskeering pidi putukarahvast tõsiselt heidutama, sest kaaslane vehkis usinasti käte-jalgadega (korjas ikka rohkem kui mina!).

Tänaseks aitab metsast. Aiamaa osas ma pole nii kindel. :D

Üksinda kodus

Mõnus üksildane hommik. Linnud lärmavad öö läbi pärani olnud akende taga.

Aknad olid avali, sest... suvi ju.

Ja ma keetsin õhtul kaks tundi kartuleid. Unustasin, eks ole.

Köögis levib veel kerget lõkkeõhtuhõngu. Tegelikult võiks aiamaale minna, aga samas ei keela keegi lihtsalt mõnulemist. Napis särgis, riietumisega kiirustamata. Kohvitass pihus. Tuli selline tuju.

Tühi suhkrukott ei taha pliidialusesse ära mahtuda. Suvi. Tegelikult võikski paar halgu ära põletada. Viimaste päevade niiskust kiusata.

Aknad on küll mõlemalt poolt maja lahti, aga ega ei taha tõmmata. Tuulevaikus ju. Lehvitan laisalt pannilabidaga pliidiukse kohal tuult. Tegelikult peaks elutoas lõõriaugust ajalehega aitama, aga see natuke suitsu...

Või mitte nii natuke?

Olgu, olgu, ma lähen. Ajaleht? Siin. Tikud? Tikud? T I K U D ? Ahah. Siibri peal. Nagu kogu aeg.

Oleks pidanud noa kaasa võtma. Luuk on alati nii kõvasti kinni. Küll ma saan.

EI SAA!!!

Miks see pliidialune ära ei kustu, kui õhk seisab? Suitsusambal on lusti laialt. Klammerdun küüntega tahmaluugi servadesse, toetan jalad vastu müüri ja tõmmmmmban. Tuli! (Lausa veider, et ainult luuk. Poleks ka ruutmeetrikese müüri üle imestanud.)

See tahm, mis küünte alla ei mahtunud, pudeneb põrandale. Lõõris istuks nagu keegi tubli tuubamees, kes puhub mulle jõuliste pahvakatena ajalehe põlevaid tükke tuppa tagasi.

Kus müüakse neid rohelisi evakuatsiooniplafoone uste kohale? Varuks ka mõned.

Rooman köögilauani. Kuskil seal on kohv. Nähtavus on 0, aga kruus peaks olema kompamisel äratuntav. Jahedate külgede järgi.

Tegelikult on mõnus astuda suvehommikusele õuele. Aiamaa on täitsa mõte.

Riideid oleks võinud muidugi natuke rohkem selga panna. :S

Killud toovad õnne!

Need taldrikud pole mulle algusest peale meeldinud. Toodi kunagi, et head odavad, igapäevaseks kasutamiseks käivad küll.

Olen vist isekas, aga mulle meeldiks iga päev ilusa taldriku pealt süüa. Külalised käivad harva, küll siis ka kuidagi toitutud saab.

Nüüd olen nende nõudega pool elu koos elanud. Servast killud väljas. Põhjad kriibitud. Aga muidu ju terved. Kuidas sa viskad ära?

Ega ei jäägi muud üle kui teha pillamistest. Kui jäävad terveks, tuleb leppida. Kui purunevad, saan mitu korda õnnelikumaks ja uued taldrikud peale selle! :D

Ronin igaks juhuks jalgupidi taburetile.

Oi-oi-oi. Kukuvadki!

Ei vedanud.

Taldrikutel.

;)

Noh. Alles jäi neid ka veel omajagu. Ei söö täna selle "äparduse" pärast keegi veel potist.

