Kokkuvõte

Paar sõna kuusest.
Selline tava on tekkinud: igal aastal varun juurde vähemalt ühe kuuseehte.
Kuna mul on nõrkus klaaskulinaid valida, siis eks neid on katki läinud ka. Aga paar päris esimest oma kuuseehet on alles. Üks nägi küll juba ostes karbis nii vormitu ja luitunud välja, et satub harva kuuse külge. Sel aastal põnnid halastasid. 😊

Tollest ajast kaaslaseks jäänud päkapikk on lemmik. Tervitaja aastast 1988.

Aga mis mööduvast aastast ühes võtta? 

Hästi palju toredaid rännakuid.

Põnnimaale.

 Metsa.

 Rappa.

Koduõuele.

Maailma lõppu.

Maa sisse.

Metsa tippu.

Parki.

Saali.

 Päevadesse, kus kõik on algusest peale täiuslikkust täis.

 Ja ikka on mu kaaslasteks olnud need, keda sel hetkel kõige rohkem enda kõrvale olen tahtnud. 😇

Pitsategu ja jutud sinna juurde

"Ma ütlesin siis... ta ütles, et... oota!" põikab hajevil põnn korraks kassi õue laskma. "See, et..."
"Sa ütlesid, et ta ütles, et te ütlesite, et me kõik koos ütleks..."
"Ema!"
Olgu-olgu. 😊

"Emme! Tee süüa!"
"Ei saa! Sa sõid just viineri ära!"
"Kes ise sõi siin suitsuvorsti? Lapse eest!"
"Teeme pitsat?"
"Tee!"
"Tegelikult, teeks midagi muud. Näiteks..."
"EI! Tee pitsat!"
"Mine otsi retsept siis!"
"Ise oled eluaeg teinud, milleks sulle nüüd äkki retsept?"
Imelik küsimus. Inspiratsiooni ammutamiseks. 😃

Nii. Jahu. Sool. Sooda. Vesi. Õli.
Koostisainetega on kõik korras. Küll peale ka midagi leiab.
"Aga miks rullida rattaks??? Nüüd jääb tegemata. Meil on kandiline plaat."
"Ja-jah. Sa kirjuta alla kommentaariks, et muidu hea taigen, aga ratast oli raske kandilisele plaadile mahutada. Ja kõige raskem osa oli kodarate tegemine!"

"Ma ju rääkisin, kuidas me ühikas piparkoogitainast rullisime? Taignarulli polnud ju."
"Pudeliga saab ka."
"Me rullisime voodijalaga."
"???" (Kohe näha, et minu tütar! Sama loov.)
"No minu toas on 2 voodit. Ühel on kandilised, aga teisel ümmargused jalad. Väga hea oli rullida. Enne pidi muidugi korralikult puhtaks pesema. Pärast pesin uuesti puhtaks ja jätsin kööki kuivama. Keegi oli juba kappi ära pannud. Ma täiega paanikas, komandant oleks mu maha löönud, kui ühel voodil jalg puudu!"

😎

Sõbraminutid

Ainult mälestused

Juba teist korda sel aastal lahkub keegi, kellega sa kaugeltki mitte igapäevaselt kokku ei puutu, aga äkki selgub, et tal on olnud su elus oma eriline koht.

Heia, Aili! Mingu Sul seal üleval hästi!

- - -

Nüüd siis Sina.
Ei mäletagi, kuidas tutvusime. Või oligi SEE esimene kord?

Tookord koostati teist ühiskogu ja mina olin meist neljast vast kõige laisem. Tulid, said paar värssi kätte ja siis oli jälle tükk veenmist, et järgmised sünniks. 😊 Kas me esimese vihiku tegemise ajal üldse tuttavaks saime? Esitlusel ehk ikka nägime? Ei mäleta.

Järgmiseks mäletan, kuidas Sa esitluse päeval lasteaia koridoris seisid ja surmtõsise näoga vabandasid, et raamatud ei jõua kahjuks trükikojast kohale. Aga mina ju kohe uskusin.😊

Esitlusjärgsest õhtust meenub meie kambakesi koos istumine lähima sulesepa tagaaias ja see, kuidas me peaaegu maas vääneldes Su anekdooti naersime. Hundist, kes...

