Erialast

Minu sangar!

Vahele jäid! Nüüd ma saan aru küll, miks Sa kõrgust ei armasta. :P

Estraaditähed

Polkovniku lesk

Sõbrants soovitas arsti juurde minna. Nohu ja köhaalged lasevad end muidugi armetumaks teha, kui seis tegelikult on, aga et asi justkui aina süveneb, jäin kergesti nõusse. Sümptomeid jagub küll seinast seina, aga valisin meeldivamad välja (seljas vastik rõhumistunne, hingata raske, külm-külm, nõrkus,...) ja diagnoosisin endal kopsupõletiku. Arst oli nõutu. Kuulas. Väga põhjalikult. Hingamisega ja ilma. Ei midagi erilist! Kontrollis vererõhku (super!) ja hemoglobiini (ideaalne!). Miks ma küll vöökohta ja kehakaalu mõõta ei lasknud? Tundub soodne päev. ;)
No natuke parem hakkas. Et olgu vaevustega kuidas on, vähemalt tervis korras.
Päris alla anda ka ei tahaks. Midagi ju PEAB ometi viga olema!!! Bronhiaalne nostalgia? :D

Penumbra. Oi, see seostub küll!

Olen

• oma ravumivarud tilgatumaks joonud,
• manustanud sellele lisaks 1,5 liitrit kummeli-sidruni-meeteed (kõlab, nagu midagi liiga kasulikku),
  
• hammustanud peale 100g Fazeri pähklišokolaadi,
• taburetiga elutoa põranda värvituks kõõlunud,
• lugenud-lugenud-lugenud, täheldamata, et sellest ka midagi külge korjuks,
• ehitanud enda ümber pesa sadadest kasutatud salvrättidest,
• korjanud kokku vajaliku instrumentaariumi,

• kole,
• pahur,
• põdur,
  
• unine,
• loll,
• ülejoodetud. See saab end veel rongis meelde tuletama

Miks ma küll sinna galeerile ronisin?

Kaasale hommikuäratuseks

:)

Lugedes lambaid

"Üks redeliga Heli hüppab üle aia. Teine redeliga Heli hüppab üle aia. Kolmas..."
Pole midagi toredamat, kui et su lapsel on viisakas hobi. Klaveriõpetaja rõõmustaks, kui sellisest järjekindlusest kuuleks. Ainult et mul on nii paganama uni!
Padi kõrvadel justkui võimendab asja.
"... kahekümne neljas redeliga Heli..."
"EMME! ONGI SEL NELJAPÄEVAL SEE SAADE, KUS..."
Pupupupupupupup... (Loe nii kiiresti, kui suudad.)
Vähemalt tuksub ikka veel.
"Kes see meil on siin? Kes see meil on siin? Kes see meil on siin? Kes see meil on siin?..." (Pisipõnn hoidekeeles. Rotile. Veel natuke ja meil on rääkiv rott! Kui ta ei ütle: "Kes see meil siin on?", siis "Ole vait!" kindlasti.)
Vähemalt klaver... Oi, ei!!! Unustasin ma, et see pole ainus laps, kes meil klaverit õpib?
"Üks redeliga Heli hüppab üle aia. Teine redeliga Heli hüppab üle aia. Kolmas..."

"Emme! Õde pani voodi põlema!"

"Mh?" hüppan unesegaselt püsti. Eilne öö jäi lühikeseks ja otsustasin tunnikese pikutada, enne kui uuesti arvuti taha istun. See selleks.
"Panid jah! Ütle talle! Süsi lendas voodisse ja pani madratsi põlema!"
Ninna tungiv ving sunnib kiiremaid liigutusi tegema, ainult teadvus ei taha järgi tulla. Mis voodi? Kus põleb? Päästa! Joosta!
Suvel sai uus voodi ostetud...
"Ma tegin nalja! Siiber oli lahti, aga ahi ajas ikka suitsu sisse..."
"Aken!"
"Juba avasin!"
Äärmiselt naljakas. Kui mu süda jälle tööle hakkab, üritan ehk magadagi. Kui julgen.

