Pulmad teevad vanaemad veel ilusamaks!

Tunni lõpetuseks:
"Aga tead, et minu vanaemal olid ju pulmad!"
"Kas hõbepulmad?"
"???"
"Oi, õigus! Muidugi olid su vanaemal pulmad! Ja päris päris pulmad! Ma ju tunnen su vanaema! Sul on nii noor ja ilus vanaema!"
"Jah! Ja ta tegi endale kaelakeest niisuguse habeme..." (venitab põnn kätega kurgu alt nabani).
:)

Komm või pomm

Olge kinkimisega ettevaatlikud! Öeldakse, et see annab mitmekordselt vastu, aga ei öelda, kui palju nimelt.
Maailm on imeline paik!

Kassikuld

Valeroos võltsvees (guaššidega värvitud liivakastiliiv).

Kahe kuuga dokumendimodelliks!

Olen ikka veel pisut segaduses.
Augustis lasin üliõpilaspileti tarvis pildid teha. Omaenese lollusest. Baka lõpus ära antud pilet sai uue kleepsu ja kogu lugu. Kui nimevahetuse tuhinas uuesti pildiga vehkimas käisin, vaadati mind nagu kõrgendatud tähelepanuvajadusega naisterahvast: piletil ju kehtiv kleeps peal! No kui sa just nii-iii väga tahad...
Passi jaoks pildi tegemine oli möödapääsmatu.
Pangas suutsin tudengikaardi enne tegemisse anda, kui uus nimi käes. Turakas! Läksin panka andmeid muutma ja selle käigus võeti ära vana pangakaart ning tunnistati kehtetuks ka uus, mida mulle ei näidatudki... :( (või mis see vaatamine oleks andnud?)
"Me saame kohe uue kaardi teha!" teatas krapsakas tellerineiu. "On teil pilt kaasas?"
No kussa! Enese imetlemiseks on rahakoti vahel pildi pidamisest palju lihtsamaid meetodeid.
"Tooge homseks pilt!"
Oeh. Iga päev ma nüüd vaevalt kohalikku pealinna satun.
Täna, pool nädalat hiljem, sattusin. Aga... pagan! Pilt!
Kribinal-krabinal fotograafi juurde, juuksed sassis ja argine kampsun seljas. Kiirpildid 50 EEK, veerand tundi ootamist ja jooksujalu panka. Tund aega busside vahet, et asju ajada.
"A-ga teie kaart on tegemisel!" teatab teine tellerineiu.
"???"
"Kontorisse veel jõudnud pole. Tulge reedel!"
"Aga mul polnud ju pilti?"
"Pilti pole vaja! Vana pilt läheb."
A-hah! Noo-jah! Ilusaid pilte pole kunagi liiga palju...

Romantiliselt

Eilse Aliase jätkuks harjutasime järgmiselgi päeval kisakoori. Ei julge enam suud lahti tehagi, tead, et teine ütleb sama. Nii näiteks hõiskasime Kumu graafikanäitusel ühe rohelise tuubi pildi ees hardunult: "Mm! Wasabi!"
Alumise korruse väljapanekuist jäid meelde siga, sipelgad, luik, Leedu(?) rahvuslikud "ämblikuvõrgud", "Püha vaimu ilmutus Klimase korteris" (miks just see?) ja vivetollilik graafika, mis, üllatus-üllatus, osutus Vive Tolli loominguks.
Valdavalt kribu-krabu stiilis ülesjoonistatu nõudis suurt süvenemist ning vajutas väljudes väsinult kohvikutoolile. Ja pani kahtlema, kas viienda korruse saali jaoks võhma jätkubki. Õnneks lõi kaasas ihnsus välja - makstud sai, ja kindlasti on parem osa seal! Oligi. Väike spikker, et keegi nimetamata ei jääks. Tõesti oli hea! Meeleolukas. Minge vaadake ise!