Ei mäleta, millest lugu oli. Kaldun arvama, et loo mõte tookord kohale ei jõudnudki, aga esitus oli unustamatu. :) Sellist naermist ei olegi vist rohkem olnud.
Njah. Vastukaaluks ootas mind kodus ees mahalõigatud küljega auto. Aga see selleks.

Järgmiseks meenub, kuidas te kaasaga Kakerdajasse läksite ja minu ühes võtsite. See oli mu esimene rabaskäik. Sellises suures rabas. Laudteega.

Siis tulid kanuumatkad. Tead, ma ei olegi teiste korraldatud kanuumatkadel käinud!!!
Mäletan hästi teist, Koiva jõele minekut.
Viimasel õhtul enne starti otsisid mu mõisas üles. Panime täpse kava paika. Mida söögiks varuda, mis kell väljuda, kui kaua ja kus peatuda.
Pool matkaseltskonnast oli juba kenasti linnast kohale laekunud.
Tulin mõisatrepist alla, et Sind pisut maad saata ja siis Sa hõikasid: "Head aega siis! Järgmise laupäevani!"
Mis mõttes järgmise??? 😲

Tegelikult tuli muidugi tore matk. Ja tegelikult on kõigist Su matkadest midagi värvikat meeles.
Satun ma üldse veel kunagi veele? Kes siis Sinu asemel tulijatele kaldalt lehvitab?

Meie ühine Läti kultuuri koolitusel käimine... Tartusse ja tagasi teel sain vist palju suurema annuse teadmisi naaberriigi kohta kui kahe koolituspäeva jooksul.

Sinult kingiks saadud raamatud...
Igakordne kimbatus, et... nii väärtuslik kingitus. Mille eest?

Meie ühine parteilaseaeg... 😏

Paar ühist giiditööd. Tegelikult, kui mind appi kutsusid gruppi vedama, olin ikka päris korralikult kõrvust tõstetud. Mainisin ma Sulle seda? Vaevalt küll.

Sinu vaimustavad trimmerdamistööd! Oskus niita nii, et ükski põllulilleõis viga ei saa!
Nurisesid kunagi mu kallal, et ma bussipeatuse juurde istutatud sirelile tokki juurde polnud pannud. Et oleksid peaaegu maha niitnud.
Aga ei niitnud ju.

Viimaste suvede külapäevaeelne platsitrimmerdamine. Istusime vahepeal juttu puhuma küll, aga rääkisime peamiselt puudest. Kasvutingimustest ja kust soodsalt istikuid saada... Igale minu esitatud küsimusele tuli põhjalik vastuskiri, aga kui Sina oma tervisest rääkisid, kas ma kuulasin?
Eks püüdsin anda mingit asjatundmatut nõu, sest kui ise probleemiga otseselt kokku ei puutu...

Miks on tunne, et olen midagi tegemata jätnud? Midagi, mis võib-olla poleks Sind aidanud, aga oleks olnud märk hoolimisest. Mingi märguanne, et oled olnud huvitav ja vajalik...

Tagantjärgi tarkus.

Kas ma saan väita, et olime sõbrad? Kas ma ise tahaks, et mul oleks selline minusugune sõber? Mis sõber see on, kes kaalub, kas jääda oma töökohustuste juurde või tulla Sind teele saatma.
Keda väikese tüdruku suu läbi manitsetakse: "Mina sinu asemel läheksin matustele. Seda ei saa sa talle enam kunagi teha."

Häbi hakkas.

Tavaline tööpäev

Kadripäeva sugemetega.

Olen lõikunud paberist hunniku valgeid kadririideid. Enne mängimist peaks siiski kontrollima, kas lapsed kah aru saavad, mida ma ühe või teise meisterdisega silmas pidasin.

Algus on paljulubav. Sall on sall, seelik on seelik, saapad on saapad, sõrmikud on sõrmikud... Särgi juures lähevad arvamused lahku. Mina leian, et särk, laps, et retuusid.