Meesteta meestepäev

Kõik tüdrukud kenasti koos.
Keegi jookseb mägramaskis, saunalinast keebis ja kummalises liibuvas kostüümis mööda korterit ja kilkab: "Olen supermäger!" (Ja see ei ole pesamuna :D) Aasimised, möödarääkimised ja lõputu jutuvada - kohati neljast suust korraga. Ja võimalik, et me pole ainukesed, kes naeravad. :D
"Me ei armasta oma lähedasi mitte sellepärast, et nad on täiuslikud, vaid sellepärast, et nad on olemas." Mis lihtne ja armas tõde tänasesse.
Tänu Sillele selgus, et millegi küpsetamisega ma siiski tulen toime. :D

Tõhus palavikurohi

"Aga miks eelmine kord sind ei olnud?"
"Ma olin haige."
"Mis sul viga oli?"
"Palavik."
"Tead, kuidas palaviku saab ära? Paned küündla sisse tagumikusse. Ühe valge. Mitte päris küünd. Siis lähebki palavik üle. Natuke pea käib veel ringi, siis. "

Ahah. Ja hea, et täpsustati. Mine seda õpetajat tea, mida kasutab. Paneb viimati tulegi otsa. :D

Rott kadus ära

Hilisõhtusel koduteel. Rongis. Helistas Põnn-medium ja hädaldas, et õde kaotas roti silmist ja läks ise ära magama.
Oeh.
Koju jõudes leidsin eest 2 magajat ja tühja puuri. Otsisin. Keskööni. Vaikus.
Nuuts.
Üritasin magada. Mkm. Kobisin mingi hetk üles ja alustasin uut ekspeditsiooni kappide ja riiulite taha.
Ei midagi.
Kell kuus ilmus pere keskmine toauksele - sassis ja unesegane.
"Ta ronis mulle kaissu."
Rooooooooooooootu! :D
Pikast vabadusest traumeeritud, keeldub tegelane puurist välja tulemast. Ongi hea.

Mis meil üle jääks? Kus küll ilu näeks?

Hommikuhämaras

Vudisime kaasaga varahommikul üle heinamaatüki bussipeatuse poole.
"Kallis, kas Sa märkad, et me juba lausa näeme teineteist!" (Alles hiljaaegu komberdasime moblatule najal üksteise sabas.)
"Vaatasin jah, et kes see kaunis naine mu ees kõnnib," muheleb mees.
Paras valgus. Nii hoida!

Elementaarne!

Esimeses tunnis harjutasime toimetulekut tuulekellade asjus.
Ülesande üks etapp tundus keerukaks kujunevat. Ühe käe sõrmedega tuli niiti detailipoole keskel hoida, et samal ajal teise käega teine tükipool peale kleepida.
"Oh-ho-hoo! Vaatame, kuidas me selle asja tehtud saame!" kõhklesin pisut ja nuputasin juba abistavaid võtteid.
"Tsip-tsirip!" teatas noormeister enesekindlalt ja tal oli tuline õigus - just nii lihtsalt see käiski! :D

"Mul ei ole midagi selga panna!"

Pliit küdes ammugi, aga ahjupuude toomiseni täna meie peres kuidagi ei jõutud. Lõpuks, kui kuidagi enam edasi lükata ei kannatanud, ajasin õuejope selga ja kauplesin Põnni (15):
"Läheme koos puid tooma! Kumbki toob oma tuppa!"
"Ääh! Mida MINA selga panen?"
"Võta see sinine," pakkusin varnast vana sulejoppi.
"Eiii! See on nii kole!" kiljus põnn.
(Kusjuures EI OLE! Täitsa tavaline, isegi oma esimeses nooruses ei andnud selle kandja Michelini mehikese mõõte välja.)
"Kuule, keegi ei näe sind! Väljas on kottpime!" (Kuuvalgus välja arvatud.)
"Mõtle, kui keegi tuleb vastu! Pildistab..." hädaldas järglane ja üritas iga hinna eest oma kõige uuemat jopet selga ajada.
Rrrrr... millal ma taas muutun seniilsest lubjakast arukaks emaks?

Väljendusraskused

Võtsin hetkeks aja maha. Palju häid mõtteid.
A: "Tead, see pani mõtlema, et söögikohas..."
B: "Kuidas need kaks kohta omavahel seotud on?"
A: "?"
Aa!
A: "Otseselt!"
:D
A: "Olgu, rääkisin naabrimehega..."
B: "Vetsus???"
A: "Jah! Läbi ventilatsioonivõre!"
:P
Kuhu ma jutuga tegelikult jõuda tahtsin? Ei mäleta!
:D

Suurepärane arvutiõpetuse tund

Mul on tore naaber. Jagame temaga kõike - alustades sünnipäevast ja lõpetades gripirohtudega. Viimaste asjus komberdasingi tema elamisse ja leidsin ta sallidesse mähituna multikaid vaatamast.
"Oi, kui lahe! Saada mulle ka link!" vaimustusin.
"Milleks? See käib väga lihtsalt! Joutaibis oled käinud? Näed, teed siit puhtaks, toksid asemele j o u - igrekiga - t u b e, kirjutad siia "multfilm" ilma i-ta ja siit valid, millist tahad!"
Super! Mitte mingid kursorid-brauserid-paneelid. Lihtne selge eestikeelne õpetus. Ja lõbus. :P
Ja tulemuslik. Veendu ise!

