Fotojaht. Tuulevaikus

Kui õhk seisab nii kindlalt, et võib üles-alla ronida...

Kogu tuul on rabast välja püütud. Jälle tühjad võrgud.

Tuulel on ju pea segi. Saa sa siin aru, kus taevas lõppeb ja laugas algab.

Teised tuulevaiksed

Imelised isad

1. ja 2. klass lõikas, voltis ja kleepis. :)

Kahjur?

Kõrvitsal on auk külje peal. Üsna lühikese aja jooksul tekkinud. Jõudu ja visadust paistab sel loomal jätkuvat.

Mõni suuremat sorti näriline üritab sinna sisse pesa teha? Lausa kõhe on köögis olla. Hiiri ma ei karda. Aga nii suurte lõugadega pole ükski hiir.
Hiidrott?

Freddy see ju ometi pole?
Ei usu.
Kuidas ma võisin millegi taolise peale üldse tulla!

 ;)

Arvutilahing

"Põnn, ma tahan arvutisse!"
"Ma olen ainult pool tundi olnud!"
"Mine söö vahepeal."
"Ma just sõin."
"Mine söö veel."
"Mh. Võta. Aga ma tahan kell üheksa tagasi."
"Olgu. Mina tahan veerand kümme tagasi."
"Olgu. Mina tahan viis peale veerandit."
"Olgu. Mina tahan kaks minutit pärast seda."
"Haa! Aga ei saa!" :P

Miks alati olen mina kaotaja?
Ehh...
Oleks see tänane esimene kaotus! Kõigepealt avastasin hommikul lasteaias, et olen oma kingad ära kaotanud!
Aga võit oli ka. Töövõit! Vinge. Taraaa!

Värviliste paberite sügis

Kurvapoolne. Puud on pigem raagus ja karud unised.

Aga maa on kirju

ja taevas laulab.

Kahjuks on kehvasti näha seebimullitatud taust. :)
1. ja 2. klass voltis sügist.

Fotojaht. Metallist ring

Fotokas saab helistamisega paremini hakkama. Seepärast ei hakanud eksponaate ritta ajama, kuhjasin nad ühele pildile. Peaaeguringid.
Nuustik on ka ring, kui kummipael seest välja võtta. Ei raatsinud lõhkuda. :D

Teiste ringid.

Külmapühadest ja muust

"Sööma!"
"Oh, väga hea, süüa saab. Ma käisin päeval kutsuga jalutamas."
"Kuts, kas sina tahad ka makaroni? Majoneesi või ketšupiga?"
"Koeraga. Koeraga käisin jalutamas."

"Emme, millal talvevaheaeg algab?"
"Jõuludest."
"Mis, kaks nädalat on puhkust? Jee!"
"Magad end oimetuks?"
"Ei, miks? Talv pidi nii külm tulema, et ma saan magada küll. Kui 25 kraadi külma on, siis mina igatahes kooli ei lähe."
"-25 on neile, kes tulevad jalgsi kaugelt metsast, mitte neile, kellel on paarsada meetrit bussipeatusesse."
"Hakkad mind autoga bussipeatusesse viima, siis lähen."
"Hakkan. Pool seitse (ups, tund varem kui tegelikult, aga hirmutamiseks kõlbab küll)."
"Eiiiii! Tegelikult... ma ei taha kah autoga. Ma küll ei viitsi igal hommikul autot bussipeatusesse lükata."

Koduseid kõnelusi

"Kuidas üldse õunamahla tehakse? Lihtsalt niimoodi lampi keedadki või?"
"Jah. Elutoa lampi praegu keedan. Üllatavalt palju mahla annab välja."
"Ema, see ei ole naljakas!"

On küll. :)

Sügismõtisklus lindudest ja muust

Ootan ühe väikese preiliga bussi. Suure kivi juures.
Õhtu. Haned lendavad. Lehed langevad. Hääl on ära. Eks natuke väsinud ka.
Nii et osalen vestluses võimalusel vaid peanoogutuste ja -raputustega.

"Linnud... Lendavad talveks soojale maale..." jälgib põnn silmadega hanede rändu. "Mõtlesin, et läheks ka... Aga mul pole ju piletit...

Nemad saavad ilma piletita. Nemad lendavad..."
Noogutan.

"Kahju. Toonekured lähevad ära ja jätavad oma pesad siia... Äkki sellepärast ka, et muidu pesad kukuvad lendamise ajal alla?"
Huvitav mõttekäik. Annan sellest miimikaga märku.