No võib-olla tõesti. Teise nurga alt vaadates. 😊

Kolmnurkne rätik on tirtsu meelest poolvaip. Nojah. Eks pean rohkem harjutama.

---
Mul on muidugi veel mänge. Mängimiseks peaks teadma, mida tähendab sõna KAUPLUS.

"Kas sina oled kaupluses käinud?"
"Ei ole. Mitte kunagi."
"Kauplust näinud ikka oled?"
"Ei. Ainult kaubaautot."
😃

Nojah. Laps käib nähtavasti poes, mitte kaupluses. Sõna KAUPLUS seostub küllap kaubalaoga. 😌

Rikaste mured

Koolitund.
Mobiilihelin.
Õpetaja põrnitseb mornilt klassi.
"Telefon vaikseks!"

Õpilased tõstavad hämminguga silmad. Keegi ei tunnista helinat omaks.

Kelle oma siis?
Õpetaja?

Kes helistab õpetajale sellisel kellaajal?
Ka õpetaja telefonil ei ole sellist helinat. Õpetaja telefon on üldse hääletu.
Või siiski?
Teades, milleks õpetaja suuteline on. Näiteks mängleva kergusega helinat muutma.

Õpetaja sahmerdab häiritult kotis.
Telefon. Hääletu! Mida oligi tarvis tõestada.
Aga helin ei lakka.
Õpetajale meenub, et tal on veel üks telefon.
Põnniliin.

Piinlik-piinlik.

Leitud.
Hm. Hääletu.
Aga helin kestab.

Üllatus-üllatus! Selgub, et õpetajal on ka kolmas telefon. Väga võõra olemisega.
Selgub, et kolleegi oma.
Lisaks udupäisusele ka kleptomaan?

Igaks juhuks olgu lisatud, et see on ühe hoopis teise maa hoopis teine õpetaja. Ma isegi ei tunne teda. Tema ei tunne mind ka. Ühel päeval. Kui nähud veelgi võimenduvad. 😦

Põristaks parem trummi nagu esivanemad

Paganama nutitehnika!

Mul on telefonis 2 põnni numbrit. Tean, et ühega on ammu leping lõpetatud, alati tuleta endale meelde, kumb see õige on. Võtaks vale numbri maha, aga siis on ette kindel, et ka mobiil kustub näppude vahelt ära. No ma ei taha kogu kontakti, ainult üht numbritest!

Olin juba kolm korda tulutult helistanud. Põnn ei mõtlegi vastata.

Kuidagi peab selle vale numbri siit ära saama! Püüan  sellist kohta leida. Loomulikult läheb näpp kogemata ka helistamise klahvile. Õnneks on see number välja lülitatud.
Reeglina.
Täna vastab.

Loll mina!

"Appi, kas ma ikkagi kogu aeg valisin vale numbri? Ma oleks õige äärepealt ära kustutanud! "
"Ei mina tea, mis numbrit sa valisid."

Tark tegu on muidugi röökiva teleka kõrval kõnet alata.

"Oota korra!" pusin telekat kinni vajutada. "Kas Rakverega ka mingeid plaane on?"
"Te olete vist päris eksinud inimene."

Selge. Ikkagi ei olnud põnn. :D

Kuulumine rühma

Räägime rühmadesse kuulumisest. Kuidas sattutakse? On see alati vabatahtlik? Plussid-miinused...

Arutleme, miks on tore omada klassikaaslasi.

"No kujutle, et iga päev tuleksid kooli ja kõigis tundides olen sinuga ainult mina. Õpime matemaatikat ja eesti keelt, vahepeal käime kahekesi võimlemas, siis kunstis, siis läheme laulame kahekesi muusikaklassis... Igav, eks?"

Noormehe näole ilmub lai naeratus.

"Ei. Mulle meeldiks."

Kui olen komplimendist toibumas, saan aru küll, et õpilasele tegi selline silme ette maalitud koomiks lihtsalt palju nalja ja üle ühe päeva ta niisugust koolielu välja ei kannataks, aga positiivne päevaelamus on tekitatud. Seda ei võta minult miski. :D :D :D

Tänase päeva tähtsad asjad

Hommik põnnidega. Pildid jäägu perealbumisse.