Teine osa otsi juba ise õpetuse järgi üles! :P

Lasteminutid

Nagu kaks tilka vett

Aleksandr Abdulov 1953-2008, Vene filminäitleja


Wes Anderson, USA filmirežissöör

Poolas kinni

Ei ole näitusest üle saanud. Eriti ühest pildist. KUMUs seda justkui polnud. See jõudis minuni hiljem. Nüüd ei lase lahti.


Polowanie.
Ilustracja do IV księgi "Pana Tadeusza".
Franciszek Kostrzewski
Warszawa 1826 - Warszawa 1911
1886. Olej na płótnie. 117,2 x 176 cm.
Galeria Obrazów, Lwów.
Pilt: http://www.pinakoteka.zascianek.pl/Kostrzewski/Images/Polowanie.jpg
Lugemist alles alustasin. Vaevaliselt.

Nojah! Kui niisugused ollakse...

Pisipõnn tüdines naril konutamisest ja kolis minu juurde suurde tuppa. Tekiga põrandal nagu vaene väike Tuhkatriinu. Niuts! Rotile selline tähelepanu jagamine ei meeldi. Kättemaksuks tassib ta põnni ravihuulepulga raamaturiiuli taha. Ja ronib siis mulle suhu ja silma.
"Sa oled miii-iiinuuu! On selge?"
Ükskõik kui kaugele ma rotti endast ei tassi, on ta hetkega jälle läpaka taga. Kui tegelen põnniga, on temagi platsis:
"Ma olen ka haige! Näete! Üldse ei seisa jalul! Näete! Täitsa otsas! Näete!"
"Emme! Ma tahaks õuna!" kägiseb põnn hädiselt.
"Miii-iiiiss! Temale antakse? Miks mina pean porgandit sööma? Mina tahan ka õuna! Mulle on lausa arsti poolt ette nähtud üks õun päevas!"
Õnneks taipasin rohkem varuda. :D

"Sellest plekist sa enam lahti ei saa!"

sihtis kolleeg mind paar päeva tagasi õpetajate toas sõrmega.
Õnneks ei olnud kõne all minu moraalne pale. Hoopis üks kuhil koobaltsinist guašši, mis naba tähistas. Salatirohelisel pluusil. Vahva!
Õnneks on olemas suurepärane plekieemaldaja - Fairy. Taraaa! Minu pluus on jälle laitmatult puhas! :D

Mõistmatu lapsevanem

"Emme! Miks ma tantsima ei tohi minna? Mul on juba palju parem!" toriseb Põnn9.
Seda, et parem, ma kaldun isegi uskuma. 37,8 on ikka etem kui 39,6.

M.O.T.T.

Minul oleks vaja täna hommikuks Tartusse jõuda.
Põnnidel Paidesse võimlemisrühmade karikavõistlusele.
Põnn15 peaks sealt kohe edasi laevale kihhutama.
Kaasa on töö juures pikapäevarühmas.
Mis pisipõnnist saab?

Töötasin välja plaani A: kehalise õpetaja paneb ta pärast üritust Paides bussile, helistab mulle ja ma lähen vastu.
Nõrgad kohad: õpetaja haigestus ja pole päris selge, kas keegi üldse kaasa läheb; ma ei saa olla 100% kindel, et sõit kulgeb tõrgeteta (tülikas pinginaaber, bussirike,...) ja mul ei ole talle telefoni kaasa anda; sobival ajal ei välju ühtki bussi (Mäost küll, aga kes garanteerib, et ta ei pea ise seiklema?).

Plaani B: Pesapõnn sõidab koos suure õega terminaali, täditütar läheb talle sinna vastu. Kaasa toob ta pärast tööd täditütre juurest ära ja reisivad siis millalgi kaheksi koos Tartu poole. Väga hea plaan. Helistasin klassijuhatajale, et laps puudub ühe päeva koolist. Helistasin Põnn15 klassijuhatajale, et kas mahub ja tohib. Helistasin täditütrele. Kaasale. Kaasa emale. Pole probleemi! Põnn ise elevil - tahakski väikse sugulasega mängida ja vanaema juurde!