Kuna plaanitud oli romantiline koosviibimine, jalutasime Kumust käsikäes ja romantiliselt sööma (toit ja teenindus endiselt toredad, rahvas käis meistrit kättpidi tänamas).
Et Kumu kulutas kingakontsad läbi, hankisime möödaminnes uued (kitiin)jalavarjud ja kaasa innukal pealekäimisel õiget värvi rohelised kindad ja salli (olengi üht töökaaslast ta aksessuaaride värvi pärast inetult kaua silmadega söönud, nüüd on omal!).

Ja koju asutades kohtasime Liinat! Ikka sama särav! Ärgitas Dali näitust külastama. Soome. Et milla veel nii kuulus nii lähedale...

Õhturomantika jätkus üliküpseid puuvilju (nagu melon) romantiliselt nosides. Madeira üllatas. Kas ta on kogu aeg nii kange olnud? Ja suuresti madeira mõjul kihutas kohale unenägude aeg. Romantiliste unenägude :D

Bingo!

Lõpuks õnnestus!
Kui nii kaua plaanitud, kulgeb ka kohalejõudmine viperusteta: üks rong hilineb täpselt nii palju, et paras aeg teisele ronida, peatusest mööda ei sõida ja rongi lahkudes vurab kohe ette käsi siputav auto.
Soolaleivakorter on mõnusalt avar. Naginurgas nuusutatakse meie kingad-mantlid põhjalikult üle, ning põhiüritus - sushitegu - võib alata.

Vaatamata sellele, et:
1) mina retseptilugejana pidevalt asju omatahtsi tõlgendan,
2) lobisemise käigus unustame riisi keetmisel kella vaadata,
3) wasabit ei pane üldse või saab liiga palju (kas wasabit on üldse võimalik liiga palju panna?)
ja
4) seesamiseemne kott jääb üldse suletuks,
on meil lõpuks valmis kuhi suurepärast sushit (või peaaegu kuhi, sest kogu aeg peab ju maitsma, kas on ikka sama hea kui eelmine). Eriti, kui ingver meelde tuleb.

Ühel kurval hetkel saab kõht täis. Lausa uskumatu, et nii võib juhtuda. Nüüd on aeg gümnastikaks. Ajugümnastikaks.
Alias.
Mängu käigus saame teada et:
1) on olemas kuri haigus - kopsukobras,
2) Araabia poolsaarel laiutab suur ja võimas Araabia Ühendemiraatide riik (nime järgi otsustades vähemalt sama suur kui USA),
3) termostaat on vedelikku soojana hoidev eide kaasa,
4) ruupor on peaaegu porine Puhhi väike sõber,
5) "Lendas üle käopesa" peategelast mängib Kaie Mihkelsoni peaaegu et nimekaim,
6) Soome lahe idakaldal asuva suurlinna vastand on Moskva, nii nagu SEB Ühispanga vastand on Hansapank,
jne, jne. Peale muu saime teada, et oleme kaasaga suurepärane tiim, sest suudame väga ühtmoodi mõelda.
Ammu pole nii lõbus olnud.
Ja veel.
Neil toredatel inimestel on kass. Kass, kes kõnnib läbi seinte. Ausõna! Nägime oma silmaga, kuidas ta ikka ja jälle tuppa lasti, aga sealsamas oli ta arusaamatul moel rõdule tagasi imbunud. Müstika!

Kreemitamata näoga kadeduseuss

Jõudsin paari tunni eest veerandilõpu lastevanemate koosolekult koju. Põnnide lauluoskuse ja repertuaari hea tase oli prognoositav. Järgnevast psühholoogiga kohtumisest ei osanud ette midagi arvata. Aga... pilk esinejale, ja arvamus olemas. Plika! Mida see ka elust teab! Alles koolipingist tõusnud. Kui sedagi. Ja siis:
"Olen kahe lapse ema..." (Vaata aga! Millal ta seda jõudis!)
"... vanem neist käib juba ise ülikoolis..."

Eiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii! Karjuv füüsiline vägivald! Raudselt sünnitas kolmeteistkümneselt. Isegi siis pole ta väljanägemine andestatav! Olen ka Hansapanga klient ja tahan otsekohe seda võlukreemi saada!