Lilled.
Aknalaual

 ja aias.

Täiendatud kivikollektsioon:

Siil

Ingli pisarakivi

Saaremaa

 Elu on habras ja üürike. Aga ei või teada, kas ja kuhu meie hing lendab ning uuteks väljakutseteks sünnib.

 Kuni on antud, õitse!

 "Armastamiseks ei pea tingimata karikakraks sündima!" (Kesalill)

Vanavanemate päev

Alles see oli...

 Nüüdseks on ainult kuhi mälestusi ja kaks hauaplatsi, kuhu satun liiga harva.
Ja isiklikud lapselapsed on juba pikaks-pikaks sirgunud. :)

"Miks sa küll nii ruttu kasvad?"

"Ma tahan meheks saada!"

Siis muidugi. 

Tere, Sõber!

On vast palju loodetud, et Sa endiselt mu blogisse põikad, aga see jutt tuleb nagunii rohkem mulle kui Sulle.

Me pole pikalt tuttavad, aga mõni suhe algabki niimoodi järsku ja mürinal ning kontsentreerib mitu aastat ühte. Nii et isegi kui kohtutakse harva...

Nojah. Mis siin ikka oleksitada, mida ja kuidas pidanuks. Mis tehtud, see tehtud.

Jah, paar asja sain Sinu kohta alles täna teada.
Hilja pole nagu?
Ju siis kellegi meelest paras.

Sellistel hetkedel tahaks kuidagi kõigest hingest midagi parandada ja paremaks teha. Midagi öelda, kinkida, otsustada...
Tavaliselt tõmbub see tung varsti tagasi. Vastikult varsti. Kui argiasjad end meelde tuletavad. Kui kõht läheb tühjaks. Ahi tahab kütmist...

Leidsin minagi end üsna pea kauplusest, korv näpus ja kodused mõtted kukil.
Jah, sa olid veel minuga.
Ja siis sa viisid mind ühe riiuli juurde. Et kui sa just nii väga tahad...
Mulle hakkas see mõte kohe meeldima.

Meie külas põllu peal on üks kuusk. Üks väga eriline kuusk. Ei, mina ei istutanud teda sinna, aga ma märkasin seda puud just täpselt siis, kui meie küla tabas suur kaotus. Mina haarasin tookord mõtetega sellest kuusest ja tema juures on endiselt väga kosutav mõtlemas käia.

Kuused on ju muidu sellised sünged ja raskemeelseks tegevad puud...

Elupuu lõhnab pisut raudristide ja mälestuskivide järgi, aga välimuselt on rõõmsalt roheline.

Sinu puu istutasin nii, et seda on hea tahtmise juures ka aknast näha. Et tal üksi igav ei oleks, sai neid tegelikult kaks.  Ja täna ei tundunud tee mullavallini üldse pikk, nõgesed ei kõrvetanud, käru näis kerge, aukude kaevamine käis ludinal...

Sest me olime koos. Pidasime koos aru, kus on see kõige sobivam koht. Sikutasime koos käru läbi kraavi. Tünnist kastmisvett tuues ulatasime merehädas mesilasele põdrakanepi-rao.

Ümbrus on veel natuke käest ära, aga küll me selle korda saame.

See on nii tore, et leidsid aega läbi astuda. On raske ettegi kujutada, kui paljud täna Su kohalolu vajavad.

Ei ole nii!

Tänane hommik algas... jahmatavalt.
MISASJA???
EI!!!

JÄLLE olen keerelnud oma mina ümber ja pole osanud märgata?
Eksitus?
Kohutav ebaõnn?

Oli mis oli.

Igasugused pildid kerkivad silmade ette. Valdavalt helged ja lõbusad, aga hetkel sugugi naerma ei aja.

Mis meid sidus? Sadakond koos liigutud kilomeetrit, paar ühist veini- ja makaronipakki, paar otsatult suuremeelset ja südamlikku sekkumist, hingekosutavat üllatuskohtumist...