"Kas sulle meeldivad linnud?... Mina ei tea... Nad ju käivad mu akna all nokkimas... Mispärast küll?"
Kehitan õlgu.

"Linnud lähevad kõik ära siit... Aga väiksed punased ja kollased nad jätavad maha...Vaata! Mingi pika sabaga lind!"
"Harakas."
"Kas ta läheb ka? Kui kõik linnud ära lähevad, siis on ilma linnuta maailm ju?"

Harakas kadus majanurga taha. Nii et hetkel ongi.

"Kas see kivi on rauast?"
Raputan pead.
"Ta on igatahes väga kõva. Täiesti nagu rauast."
"Kivist," pressin läbi paistes kurgu oma rumalavõitu vastuse.

"Tead... Mitu aastat tagasi see maja oli mõis, aga sellest on tehtud koolimaja."
Noogutan.

"Kellele sa kirjutad?"
"Endale."
"Et siis pärast loed? Sa juba praegu ka loed! Kirjuta siis enda nimi ka alla.
Oi! Buss tuleb!"

:)

Väsitav päev?

Üks väikemees kibeleb kangesti riiulist mängumikrofoni haarama.
"Mängime täna teiste mänguasjadega," meelitan ta laua juurde.
Tundub aga, et mikrofon jäi väga hinge vaevama, sest kui palun ühe karbi riiulisse tagasi viia, haaratakse lennult mikker, lauldakse sellesse kiiresti imearmas laulujupike laulupoisist ja päikese tuppa toomisest (vms), mikrofon vupsab tagasi oma kohale ja poiss laua juurde, nagu poleks mingit laulmist selles toas iial toimunud.

Mina ja mu mälu. Mulle ei jäänud sellest ju midagi meelde.

"Laula veel seda laulu," palun hiljem mudilast, aga ega siis tahtmise peale tule.
Poiss muheleb. Lõpuks nõustub. Enne pistab mulle tillukese plastmasskitarri pihku.
""Sina mängi!"
Olgu siis. Eks nii oleks ausam küll.
Tõmban sõrmedega tähtsalt üle pillikeelte. "Tinn-tinn-tinn..."
Ootan toda ilusat laulukest, aga poisil juba uus lemmik.
"Sepapoisid..."
"Ei! Palun laula seda päikese ja poisi laulu," anun põnni."Mäletad seda laulu?"
Poiss noogutab armulikult ja viipab käega: "Mängi!"
Tinistan tamiile. "Võid alustada!"
"Mängi veel!" nõuab solist.
Mängin. :S
"No nüüd..."
"Päike... Päike... Poiss," deklameeritakse mulle püüdlikult. Põnn hakkab itsitama ja tuiskab toast välja.
Jään totra näoga istuma, "kitarr" süles. Mängin veel midagi või kutsun järgmise? :D

Kutsun järgmise.

Vaatame pilte ja otsime sõnu juurde. Et kui valus, siis AI, kui midagi valesti, siis EI, kui imestama paneb, siis OI ja kui ehmatab, siis UI.
Pilt: Kraanist pritsib tüdrukule vett näkku.
"Ai!"
"Valus?"
"Ei, ehmatus."
"Mis ta siis ütleb?"
"Ou-ou-ou!"

"Tubli, võid rühma minna!" lõpetan viimase põnniga tunni.
"Kelle ma nüüd kutsun?" pärib põnn.
" Ära kutsu kedagi. Tänaseks aitab."
"Mhmh. Sul ju oli ka väsitav päev!"

:D

Värviline sügis

 

1. ja 2. klass teevad kunsti. :)

Kes minevikku ei mäleta...

Tore, et ikka-jälle retropäevi korraldatakse. Seekord siis rongis.

Torman üsna viimasel minutil vagunisse. Piletimüüja on just ukseni jõudnud. Ostan pileti ja hakkan istumiskohta otsima.

Raudteelaste lapsena mäletan sadu selliseid sõite: riiete rõskusest udused aknaklaasid, soe ja sumbunud õhk, võõrad tülpinud inimesed tihedasti üksteise vastu surutud. Kotihunnikud ja rahulolematud imikud...