Igatahes läks mul suure kadetsemise sees pool juttu kõrvust mööda. Ah jaa! Midagi räägiti kokkulepetest. Et kui laps oskab välja pakkuda ja põhjendada, miks ta tahab õhtuti alles 23-ks tuppa jõuda, siis miks mitte!
Mina oleks küll murel, kui mu põnnidest kumbki hilise õhtutunnini õues redutaks. Et mida teeb? Peab metskitsedega mokalaata või vahib naabri koeraga tõtt? Pime. Külm. Seltsi pole.
Õnneks on neil juba poole kümne ajal vabatahtlik öörahu. Kolkaküla rikkumata noorus! :P

Kus te elate? Olete eluga rahul?

Ei noh, üldiselt pole mul küsimuste vastu midagi. Eriti selliste, kus ma vastust pikalt läbi mäluma ei pea. Ka longituud-uuringud on teretulnud. Aga selline kellakäo test??? Ok, rahulolu võib hetkega üle minna, aga elukohavahetuseni nii kiiresti vast ei lähe. Ei jõua kõrvaltoanigi! Kolmandaks küsimustiku saamise korraks oli küll viimane punkt uue vastuse saanud. Kavatsen kirjutada jah! Ja kuidas veel!
Arvan ma toredast lugemist segavast blogtree küsitlusest. On see vaba aja sisustamiseks või mingi statistika tarbeks? Ka siis, kui ma õhtu otsa erinevaid/samu vastuseid sisse taon?

Perering

"Sa ei kujuta ette, mis meil seal juhtus! Ma sain aru, et ta nimi..."
"Kas see on väga valesti:"Školu ja prohožu v bluza i džinsõ"...
"Kas ma nende kaante vahelt võin noodid ära võtta?"...
"Mulle tundub, et ma räägin iseendaga..."

Palju toredaid mõtteid. Aga kooris esitades või-ma-tu jälgida. Tuleb valida. Siis on nelja asemel ainult kolm nördinud kõnelejat, kes tukka loopides solvunult teise tuppa tormavad/lootusetuse-ohkega telefoni kinni vajutavad/minugaeitegelekunagikeegi-näoga teki üle pea tõmbavad.

Oeh. ma tõesti püüdsin.

Asjad, mida me oma lastest ei tea

Paljude väikeste tüdrukute unistus on saada lauljaks, tantsijaks, näitlejaks, modelliks... Emana pole ma oma pilvebaleriinikesi ehk küll piisavalt suunanud ja motiveerinud, aga kohalik klaveri-, laulu-, näite- ja kunstiring on mu põnnid ikka üles leidnud. Ja päris hästi läheb. Andekad sellised! ;) Eile meisterdasime pool õhtut pere keskmisele moeetenduseks prügikottidest õhtukleiti. Tagasihoidliku ümbrise sees säras ta nagu sündinud mannekeen. Pesamunal(8) on kombeks kõik kättesaadav igal võimalikul ja võimatul moel endale ümber kerida, igas toanurgas fotosessioone korraldada ja igasuguse muusika saatel keha väänutada. Annab alust arvata, et ka tema unistuste tulevik on rambivalgusega seotud? Jah, aga millisega !!!
Täna, vaevalt tuppa jõudnud, teatas väsinud ja õnnelik tütreke:
"Emme! Ma hakkasin kangitrennis käima!"

Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaah................

Põdrale rongiga pasunasse ja oma pasunaga...