Ja üldse. Miks on mu taldrikuvirnad nii ebaloogiliselt paigutatud? Et need, mida kõige rohkem kasutan, tuleb iga päev upitada teiste taha. Hämmm! Parem hilja kui mitte kunagi. :P

Kuivainekapp ei kannata kah mingit kriitikat. Pillata pole mõistlik - tolmab! ;)

Riiulid saab ruttu puhtaks, pakid ritta ja pealt kinni. Aga maitseained! Poolik vanilje, täis vanilje, veel poolik vanilje... Küpsetuspulber, küpsetuspulber, küpsetuspulber... Sidrunihape x 5... See on see asi, kui põnnid kõik kevadel oma elamised koju kolisid. Tekitame sildistatud purgikesi. Nii tore!

Sidrunihape. Sidrunihape. Sidrunihape... Purgike muudkui täitub. Viimane hästi ei mahugi. SidruniP I P A R ! Huh. Vedas. Sain veel pidama! :D

Hurraaaaa! Õnnestus!

See oli minu giidiajaloo üks parimaid elamusi! Tööks on seda isegi raske nimetada. See oli nauding!

Kes on see salapärane külastajaskond, kes mõisagiididel põlved värisema paneb?

Koolieelikud! :D :D :D

Kogu kätteõpitud tarkus ei kõlba korraga kuhugi! Aastaarvud, nimed, nilbevõitu legendid... Kasutu!

Õnneks on muinasjutt. Natuke jube, parasjagu salapärane ja ilusa lõpuga. Nagu muinasjutule kohane.

Tundub, et meeldis. Ja näitus sobitus looga kui valatult.

"Tulge millalgi jälle külla!" kutsusin lahkujaid.

"Kui te järgmine kord jälle topiseid toote, siis võib mind kutsuda küll," arvas üks toimekam tegelane. Teised paarkümmend paistsid sama meelt. :D

Sama siin. Kuni jätkub selliseid kuulajaid-uudistajaid, võib mind kutsuda küll. ;)

Üldse oli ilus päev. Tegelt kah! :)

Kodutu suvi

Piinlik tunnistada, aga eile käisin sel aastal esimest korda ujumas. Valisin võimalikest suurima anuma - mere.

Ei noh, tore oli. Liivapõhi ja lauge "laskumine", kalapägalikud jalgade ümber ja sõpruskond kaldal, kes põnnamalöömise välistas. Vesi vahvalt märg ja temperatuurilt talutav. Sellegipoolest kuuletusin tänulikult bussijuhi soovitusele, et kui esimest korda, siis pikalt ei maksaks. Lubatud 20 kraadi räägiti hiljem 19,5-ks. Oleks varem teadnud, poleks ehk julenudki. :P

Täna on täna. Uus päev, uued tegemised ja emotsioonid.

Ringihulkujate kodutervitustoiduks sobib seljanka. Kõigist neist vorstijuppidest, singisabadest ja konservipoolikutest, mis külmikusse on salvestunud.

Kokkamiskõrvase vestluse käigus saab selgeks arutatud mõnigi segane asi. Näiteks, et mannaks nimetatakse röstimata mooniseemneid ja et otra valmistatakse kartulist.

Nüüd põnn pakkimisse ja rongile ning siis taas kodust välja. Ootab tähtis "eksam-ekskursioon". See väljakutse hoiab minus juba paar päeva elevust. Ehk täitsa õnnestub? ;)

Miks on tore olla naine?

Meeste puhul tundub nii loomulik, et nad päeva jooksul langetavad, veavad välja, saevad, lõhuvad ja laovad kuuri kümme ruumi puid, vestavad mõned puulusikad ja kirvevarred, hanguvad lakka kolme lehma talveheina ja enne magamaminekut nokitsevad valmis paar aiatooli või puhvetkapi. Mis siin ikka kiita, tavaline asi. Aga mina tegin täna kõplale varre! Ja tundun endale nii tubli, et uhkustan kohe. Naistele antakse sedalaadi alpus andeks. :P

Tegelikult ma läksin aiamaale. Kui olin kolm kärutäit üleliigset kraami teeaukudesse vedanud, sai minu usinus otsa. Ehk homme. (Loodetavasti sajab.)

