Ei, ma ei ole arstide suhtes valiv ega noriv. Eelmine lihtsalt läks mujale tööle ja neile, kes endale kuhugi juba uut polnud leidnud, määrati seitsme maa ja mere tagune tohter.
Koht ise on tore. Keeruline sõita, aga mitte võimatu. Kena kohe, et tervis närb. Võib-olla muidu ei satukski. :)
Nii tähtis sündmus nõuab pisut välimuse kallal nokitsemist, seda enam, et hommikul vaatab peeglist vastu elevandisugemetega jõehobu. Või vastupidi. Ajan sellele suurele eksootilisele loomale oma parima kleidi selga ja müttan nägu tuunida. Endale tundub juba täitsa talutav, aga esimene vastutulija nendib kohkunult ent ausalt: "Sa ei näe kohe üldse hea välja."
Aitäh. Ma lähen abi saama, mitte kauneima patsiendi konkursile. :P
Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, kus selles alevis perearst pesitseb. Õnneks oman kompetentseid sõpru.
Marsin uksest sisse, tutvun uksesiltidega ja valin välja mulle sobivaima ukse. Ootan viis viisakusminutit. Külm hakkab. Piilun ukse vahelt sisse. Selgub, et teised kõik ootavad seal. On ka märksa soojem ja hubasem tuba.
Tuleb ka minu kord. Arst tundub selline karm. Igaks juhuks olen püüdlikult tõsine. Nalja ei viska. Ega oma kidura tervisega täna kaugele visata jaksakski.
Esimese mulje avaldan küsimuse juures: "Teie töökoht." Võiks juba pähe õppida. Ikka jään üllatunud ilmel (a la "Kas mul on töökoht?") vahtima ja mõtisklema, milline neist kõige tähtsam on... või kõik koos, aga siis, et kuidas... Teise mulje avaldan avaldusega: "Võib-olla kraadisin hommikul ennast ka, aga näitu küll ei mäleta." (Ses mõttes, et kraaditavaid oli ju 4, aga hakka siin kõike lahti seletama...)
Tundub, et see kõik on arstile liig. Puurib minusse oma tõreda pilgu ja kamandab: "Tõstke tukk üles!" Ise suunab mingi asjanduse mu lauba poole.
Heldus. Mis ta nüüd teeb? Eutanaasia? Mul poleks edasielamise vastu ka väga midagi olnud, aga kui just, et teistele ohtlik (iseendale nagunii...)
Huh. Kehatemperatuuri mõõdetakse nüüd sedamoodi. See on, kui harva arsti vajad.
Kleit oli hea mõte. :/ Sest järgmiseks kuulatakse kopsud üle. Riietan end põhjalikult lahti ja hingan innukalt.
Kui miski kuskil ka krõbiseb, siis mulle seda ei öelda. Nii ei teagi, kas kopsupõletik või hiired.
Vereproovi andma lähen juba julgemal sammul. Vereproov ütleb, et midagi on üle kahekümne, mis on normist rohkem, aga korralikul viirusekandjal ulatub näit sadadesse.
Häbenen pisut ja luban endale edaspidi korralikum olla.
Kutsutakse järgmisel nädalal tagasi.
Istun juba autos, kui meenub, et tulin ära retseptita.
Õige küll, see on nüüd vist digi.
Küsin sõpradelt, kuidas see protseduur käib.
"Võetakse id-kaart ja minnakse võrku..."
Võrku mul muidu on. Suured pestud sibulavõrgud ja kilest kartulivõrgud. Puukuuris.Kujutlen, kuidas ma seal, id-kaart näpus, endale antibiootikume välja posin.
Apteek pidada ka kuskil samas alevis asuma, aga mulle võõrastest asutustest aitab. Valin tuttava apteegi, kust käin igal sügisel koerale-kassile kirburohtu ostmas.
"Mulle peaks teie juures üks väike pakike olema," ulatan kaardi.