Mnjah. Põdra pasun on omadega õhtal. Nähtavasti. Peale Rakket sõitis rong mõnda aega kärinal ja raginal justkui läbi võsa ja siis seisime üle poole tunni, kuni käidi rattaid õigeks keeramas ja liha rongi külgedelt maha kraapimas. Arvan ma. Kole. Mida tore loom mõtles? Oli see enesetapp või ajas armastus pea sassi, nagu minul paar tundi hiljem?
Jõudsime kaasaga üksmeelele, et kõik lahkuvad oma koju - tema linna, meie maale. Meil maal oli külm ja rõske, asusin usinasti puid tassima. Kolmanda kuuriringi ajal helistas mees. Ikka ju võtad vastu, kuigi pisut üle võimete koorem õlal. No jalg vääratas. Taskulambi ja pöidlaga kiviseinale mustreid joonistades ja kahe riidalati vahelt tuge otsides (ei leidnud!) maandusin pakkude otsa. Ja puistasin end halgudega üle. No pole hullu. Pöial paraneb ära. Küüs kasvab kord ka uus. Aga taskulamp on katki mis katki. :( Nii palju kurbi uudiseid.
Hea uudis on see, et sõbranna on eeskujude toel oma finantsprobleemidele lahendust leidmas. Edu!

Jällenägemisrõõm

Pakkisin end pealinnas sessile minekuks valmis - aju sile ja magamatusest raske nagu tellis. Kaasa tellis takso, et võiksin enne varahommikusse sööstmist veel paar minutit toas kükkida.
"Kust siit kõige parem bussijaama minna ongi?" usutles taksojuht.
Sellised küsimised muudavad mu rahutuks. Tundes, kuidas sohver vaikselt juba küüsi kukla poole sirutas, et mul nahka üle kõrvade tõmmata, tunnistasin ausalt:
"Ei tea."
"No aga kust kaudu Sa tavaliselt käid?"
"Tavaliselt käin trammiga," pihtisin püüdlikult.
"Ära jutusta! Ma olen Sind ennegi sinna viinud!"
Ee... olen sõitnud küll. Oma paar korda. Viimati vist lausa sel kevadel.

Kalendribingo

Väga põnev mäng!
Otsime neljandat kuud kuupäeva, mis nelja inimese kokkusaamiseks sobiks. Saime sõpradelt järgmise nädala täidetud mänguvälja.
"Laupäev-pühapäev?"
"Mul sess!"
"Esmaspäeval mul kokkusaamine."
"Teisipäeval, neljapäeval pole mul transporti!"
"Kolmapäev?"
"Mkm! Mul nõupidamine."
"Reede?"
"Ei tea veel. Äkki ekskursioonil."
"Kuule, võtaks järgmise nädala? Siis on koolivaheaeg, pole niipalju lisaüritusi... Aah! Sul õhtupoolne nädal..."
"Just nimelt!"
Ta-gu-mik!
"Et siis äkki järgmine nädalavahe? Et uurin, kuidas neile sobiks?"

Kas on võimalik, et...?

Alias

"See on selline... kirjandusžanr... Ühe meie džässlaulja lauljast ema nimi on umbes selline..."

Õlakehitus.
Kust ta peakski teadma!

"Noh, see on põhimõtteliselt jutustus, aga konkreetsemalt määratletud..."

Eksole! Nüüd peaks noormees küll taipama! :S
"Luuletus?"

"Mkm... Riimub sõnaga MODELL..."

Kas on sõna äraarvamiseks veel vihjeid vaja? :D

***

"Seda saab poest. Mõned inimesed ei saa selleta elada, teised ei kannata silmaotsaski..."
"Viin?"
"Ei-ei-ei!"
"Õlu?"
"Ei! See ei ole jook!"
"Lõhnaõli?"
"See ei ole jook!" :D
"Lõhnaõli ei olegi ju! Või jah..."
Müüja võtab selle meie poes kusagilt ülevalt. Kandiline..."
"Kaardipakk?"
"Seda kantakse kuskil põuetaskus... Niisugune pulkadega karp..."
"Suitsupakk?"
"Mhmh!"
"Seda kantakse, muideks, püksitaskus!"
So-soh!

Jälle Vilepilt mõtteid varastamas :D

Täpne aeg

Ema tahab teada, mis on kell.
Viis või kuus? Et mida näitab uur?
Palub oma pisitütardel
vaadata, kus peal on seier suur.

Tõttab uudistama lastepaar,
tähtsast ülesandest elevil.
Tirtsudel on peagi asi klaar:
"Seier suur peal väiksel seieril!"