Turnin teise vaguni otsa ja küsin istumiseks luba. Pingil-istuja nihutab end eest ja tõmbab puusad sisse. Saan ka ise sama trikki teha, kui meie vahele maandub veel keegi noorik.
"Kuhu teile?" tabatakse mind terava küsimusega kuklasse. Pressin parasjagu kotti pingi alla.
"Ma juba ostsin..."
"Ma tahan NÄHA!"
Oh jumal, muidugi, või talle kõik reisijad meelde jäid. Eriti, kui ma läbi vaguni rändasin. Kiirustan piletit otsima. Esimestena jäävad muidugi näppu poetšekk ja hambaravi kviitung. Tädi muutub kärsituks.

Leian viimaks vajaliku. Piletit uuritakse põhjalikult. Vaatan teenindajat. Muidugi, see pole üldse see, kellelt mina pileti ostsin! Midagi väga valesti?
Piletimüüja põrnitseb mind. Siis piletit. Seal ei olnud ju pilti! Oli?
Saan pileti tagasi. Tohin vist jääda?
"Kotid maha! Siia mahub veel inimesi!" kamandab ta. Surun pelglikult oma pingialuse kotiliistaka kõvemini jalgade vahele.

"VEEL KAKSKÜMMEND SENTI!" nõutakse kõrvalt-noorikult.
"Ma andsin täpselt..." habiseb see.
"MA EI PANNUD VEEL MIDAGI ÄRA. KÕIK ON PEOS. KAKSKÜMMEND SENTI!" kõlab toon karmimalt.
"Ma... ju ma siis..." kogeleb noorik ja otsib raha juurde.

Järgmine pilet. Ja järgmine...

"Vabandage. Te müüsite mulle sinna, aga ma lähen hoopis sinna..." märkab keegi reisijaist.
"Noo? Mis nüüd saab?"
"Mina ei tea, mis nüüd saab," on reisija nõutu. Tundub, et ta kallima pileti ostmise üle väga ei rõõmusta.
"Pühapäeval sõidate?"
"Esmaspäeval."
"Väga hea," ohkab teenindaja kergendunult ja nimetab kuu viimase esmaspäeva. Et siis nad kohtuvad ja ta teeb soodsama pileti.
"Ma hoian siis selle pileti alles," arvab reisija.
"Ega ma nii tainapea ka pole," solvub teenindaja ja siirdub järgmise pingi juurde.

Meenub suvise Pärnusõidu piletimüüja Eevi. Positiivsusest pakatav. Abivalmis. Kena. Kus Sa küll oled ja mida teed, Eevi?

Palav. Õhk ei liigu. Inimesed avavad pluusinööpe. Vastasistuja on end maikaväele koorinud.
Meenutan. Et mul on tegelikult täitsa viisakas pesu seljas.
Miskipärast ei tihka.

Telefonid helisevad. Vagunis ja kuskil vagunisolijate kodudes. Lepitakse kokku kohtumisaegu. Jagatakse juhtnööre. Tuntakse tuttavast häälest rõõmu...

"Ma pole kaks nädalat kodus olnud! MINU isiklikud vajadused on kõik rahuldamata!" kõlab ärritunud naisehääl üle mitme pingirea.
Tõstan silmad.
Temale ei julgeks küll vastu vaielda.
Kujutlen, kuidas heitunud abikaasa tormab ettevalmistusi tegema, et nimetatud kellaajal vajalikus olekus välisuksel valvel seista.

Muidugi võis see olla hoopis kurjustamine kohusetundetu alluva või sõnakuulmatu lapsega.

Käänan kaela vasakule ja paremale, lootes vaguniseinalt leida liini peatuste nimesid. Ei ole.
Õnneks vedurijuht ütleb. Selgelt ja arusaadavalt.
"Järgmine peatus - ...!"
Nihelen varakult tamburisse. Väljumiseks valmistuma. Et kindel olla, kummale poole seda teha tuleb.

Tuulekojas peab keegi kodanik telefonikõnelust. Jätan talle pisut omaette olemise ruumi. Mulle järgnev paar arvab, et ruumi pole vaja ja pressib end meie vahele. Ai.
Taandun. Pole hullu, nüüd vähemalt tean, kus pool uksed avanevad.

Õues tibutab. Hoian varvastega lahtiligunevaist kingataldadest ja hüppan üle asfaldiaukude ja kaablikraavide.
Nii tuttav! Nagu 25 aastat tagasi!
Meil maal on vahepeal teed musta katte alla pandud. Linnas tundub olevat tagurpidine trend.

Pealtkuuldud kõnelus

"Ära siis tunne end puudutatuna."
"Ei, mina ei puuduta ennast juba ammu."