Mädžik! Kohe kerkibki letile kotike tablettidega. Maksmine rõõmustab veel rohkem. Arvestades, et minu ees seisnud noorel lapsevanemal kulus oma mõnekuuste tibude ravimitele kõvasti üle saja euro!!!
Poes käin ka ja olen täna väga järeleandlik paljudele kiusatustele. Näiteks on mul nüüd väga ilus laualina (roheline), voodipesu (roheline), 2 saunalina (rohelised) ja üks suvepluus (värv las jääda saladuseks.)
:D :D :D
28 February, 2014
27 February, 2014
Hea ajastus
Võib-olla muul ajal oleksin pisut häiritud olnud, et kolm jõnglast lekib korraga mõlemast otsast, aga nüüd lihtsalt kangutasin oma suretamisel ihu teki alt üles, raputasin suurema kraami voodipesu küljest lahti ja lasin masinal käia. Ise rõõmustasin, et haistmismeel on mind maha jätnud ning asendunud huumorimeelega. Selline sisemine lõbustatus siis, sest häälekaks naeruks puuduvad vahendid. Ei, ega ma teiste vaevuste üle itsita. See on sellest, et jõud otsas, mõistus otsas ja kõik nii jamasti. No tuleb naer peale.
Keegi istub jalavannis. Keegi hingab aure. Keegi hingeldab kõrge palavikuga võideldes teki all. Keegi nutab, sest tahab juua. Keegi nutab, sest kurk valutab. Kellelgi kukub kruus vaibale teravateks kildudeks...
Kui varemalt mind iga öine krõbin uudishimulikuks tegi ja une ära rikkus, siis nüüd suudan suurepäraselt uinuda ka keset neljahäälset köhakoori. Ei sega ka isiklikud haugatused.
Ei ole lahendamatuid olukordi. Abi tuleb alati. Seekord siis taudi kujul. Mingil hetkel hakkas nii halb, et saabus sisemine "savi" ja oh üllatust! Kõik hädalised saavad jalule ka aktiivse sekkumiseta.
Niipea ma seda kõike üle ei kordaks. :)
Keegi istub jalavannis. Keegi hingab aure. Keegi hingeldab kõrge palavikuga võideldes teki all. Keegi nutab, sest tahab juua. Keegi nutab, sest kurk valutab. Kellelgi kukub kruus vaibale teravateks kildudeks...
Kui varemalt mind iga öine krõbin uudishimulikuks tegi ja une ära rikkus, siis nüüd suudan suurepäraselt uinuda ka keset neljahäälset köhakoori. Ei sega ka isiklikud haugatused.
Ei ole lahendamatuid olukordi. Abi tuleb alati. Seekord siis taudi kujul. Mingil hetkel hakkas nii halb, et saabus sisemine "savi" ja oh üllatust! Kõik hädalised saavad jalule ka aktiivse sekkumiseta.
Niipea ma seda kõike üle ei kordaks. :)
22 February, 2014
Iganenud külgelöömisnipp
Koolitusel Lääne-Virumaa idaservas.
Libistan pilgu üle kaasõppurite. Ühtki tuttavat ei tundu olema. Kõrvaltlaua noorik tekitab hetkeks tunde, et kuskil, kunagi... Aga ei, tal on lihtsalt ühe ühistuprouaga suur sarnasus.
Aga see parempoolne mees meie lauas! Kust ma teda mäletan? Harrastusteatrite riigifestivalilt? Võib küll olla. Püüan meenutada truppe ja etendusi. Neis, mis meenuvad, teda polnud. Järelikult siis ühes meenumatus.
Mis tal tookord seljas võis olla? Äkki see aitab edasi.
Linane särk ja kaabu näiteks? Tundub usutav. Mingi külatükk?
Hääl on sihuke... kandev. Sellega juba laval hätta ei jää.
Küsiks?
No mismoodi.
Vahepeal viivad lektor ja grupitööd mõtte mujale, aga kui silma alla satub, kripeldab endiselt. Aju, aita nüüd ometi! Muidu hakkab too mees tuttav tunduma ainuüksi seetõttu, et olen teda päev otsa jõllitanud.