Küsija sest napilt abi saab.
Palub siis, et - "kaege korraks veel!
Täpselt kus see osutite paar
on üksteise peal? Mis numbritel?"

Numbreid tunneb hästi vanem põnn.
Teatab tähtsa näoga uksel seal:
"Täpselt kahe numbri vahel on
osutid, ja mitte kuskil peal!"

Kleptomaania (F63.2)

Alles see oli, kui ma kolleegi noodikotiga oma kabinetti jalutasin! Mina, kes ma ühe sõrmega "Kukekest" toksida oskan... Või kui ma leti külge kinnitatud pastakaga kõndisin, kuhu "vedru" võimaldas... Või kui ma hajameelselt juhataja jope selga ajasin ja minema pühkisin (sarnasus oli vaid värvis)... Või kui ma...
Täna jäin oma külakaupluses hämmastunult vahtima, kuidas müüja imelikke poose võttes letti uuris, justkui oleks sealt midagi puudu. Loomulikult oli! Ja loomulikult teadsin ma, kuhu poole pilk pöörata. Kuidas see rahaalus küll mulle kotti sattus? Järgmisel korral kangutan ehk kassaaparaadi kaasa? Appi! Kolises küll imelikult, kui kaupa kotti loopisin, aga seal oli konserv koerale, maisipurk mulle ja palju muud huvitavat.
Oeh!

Ootamatu

Kuidas käituda siis, kui põnni nina toolil istudes peeglini ei ulata? Silmadki mitte! Aga meil oleks vaja vaadata, mida suu teeb. Võib-olla võtab mu ülestunnistuse peale mõni lapsevanem oma põngerja lasteaiast ära ja kaebab mu kohtussegi, aga, jah, senini olen mudilase sülle võtnud, kui laps ise nõus.
Eile sattus jälle selline poisiklutt, kel enesel ju pikkust küll, kui aga iste kõrgem oleks! Ronis rüsinal sülle ja surus seal siis näo vastu mu õlga.
"Vaatame nüüd koos peeglisse!" õhutasin, aga selle peale keerati kukal veelgi ettepoole.
Vaikus.
"Kas sul ei ole mugav?" muretsesin.
"Kas suu häbeneb?" uurisin, sest niiviisi rõngas eriti hea olla küll ei saanud.
...
"Emme lõhn!"

Dag tippu!

Kõik on hääletajate teha! Ja mida suudame meie Rootsi riigi vastu? :D

See ei ole ju pull! Pole võimalik!

Omal ajal sai itsitatud, kui pinginaaber, põline linnakas, põllu servas asjalikul ilmel päris:
"Mis see siin nüüd kasvabki? Vili või rohi?"
Lehmakarjast möödudes tögasin kord:
"Vaata hoolega! Need siin on lehmad!"
"Ega ma nii loll ka pole!" sain vastuseks. "Neil on ju sarved peas!" (Järelikult pullid.)

Lehmad on siiani minu lemmikloomad. Isikliku jaoks pole enam aega ja atribuutikat, aga arvasin ikka, et vanemad põnnid meie pisikest loomapidamist heldimusega meeles hoiavad. Et ei kasva päris võhikuteks. Käisid ju kunagi kruusiga lüpsi kõrvalt sooja piima nuiamas ja õhtuti lehmi karjamaalt koju päästmas.

Nüüd küsib Põnn14:
"Ema! Onju pullid ei ole mustavalgekirjud?"
"Mis jutt see on?"
"Ei ole ju? Pullid on punased!"

Ahah. Eks mina jälle arvanud kunagi (aga see jäi väga varasesse lapseikka), et hobune on lehma mees ja koer kassi mees. Sea ja lambaga läks asi keeruliseks.