Aru ma ei saa, kust tassisin kokku need maasikataimed, mis hullumoodi paljunevad, aga mitte üht maasikat ei kasvata. Vahetan nad nüüd tasapisi sordi vastu, millel mammud küll keskmist kasvu, aga saaki saab sügiseni. Veerand jäi veel. Või kolmandik. Igatahes rohkem ei jaksanud.

Kuuris oli palju põnevam.

Kõigepealt kruvisin labidale uue käepideme külge.

Siis otsisin kõpla jaoks vart. Leidsingi lae alt, oma jõulukuusekollektsioonist. Aastakäik 199...

Koorisin. Kallasin üraskikäigud purust tühjaks. Lihvisin pussiteraga. Liivapaberiga. Klaasikilluga. Voolisin otsa koonusesse. Randiga. Et hästi sobituks. Koputasin kõpla varre otsa. Läbi vilditüki, et värv maha ei tuleks. Keerasin kruviga kinni, kuigi ta oli niisamagi tugevalt paigas. Mmm!

Miks meestele nii põnevad tööd on jagatud? :D

Ainus paha asi oli, et naabrid pidasid õues sünnipäeva. No et natuke piinlik mõni meeter kõrval asjatada. Just nagu tahaksin ka pidusse. Pakutigi. Veini. Ja salatit-vorsti. Jäin kindlaks. Ütlesin toidust resoluutselt ära. :P

Aga see muusika! Ma ei tee neil bändidel eriti vahet, kes laulude sekka anekdoote vuristavad. Nooh. Ma itsitan ka aeg-ajalt mõne siivutu nalja üle. Aga nii, et plaadilt müristatakse ette naerda... Teist-kolmandat ringi sama plaati kuulata oli juba väga valus. Mitte, et ma ei mõistaks inimesi, kes oma lemmiklugu mitu tundi jutti ketravad. Aga see võiks olla midagi hingele! Kuhu on jäänud sellised kenad muusikakollektiivid nagu Def Leppard, Deep Purple, Metallica?

Ohhh.

:P

Poejutud

"Ennemalt andis neid pudeleid siit üles ubida, nüüd on auk nii madalal," täheldab kodanik taara-automaadi juures.

"Jalad saeti lühemaks," märgib mööduja.

---

Ise olen just pesupulbri-riiuli ja õllekastide vahele enda jaoks peiduka avastanud, kust hea teisi jälgida ja tuttavaid teretusega ehmatada.

"Kas kondenspiima on?" kuulen seljatagusest.

"Jaa! Seal riiuliservas," juhatab saalitädi.

"Oi! Sina!" tunnen küsija ära. "Sina olidki, kes kondenspiima otsis," märkan tuttava sülle kuhjatud kauba tipus magusapurgikest. "Kuidas läheb?"

"Hästi läheb!" rõõmustab tuttav. "Juba teine purk!"

Nostalgitseks ka? Prooviks kakaoga?

Fotojaht. Uus ja vana

Esimese hooga ei meenunudki midagi sellist vana minu elamises, mille kõrvale uut panna. Lappasin siis pildikarbi läbi, aga erinevalt Tegelinskist on minul see üpris kehvakene. Kaks pilti ikka vaevaga leidsin, mida saab enam-vähem järele teha. Üks aastast 1990

ja teine ca 2001.

Hm. Ei õnnestunud mul mingi valemiga objekte samamoodi peale saada. Naabrinaisi ei hakanud muru sisse istutama, üks neist on ka ammu ära kolinud.

Hämmastav, kuidas kümne aastaga kõik muutub. Poleks arvanudki. Kibuvitsad ja kadakas ja sirelid... Kas tõesti nii hiljutised alles?

Lõpuks kaevasin ka kapist üht-teist välja.

Haljam käekett on meheema kingitus. Luitunuma kinkis ema oma ehtekarbist keskmisele põnnile. Minu vanaemalt päritud. Pole jõudnud veel puhastada. Nii ka kena.

Teised jahtijad.