MÕIS!
Muidugi! Tema on mõisast ja mina mõisast. Mina tema mõisas pole käinud. Järelikult tema käis meil.
Külastajaid pole suvel küll tohutult, aga ega näod meelde jää. Mõni, kellel on sügavam huvi olnud või kes mingi põneva looga lagedale tulnud, võib niiviisi mälusoppi salvestuda küll.
Tonti! Lähen ja küsin. Nagunii imestab juba, miks ma vahin.
Ei ole näitleja. Mõisas ka pole käinud.
Ok. Paras mulle. Vaja ikka inimesi tülitada. Ja kui olekski meie häärberis käinud, mis siis? Oleksin öelnud: "Vaat kui tore! Kahju, et ma sellest midagi ei mäleta." Midagi veel piinlikumat?
Koolitus läheb edasi ja kui õppepäev lõppeb, pole aega kaaslasi vaadata. Võõrustajad on andnud maksimumi. Ausalt, ma ei ole kunagi varem nii suures valikus ja koguses uskumatult häid toite söönud. Meelelahutuseks on meile püütud elus haldjatar. Päeva lõpetuseks korraldatakse veinide degusteerimine...
Nii on uni kerge tulema ja üsna ükskõik, kas ma olen kedagi kuskil kohanud või ei.
Aga hommikul oma kohale istudes kargab esimese asjana kiusav mõte pähe. KUS ma teda näinud olen?
Haa! Mina tegelen turismiga ja tema ka. MESSIL! Loomulikult!
Konkreetset pilti küll silme ette ei kerki, aga... no ei saagi! Seal on ju tohutult rahvast. Kõik püüavad huvitavad ja erilised olla. Ehk oli meie boksist kellegi tuttav?
"Turismimessil! Kindlasti mäletan teid sealt!" ei suuda ma oma rõõmu tagasi hoida. Kõige rohkem rõõmustab, et mul on mälu. Imenatuke, aga on!
Mees raputab pead. "Kas ma teile lihtsalt niisama ei või meeldida?"
Ää. Ee... Päris tore, et kõrvalistuval kolleegil on vaja enne koolituspäeva lõppu lahkuda. Mis siis minagi.
:D :D :D
Libistan pilgu üle kaasõppurite. Ühtki tuttavat ei tundu olema. Kõrvaltlaua noorik tekitab hetkeks tunde, et kuskil, kunagi... Aga ei, tal on lihtsalt ühe ühistuprouaga suur sarnasus.
Aga see parempoolne mees meie lauas! Kust ma teda mäletan? Harrastusteatrite riigifestivalilt? Võib küll olla. Püüan meenutada truppe ja etendusi. Neis, mis meenuvad, teda polnud. Järelikult siis ühes meenumatus.
Mis tal tookord seljas võis olla? Äkki see aitab edasi.
Linane särk ja kaabu näiteks? Tundub usutav. Mingi külatükk?
Hääl on sihuke... kandev. Sellega juba laval hätta ei jää.
Küsiks?
No mismoodi.
Vahepeal viivad lektor ja grupitööd mõtte mujale, aga kui silma alla satub, kripeldab endiselt. Aju, aita nüüd ometi! Muidu hakkab too mees tuttav tunduma ainuüksi seetõttu, et olen teda päev otsa jõllitanud.
MÕIS!
Muidugi! Tema on mõisast ja mina mõisast. Mina tema mõisas pole käinud. Järelikult tema käis meil.
Külastajaid pole suvel küll tohutult, aga ega näod meelde jää. Mõni, kellel on sügavam huvi olnud või kes mingi põneva looga lagedale tulnud, võib niiviisi mälusoppi salvestuda küll.
Tonti! Lähen ja küsin. Nagunii imestab juba, miks ma vahin.
Ei ole näitleja. Mõisas ka pole käinud.