Lehm mis lehm - karvase naba ja tillukese udaraga :P

Valmistume juubeliks

Esimesed sünnipäevakaardid:

Viltu II

Minu ebaõnnestumiste peasüüdlane on järjekindlalt üks ja sama. Keegi ei käsi loll olla, see tuleb mul iseenesest hästi välja.
Eilne Apocalyptica kontsert jäi nägemata, kuna oskasin samaks ajaks tööürituse organiseerida. Lubasin, et tulen põnne hommikuks kooli organiseerima. Minu organisaatorivõimeid arvestades kukkus see hiiglama hästi välja:
19:30 jõudsin koju. 15-minutiga pakkisin laste koolikotid (nad oletasid, et puuduv ranits on piisav põhjus koolist puudumiseks!), pissitasin koera, kastsin lilled, tellisin "naabritakso" ja vurasin raudteejaama. 8 minutit ettenähtust varem!
Nojah, nii ma arvasin, aga... pool tundi hambaid plagistanud, kuulsin rongiinfost, et väikeste segaduste tõttu jagub mõtisklusaega veel pooleks tunniks. Ega mul sealt "teivasjaamast" kuhugi jalutada olnud. Lugesin vastassuunda tormavate kaubakate vaguneid ja hoidsime valgustipostiga (ainus elus asi) üksteisel ümbert kinni, et tuul minema ei viiks.
Rongis läks tuju peaaegu heaks... kuni avastasin, et võtmed jäid ähmiga maha. Aga ei hullu! Pool tundi maja ees + 20 min trepikojas ja sealt mu pere saabuski! ...Õhinaga teatama, millest kõik ilma jäin :(
Aga see päev sai läbi!
Tänane sujus ladusalt, õhtu tõi teatrissegi. Elamustest pikalt kirjutada ei jaksa, paar kohta kiskus liiga koomuskiks ja pani nõutult kulmu kergitama, aga saal rõkkas - ju siis pidi nii olema. Iseenesest tubli tükk - viie tunni peale kukkus vaid korraks silm kinni, aga paar viimast ööd on ka tõsiselt napiks jäänud. Tommingast päris kartsin Maurusena näha - mitte just kõige parem mälestus "Nahkhiirest" hirmutas, et tuleb palagan. Võta näpust! Nii inimlik ja südamlik ja... ah, vaadake ise!
Kojutulek: krunn kuklas ei lasknud tukkuma jääda, bussist väljujat tervitas kottpimedus.
Et oleks, millega pärast läbi lompide toa poole sumada, jätsin saapad linna mineku eel kilekotiga naabri kunstnikerdustega puupostkasti (sihuke hea suur). Postkasti leidsin hädaga üles, jalatsite vahetus oli keerukam (küünealused said põhjaliku muru- ja mudaravi). Kõige hullemaks kujunes kingade ja maha pandud ridiküli kokkuotsimine: keksisin ju saapasse astumise tuhinas hulga maad eemale.
Kodus kõik nagu ikka: lapsed magavad, koer põõnab minu voodis (pea padjal), ahjud jahtunud, põnnidel potis mingi müstiline makaronimagustoit...
Ja und nagu polekski!
Veel: magistriõppe esimene aine tõi A. Uskuge, mina juba oskan seda hinnata!

Naistekas

Ostsin suvel töö juurde mõtlemismängu - ca 20 x 20 x 2 cm puukastikese, mis tuleb erineva kujuga klotse täis laduda. Khm, mul pole veel kordagi õnnestunud - kas jääb puudu või üle, aga mitte kunagi parasjagu. Tunnis pole selliselt mängimiseks aega, laome vahel niisama eri värvi torne-losse, kasutame häälimisel vms.

"Mängime alustuseks ühe automängu!" meelitan 4aastast tunniskäijat peegliharjutusi tegema.
"Aga me pidime seda naiste mängu mängima, mis eelmine kord pooleli jäi!"
"Naiste mängu?"

"Tead küll, see lossinaiste mäng!"

:D

Klotsikastikeses on ka "nukud" - kaks pähejoonistatud näo ja ümara ülaosaga klotsi.