Ei ole sugugi tarvis endast igal minutil meeleheitlikult märku anda, et kellegi elu enesestmõistetavaks ja oluliseks osaks saada.

Ja siis mõtlen Sulle, kes Sa nähtavasti oled kaotusvalust oimetu ja pahempidi, sest teie ühine ei mahu minu aja- ja ruumimõõdutunde sisse äragi.

Tahaks toetada. Ei oska. :(

Piiks

Varahommikul äratas mu üles mingi meeleheitlik piiksumine. Mitte väga paaniline, pigem jõuetu. Koer vahest kiuksub nii, kui on välisukse taha jäetud.

Kuulasin koera üle. Mitu korda. Ta hakkas mind isegi natuke vältima juba.
Ei. Koera seest see ei tulnud.

Otsisin kassi üles. Magas tagatoas. Tema arvas minust päris halvasti. Nõudis õue.

Läksin ka, sest ma küll ei kujuta ette, kuidas mingi muu loom mu korterisse häälitsema satuks.

Tekkis paar versiooni. Tundmatu loom on vigastatud ja kuskil maja ääres. Tundmatu loom on keldrisse kukkunud ja ei pääse välja. Mingi oluline majaosa hakkab üles ütlema ja hoiatab enne kokkukukkumist.

Käisin ümber maja. Ei tuvastanud midagi. Minu kelder oli ka tühi. Teiste omasse ei tihanud minna. Aega ka eriti polnud. Ja äkki on ohtlik loom?

Kuulasin üle boileri, külmiku, triikraua ja pesumasina, kuigi kaks viimast polnud vooluvõrkugi ühendatud.

Helistasin naabritele. Nemad ei teadnud piiksust midagi. 

Lahkusin raske südamega. Tööle.

Koju saabudes oli piiks alles. Nutikamad on kindlasti juba mõistatuse lahendanud. Lahendasin minagi. Suitsuandur! 

Kruvisin alla. Eemaldasin patarei. Hingasin kergendatult.

AGA PIIKS EI KADUNUD KUHUGI!!!

Jõllitasin jahmunult andurit. Võisin mütsi ära süüa, et see ON anduri piiks. No aga ei saa ju nii olla, et ühes käes on suitsuandur, teises patarei, juhtmed ripuvad, EI OLE ÜHENDATUD. Minu kaudu kuidagi või???

Siis tuli meelde, et teise toa laes on ka suitsuandur. :/ 

Panin patarei tagasi, keerasin anduri lakke, võtsin teise alla, eemaldasin patarei ja probleem oligi lahendatud. 

Lihtne.

Kõne parimale sõbrale

Sõbranna helistas. Veidi enne tööpäeva lõppu.
Kojuminekuks valmistudes avastasin, et telefon on kadunud.
Pole hullu. Mul on teine veel.

Teine telefon on vajalik selleks, et esimene üles leida.
Seepärast on seal vaid paar üksikut hädaabinumbrit. "Mina vä?" "Sina vä?" "Kesse?" jms.
Aga nüüd telefoni otsima!

Hm. Kuskil läheduses pole kuulda.
Ülakorrusel?
Ongi!

Oi! Sõbranna on vahepeal uuesti helistanud! Juhtus midagi või jäi oluline ütlemata?
Üritan tagasi helistada, aga samal hetkel heliseb teine.
Nojah, ta on nagu põnnid. Teab, et mul kaks telefoni on. Et küllap ma ühe lähedusse ikka satun.

"Kuulen!"
Vaikus.

Korraks on väga tobe tunne. Seisan nagu potsataja, kummalgi pool pead telefonist kõrv ja kõrvade vahel mõistmine, et on aset leidnud kerge valestivaatamine ja olen ise nii helistaja kui vastaja. ;)

Naabrivalve

Läksin põllule lilli otsima. Hea, et koera kaasas polnud. Naaber tormas teele ette.

Noor alles. Pisike kui niidirull, mõnesentimeetrine sabajupp taga.