Ok. Paras mulle. Vaja ikka inimesi tülitada. Ja kui olekski meie häärberis käinud, mis siis? Oleksin öelnud: "Vaat kui tore! Kahju, et ma sellest midagi ei mäleta." Midagi veel piinlikumat?
Koolitus läheb edasi ja kui õppepäev lõppeb, pole aega kaaslasi vaadata. Võõrustajad on andnud maksimumi. Ausalt, ma ei ole kunagi varem nii suures valikus ja koguses uskumatult häid toite söönud. Meelelahutuseks on meile püütud elus haldjatar. Päeva lõpetuseks korraldatakse veinide degusteerimine...
Nii on uni kerge tulema ja üsna ükskõik, kas ma olen kedagi kuskil kohanud või ei.
Aga hommikul oma kohale istudes kargab esimese asjana kiusav mõte pähe. KUS ma teda näinud olen?
Haa! Mina tegelen turismiga ja tema ka. MESSIL! Loomulikult!
Konkreetset pilti küll silme ette ei kerki, aga... no ei saagi! Seal on ju tohutult rahvast. Kõik püüavad huvitavad ja erilised olla. Ehk oli meie boksist kellegi tuttav?
"Turismimessil! Kindlasti mäletan teid sealt!" ei suuda ma oma rõõmu tagasi hoida. Kõige rohkem rõõmustab, et mul on mälu. Imenatuke, aga on!
Mees raputab pead. "Kas ma teile lihtsalt niisama ei või meeldida?"
Ää. Ee... Päris tore, et kõrvalistuval kolleegil on vaja enne koolituspäeva lõppu lahkuda. Mis siis minagi.
:D :D :D
17 February, 2014
Hirmus kodu
Loodetavasti keegi ei kuula meie jutte pealt. Sest selgitusteta võib mõnikord tekkida väga vale mulje. :)
"Kas meie ka võime seda jooki juua?" uudistavad põnnid laualseisvat pudelit.
"Loomulikult. Teile ma selle ju tõingi."
"V-a-l-g-e k-l-oo-r," veerib vanim.
No mitte just päris. :D
Hoopis limonaad.
"Kas meie ka võime seda jooki juua?" uudistavad põnnid laualseisvat pudelit.
"Loomulikult. Teile ma selle ju tõingi."
"V-a-l-g-e k-l-oo-r," veerib vanim.
No mitte just päris. :D
Hoopis limonaad.
13 February, 2014
Plussid ja miinused
Mõned asjad on määratud untsu minema.
Kohe lihtsalt lähevad.
Ja lähevad.
Ja lähevad.
Kuni päev on nii nässus, et näib: seda enam ei päästa.
Aga võta näpust! Siis hakkavad juhtuma väikesed imed.
Ja suuremad.
Ja veel suuremad.
Lõpuks ei mäletagi enam, miks õnnetu sai oldud. :)
Nii armas päev, et ei raatsi magama minnagi!
Kohe lihtsalt lähevad.
Ja lähevad.
Ja lähevad.
Kuni päev on nii nässus, et näib: seda enam ei päästa.
Aga võta näpust! Siis hakkavad juhtuma väikesed imed.
Ja suuremad.
Ja veel suuremad.
Lõpuks ei mäletagi enam, miks õnnetu sai oldud. :)
Nii armas päev, et ei raatsi magama minnagi!
08 February, 2014
Laupäevane reisirõõm
Pealinn, mis mõne mu naabri jaoks asub otse siinsamas ümber nurga, jääb minu tarvis teisele poole maakera. Paar korda aastas ikka kohtume. Häda sunnil.
Seekord siis jälle põhjust minna.
Võtsin põnnud kaasa. Et saavad natuke uusi kogemusi. Rongiga sõita. Linnas jalutada...
Rongisõit oleks äärepealt ära jäänud. Oma viga. Ei märganud, et peatus.ee-s meie valitud veduripildiga ELR on Tartu rong. Ronisime valele perroonile. Õnneks muutusin kahtlustavaks, kui rohelist foorituld märkasin. Hõikasin igaks juhuks naaberplatformi oranži vestiga luuameest, et äkki tema on kohalik ja teab paremini, aga onu oli hästikasvatatud, ei laskunud võõrastega vestlusse.