Lugu suurest kurvastusest ja punastest tossudest

Saime kogu pere nädalavahetuseks kokku. Mina viimane saabuja. Selleks ajaks oli kohustuslik osa läbitud ja kõik puuduv hangitud. Jäi veel Tibu17 koolikott. See, sindrinahk, ei tahtnud teist aastat teenida. Nooremad leidsid muud vaatamist, meie ostsime koti ja läksime üle tänava sööma. Kutsusime pabud järele. Tulidki, aga pesamuna tardus ukse kõrvale prügikasti juurde ja keeldus edasi astumast. Algas veenmisprotsess. Esimese lepitajana väljus keskmine põnn.
"Ta ei taha tulla, " naases ta mõne aja pärast teatega. "Ta ei tea, miks, aga ta ei taha. Ta ei taha midagi."
Kaasa kord.
"Ta on psühholoogiaga tegelenud, " jälgib vanem tibu läbi klaasukse toimuvat.
Kaasa on peaaegu käpuli tänaval, et õigesse kõrgusse jääda, ja püüab pesamuna hingevalu mõista. Kallistatakse. Nuusatakse nina. Küsitakse telefonitsi salvrätte juurde. Aga mure jääb tabamata ja laps prügikasti äärde. Vanema põnni kord. Tulutu.
Ei aita. Ema ajab end ise seinapraost välja. Ei aita jah! Niipalju küll, et laps õnnestub kohvikusse meelitada, kus vanem õde ta sülle tõmbab.
Vaikus. Pikk ja õnnetu. Õed sosistavad vargsi.
"Ta tahab tosse," saadakse lõpuks murel sabast kinni.
"Aga, kallikene, sul ju on!" hämmeldub ema.
"Need on tegelikult nirud küll juba," on suur õde väikse poolt.
"Missuguseid tosse?" uurib kaasa.
"Punaseid," tõlgib suur õde väikese vaevumärgatavat huulte liikumist. "Ja ta tahab täna."
Oeh.
Kui mure tossude pärast on nii suur, tuleb sekkuda, otsustab kaasa, ja jättes pere väsinuma ning leplikuma osa tellimuse ootele, minnakse puuduvat hankima.
Ost tehtud, reisivad õed nooremad kodu poole.
Kaasagi jõuab enne tee jahtumist tagasi.
"Need punased tossud," muheleb ta, "olid väga valged. Punane oli jupike kinnitusrihma otsa."
Ok siis.
Õhtul on minu kord nutta. Siis, kui meelde tuleb küsida, et mis need ihaldatud jalavarjud ka maksid...

Paadunud parempoolne

Kaasa saatis blogides kolades leitud saaki. Üks niisugune. Pidime peaaegu tülli minema, kumba pidi keerutab. Kaasa üritab selgitada, et asi on illusoorne: ei keeruta kujutis üht ega teistpidi. Ok, aga kuidas saab seda üldse teistpidi ringlemas näha kui kellaosuti suunas? Kaasa seletab jälle, et tegelikult... Kukele see tegelikult! Ta ringleb päripäeva! Teistpidi ei saa ju näha, kui on niipidi joonistatud! Kaasa veenab ma-ru rahulikult, et vaata vahepeal mujale, lõdvestu... No misasja! Ta keerleb kellaosuti suunas, ta ei saagi ju... Assa! Ma näen! Oligi! Aga kohe varsti mõtles ümber. Oot, ma proovin veel! La-he! Nii et siiski mitte üdini lootusetu juhtum :D

Ehhee! Kollasekuueklutt!

Olgu nüüd ometi! Oktoober alles alguses. Kas on putukatest puudust? Isegi mina saaksin kõhu täis. Näe, jälle! Toetab end aknaservale ja trummeldab nõudlikult. Mida sa otsid? Tähelepanu?... Oih! Tasku! Suunasin ta tõesti juba hulga aja eest jalutuskäigule. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis ta haugatas juba ammugi, et ülesanded täidetud. Ongi nii! Hea, et ikka aru sain. Jõudin nimelt märgata, et järgmiseks oli end valmis pannud kirjurähn. Akendel suhteliselt uued raamid/klaasid siiski :D

Kas sa oled direktor vä?