Noomisin: "Kulla kodanik, ettevaatlikum tuleb olla. Ma võinuks sulle niimoodi veel pähe astuda."

Seisatas. Kuulas.

Kükitasin lähemale.
"Siin teeservas oled sa täitsa maru tegelane. Aga ega ma su suguharu küll määrata ei mõista."

Karvane "kulles" sibas sihitult siia- ja sinnapoole ning tardus siis uuesti otse mu varvaste ees.

Uurisin veel ligemalt.

"Ega need sinu omaksed ole, kes mu aiamaad rüüstasid? Vahet pole. Oligi hea vabandus, et maaharimist koomamale tõmmata."

Tegelane kergitas korra esiotsa, tahtnuks nagu midagi vastata, aga tardus siis taas.

"Vaata, et kass sind nahka ei pista! No kuule! Aru ka saad, mis ma räägin? Vudi minema nüüd!"

Kange tahtmine tuli hiirekesele näpuga hoog sisse lükata, aga selle asemel sirutasin end ja astusin sammu eemale. Loomakesel tuli vist ka lõpuks meelde, mis asju ajama peab. Tibis rahulikus tempos teeserva rohupuhmaste vahele.

Lilled leitud, jalutasin koju tagasi.

Naaber jälle platsis!
Tipsis meetrikese eelmisest kohtumispaigast eemal mu rajale, silmitses põhjalikult, sai vist aru, et mina, keeras otsa ringi, tegi pöördel kummalise liigutuse (mulle tundus, et viipas tervituseks käpaga) ja kadus taas rohukõrte taha.

Viipasin vastu. Järgmine kord küsin nime. :D

Maandumine käppadel e. Vanasti oli lihtsam

Viis tundi minu elust.

Nagu ikka, oli aeg kõige muu peale kulunud. Polnud mahti kotti pakkida ega inimestega ühendust võtta. Nii avastasin ühel hetkel, et mul on vähem kui 2 minutit maanteeserva jõudmiseks. Haarasin kaasa kolm esimesena kätte juhtunud eset (olgu, neli): mobiili, juukseharja ja katkised kummikud.

Aga matka õnnestumiseks pole sugugi esmatähtis, et vajalikud asjad oleks olemas. Hea matkakaaslase tunned ära sellest, et temal on kõik kaasas ja igaks juhuks 2 komplekti. :/
Tagantjärgi tundub, et minu kummikud olid vett täis juba enne teelt maha astumist. Ei teagi, miks. Vihm hakkas ju alles pärast sadama.

Järgmiseks sai täis mälu. Ja seda enne, kui olin kas või ühtki käpalist kohanud!
Nimed, kirjeldused, oskussõnad...

Vanasti oli lihtne: lind oli lind, puu oli puu, lill oli lill. Aga nüüd...

...vööthuul-sõrmkäpp, balti sõrmkäpp, kuradi-sõrmkäpp, (kuradi parmud!), soo-neiuvaip, tumepunane neiuvaip, hall käpp, tõmmu käpp, kärbesõis, suur käopõll, väike käopõll, harilik käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, ainulehine sookäpp,  pruunikas pesajuur... midagioliveelmidagioliveelmidagioliveel...

Teate, vaadake SIIT  Ma ei valeta, kui ütlen, et sealsest nimekirjast ei näinud me vähemalt kahte. ;)

Oma penskarist mobiiliga oli kaamerate keskel üsna nadi pilti teha.

Õnneks jäi rajale ka mittekäpalisi, keda trügimata ja häbenemata jäädvustada sai. Täpselt nii halva kvaliteediga, kui ise tahan.

Kõrvalise järveääre puhkekoht oli puupüsti autosid täis. Pressisime endi omad vahele.

Vihma hakkas sadama.
Jälle!
Müristas.

Puhkealal kiljusid ja kisendasid lapsed iga äikesekärgatuse peale.

 Mittepuhkealal puurisid kodanikud käpaotsijad oma valvsa pilguga läbi kõik mättad ja mättavahed.

Kodus.
Märg.
Segaduses.
Emotsioonidest ja uutest teadmistest oimetu.