Jalutasime siis minu kõhutunde ajel õigesse kohta.
Rongis jagus elamusi ja emotsioone tõesti. Paistis, et järgmised 40 minutit saame mõnusa mugava rongi vahekäigus veeta. Kahe lapsega, kellel on tasakaaluprobleemid. Kolmas on lihtsalt kolmeaastane. :D Aga temale meeldiski seismine rohkem. Õnneks hakkas läheduses istuval perekonnal meist hale ja nad pakkisid oma pere alt ühe istme vabaks. Vaatasid küll veidi üllatunult, kui sinna vanema põnni istuma surusin, aga mis neil ikka öelda. Igaüks ise teab, millist last oma peres teistele eelistab. :P
Läbi vanalinna traavides rõõmustasin, et mul kümmet last pole, sest meie nelja kooshoidmise ja kõnniteele mahutamisega oli pisut müttamist. Teisest küljest, kui mu tüdrukud meiega liitusid, läks justkui oluliselt lihtsamaks. :)
Vaata, Pikk Hermann, Vana Toomas - varsti viissada aastat vana, rong, kahekordne buss, kirik, kits, nukuteater, porilomp, ülekäigurada...
Sattusin prillipoodi, kus optometrist oli kirjaoskamatu, sest pidin talle pool tundi seina pealt tähti ette lugema, enne kui ta rahule jäi.
Põnnid einestasid seni Hessis. Pärast oli hea võimalus vetsu kasutada ja nüüd olin tõsises kimbatuses. Meeste või naiste oma? Õnneks otsustas keegi proua meie eest ja võtsime selle, mis üle jäi.
Huvitav, kus mehed oma käekotte hoiavad? Askeldasin kui elus riidevarn, jopesid, salle, kindaid, mütse täis kuhjatud, kott sangapidi hambus ja samal ajal üritasin lukke, trukke, nööpe ja paelu avada ning sulgeda.
Hm. Selgus, et aeg on asuda koduteele. Et nähtud ka juba nii mõndagi. :P
Jälle samad vaatamisväärsused, sedapuhku tagurpidises järjekorras.
Seekord saime istuma. Ruumi jäi ülegi.
Mitu peatust on Tallinn? Mis on torn ja mis korsten? Kuidas neil vahet teha, kui kumbki ei suitse? Mis puu-hunnikud need on (liiprid)? Mida selle vaguniga veetakse? Aga sellega? Jne jne jne.
Aegviidus oli aega korraks poes ka käia. Seal ärples keegi väidetavalt mitmekülgselt haritud mees oma kasimata suuga ja ähvardas müüjat ning müüjat kaitsvaid ostjaid. Kahjuks läks ta enne välja, kui ümberkorraldatud müügisaalis näitemänguplatsile jõudsin. Oleksin tahtnud oma silmaga seda imelooma näha. Räusete järgi tundus küll, et kuskilt maalt alates hakkab haridus inimesele halvasti mõjuma.
Kodus, reisiseltskond lahti pakitud ja söögilaua ümber istutatud, püüdsime meenutada, kus käidud sai. Valdav osa oli seda meelt, et Paides.
Kui nii, siis nii. :)
Seekord siis jälle põhjust minna.
Võtsin põnnud kaasa. Et saavad natuke uusi kogemusi. Rongiga sõita. Linnas jalutada...
Rongisõit oleks äärepealt ära jäänud. Oma viga. Ei märganud, et peatus.ee-s meie valitud veduripildiga ELR on Tartu rong. Ronisime valele perroonile. Õnneks muutusin kahtlustavaks, kui rohelist foorituld märkasin. Hõikasin igaks juhuks naaberplatformi oranži vestiga luuameest, et äkki tema on kohalik ja teab paremini, aga onu oli hästikasvatatud, ei laskunud võõrastega vestlusse.