Õpetajate päev sealmaal, et lapsed kodudesse saadetud ja pedagoogid sätivad end pidule.
Korraga laulab koolijuhi telefon.
"Kas sa oled direktor vä?" pärib ähmis poisihääl.
"Jaah?" venitab hämmingus ülemus.
"Kuule, tõsta mu kott koolimajja! Ma ise olen juba kodus. Unustasin koti maja ette," vuristab hädaline.
"*** olen," meenub jütsile hilinemisega, et oleks viisakas end ka tutvustada. Kuna rohkem midagi olulist ei meenu, lendab toru hargile.
Hm.

Täna rõõmustan, et ma pole Jumal

Sest muidu vaataksin ma Su peale, Sa südametunnistusetu, ja mu heldus ei erineks kättemaksust. Sest ma laseksin sündida, et kõik asjad, mille järele Sa käe sirutad, Sinu omaks saaks, ja näitaksin loovutajaile, et iga kaotus neile palju suuremad väärtused asemele annab. Ja ma toidaksin Su usku Sinu vägevusse ja juhataksin Su teele uusi ja uusi võite, ja ma annaksin Sulle oskuse neist kinni haarata. Ma laseksin Sul elada pika ja varaka elu, aga ma ei armastaks Sind. Sest sel hetkel, kui ma Sulle enda juurde kutsumiseks käe ulataks, poleks Su käsi vaba. Ja ma ei tuleks rohkem.

Ma ei tunne Sind. Ei tea, millised on Su mõtted ja õigustused. Ei tahagi teada. Sa teed mu sõpradele kurja - headele, imelistele, suure südamega inimestele - ja kui Sa oled tõesti nii pime, et seda ei märka, on Sind juba karistatud. Ja kellel sellest parem sai?
Sa ei meeldi mulle. Lisaks sellegi pärast, et tuletad meelde korrad, kus mina olen võtnud. Ahnus, üksindus, lollus, edevus, hasart... Kas ohvri jaoks on vahet, millise motiivi ajel kuritöö toime pannakse? Kas minu tõttu kannatanud on olnud halvad, õelad ja väiklased?
Vaesed Jumalad, kellelt oodatakse kõikenägevust, tarkust, õiglust ja veatust!

Anna kohe tagasi, ütlen ma Sulle!

Puujalavalss klaassilma pilgu all

Iseenesest olen ma ju sportlik naisterahvas: harrastan kotitassimist ja mööblitõstmist, treppidest silkamist ja bussile jooksu, aga... 7,5 km väikeste vahepeatustega läbilidumine oli pisut... emnee... harjumatu. Õnneks lasi mu võistkonnakaaslane lahkelt kuni lõpuni uskuda, et jooksen nelja kilomeetrit. Tegeliku distantsi teadasaamisest kujuneski vast ürituse väsitavaim hetk.

Kehalise õpsi järjekordne ärarääkimine! Paar nädalat tagasi karglesin koos põnnidega 16 takti tantsukavas kaasa. Ärge uskuge kunagi mingit taktijuttu! See on o-lu-li-selt pikem 16-ni lugemisest. Ja sinna mahub ko-hu-ta-valt palju sõlmeajavaid liigutusi.

Seekord siis sedaviisi. Olin pärast tervisetapuüritust püüdlikult võimelnud ja venitanud. Püüdsin tänasel (järgmisel) päeval võimalikult reipa ilme näole manada. Toolilt püsti kepsates. Koolimaja treppidel liikudes. Õhtul pimeduse varjus komberdasin sõbranna juurde. Sain Fastum geeli. Vaatame. Millegipärast algab lihasevalu juba rindade alt, kuigi kasutasin põhiliselt jalgu.

Seitel kössitab voodil ja hoiab mu tegemistel silma peal. Seda ainukest funktsioneerivat. Teine on lahinguväljale jäänud. Mehed!

PS. Mõjub! Geel. Võiks kasvõi kohe diivanit tõsta ja sõpradega uisutama minna!