Jalutasime siis minu kõhutunde ajel õigesse kohta.
Rongis jagus elamusi ja emotsioone tõesti. Paistis, et järgmised 40 minutit saame mõnusa mugava rongi vahekäigus veeta. Kahe lapsega, kellel on tasakaaluprobleemid. Kolmas on lihtsalt kolmeaastane. :D Aga temale meeldiski seismine rohkem. Õnneks hakkas läheduses istuval perekonnal meist hale ja nad pakkisid oma pere alt ühe istme vabaks. Vaatasid küll veidi üllatunult, kui sinna vanema põnni istuma surusin, aga mis neil ikka öelda. Igaüks ise teab, millist last oma peres teistele eelistab. :P
Läbi vanalinna traavides rõõmustasin, et mul kümmet last pole, sest meie nelja kooshoidmise ja kõnniteele mahutamisega oli pisut müttamist. Teisest küljest, kui mu tüdrukud meiega liitusid, läks justkui oluliselt lihtsamaks. :)
Vaata, Pikk Hermann, Vana Toomas - varsti viissada aastat vana, rong, kahekordne buss, kirik, kits, nukuteater, porilomp, ülekäigurada...
Sattusin prillipoodi, kus optometrist oli kirjaoskamatu, sest pidin talle pool tundi seina pealt tähti ette lugema, enne kui ta rahule jäi.
Põnnid einestasid seni Hessis. Pärast oli hea võimalus vetsu kasutada ja nüüd olin tõsises kimbatuses. Meeste või naiste oma? Õnneks otsustas keegi proua meie eest ja võtsime selle, mis üle jäi.
Huvitav, kus mehed oma käekotte hoiavad? Askeldasin kui elus riidevarn, jopesid, salle, kindaid, mütse täis kuhjatud, kott sangapidi hambus ja samal ajal üritasin lukke, trukke, nööpe ja paelu avada ning sulgeda.
Hm. Selgus, et aeg on asuda koduteele. Et nähtud ka juba nii mõndagi. :P
Jälle samad vaatamisväärsused, sedapuhku tagurpidises järjekorras.
Seekord saime istuma. Ruumi jäi ülegi.
Mitu peatust on Tallinn? Mis on torn ja mis korsten? Kuidas neil vahet teha, kui kumbki ei suitse? Mis puu-hunnikud need on (liiprid)? Mida selle vaguniga veetakse? Aga sellega? Jne jne jne.
Aegviidus oli aega korraks poes ka käia. Seal ärples keegi väidetavalt mitmekülgselt haritud mees oma kasimata suuga ja ähvardas müüjat ning müüjat kaitsvaid ostjaid. Kahjuks läks ta enne välja, kui ümberkorraldatud müügisaalis näitemänguplatsile jõudsin. Oleksin tahtnud oma silmaga seda imelooma näha. Räusete järgi tundus küll, et kuskilt maalt alates hakkab haridus inimesele halvasti mõjuma.
Kodus, reisiseltskond lahti pakitud ja söögilaua ümber istutatud, püüdsime meenutada, kus käidud sai. Valdav osa oli seda meelt, et Paides.
Kui nii, siis nii. :)
01 February, 2014
Galopiga uude aastasse
Ega meil sõitma minnes hobuseaasta meelde tulnud. Ilm oli ilus ja lastele ammu lubatud.
Tegelikult oli täitsa tore end saanisõiduga premeerida. Hea, et ettekääne olemas: lapsed tahavad. Põnnid kilkasid, kuljused kõlisesid ja lumi tuiskas krae vahele. Vahva. Peaks suuremad põnnid ka kokku korjama ja lõbutsema saatma.
Kodus saabus mõnus rammestus. Nii mõnus, et mõned lasid tunniks-paariks silma looja. Mõnele see-eest vuras kuuri ette puukoorem. Millal ma viimati tööst nii suurt rõõmu tundsin? Hakkan vist vanaks jääma. :D :D :D