Plaan C: 39,6.

Jama-jama.

Veel üks nädalavahetuse kultuurimälestus

Kahjuks sai just otsa - Maalikunst ja skulptuur Poolas XIX-XX sajandi vahetusel.
Lemmikuid:

Babie lato Józef Chełmoński
1875. Olej na płótnie. 119,7 x 156,5 cm.
Pilt netist


Morze (Zachód słońca nad morzem)
Ludwig de Laveaux
1892, olej na płótnie, Muzeum Narodowe, Wrocław
Pilt netist


Przysięga na szarotkę (Dzieci góralskie)
Wojciech Gerson
1867. Olej na płótnie. 137 x 101 cm.
Muzeum Narodowe, Szczecin.
Pilt netist



Irydion
Henryk Kuna

Czas powstania: 1904
Wymiary: 31,7x54,5
Technika: brąz
Sygnowane: z tyłu u dołu
Pilt netist


Tegelikult oli lemmikumaidki, aga ei suuda ju enam neti- ja mäluavarustest üles leida :D
Haa! Ja ega ma enam mäletagi täpselt, mida vaatasin KUMUs ja mida hiljem netist peale. Mõlemad olid head.
Mulle meeldib kriipsu-plärtsu kunst ka, ausalt. Aga vahelduseks on ilusaid asju ka ilus näha :)

Võpsikus

Sai pisut müratud.

Mina oleks sellise linnutoiduga ettevaatlik

Kallis sõbrants!

Iga aastaga on meil aina rohkem ühiseid asju mäletada ja aina vähem meeles. Sul on vastutusrikas reis ees.
Seepärast:
juba ette tõhus sõbrapäevakaisutus ja
ära unusta mälutablette võtta! :P

Mängupõrgu

Samal ajal, kui mujal meisterdatakse südameid...

Midagi südamlikumat ka. Kahjuks pildistamiseks liiga läikiv.

Parim kaalulangetaja

Kuidas hetkega vabaneda paarist juurde tulnud lisakilost?
Selle nipi soovitas mulle täna isiklik abikaasa.
Maale reisimise eel hüppasin korraks veel kähku kaalule ja number, mis sealt vastu vaatas, kurvastas korralikult. Kes võinuks arvata, et eilne sushi ning tänane melon ja lõhevõileib kaalu lausa paari kilo võrra kergitavad. Ooeh!
Kaasa vaatas minu tegemisi mõnda aega pealt (ega siis esimene kord usu, proovid ikka paar korda uuesti) ja pakkus siis:
"Äkki paned kilekoti asjadega seniks käest maha?"
"Ahjaa! Õige küll! Muidugi!"
Täitsa aitas! :D

Keha kui tervik

Mul on kaasalt veel väga palju õppida. Ka anatoomias/füsioloogias.
Astusime hoogsal sammul trammipeatuse poole.
"Saapad said suurevõitu ostetud," kurtis mees. "Kaalusin juba, et topiks ajalehte ninna, ehk aitaks..."
Hm. Ei mõista, aga usun. Minu tark kaasa ju.
Aga ikkagi... Kuidas ninna topitud ajaleht jalanumbrit suurendab?
:D

Väike suur Miro

Kaks kuud planeeritud näitusekülastus sai teoks.
Ühe teaduri jaoks oli kogunenuid paljuvõitu. Sellest ka mõningased segadused. Sisenesime pikas sabas, saatjanoorik kaugel ees. Nägin tõusvat kätt ja arvasin kuulvat midagi taolist: "See on diktofon. Mirol oli ka diktofon!"
Ok! Kummaline avaldus küll, aga kui oli, siis oli. Järelikult tähtis.
"Piktogramm," aitas kaasa mind mu hämmingus.
Ahah! Ju siis näitas käsi tagavara-väljapääsu kohal põlevale evakuatsioonimärgile ja vihjas, et ka Miro tööd on olemuselt piktogrammid. Tundub loogiline.

Vaatasin lainepapile, ajalehetükile ja sahtlipõhjale tehtud kriibus-kraabust ja kuulasin, et võime pealegi suuta samasugust kunsti teha, aga nendest kriipsudest ei kumaks seda geniaalsust.
Ja et Miro must on varjunditeta. Masenduse must (vms). Vaatan - nurgas väga varjunditerikkal mustal taustal näituse üldmulje põhjal otsustades väga ebamirolikult elegantne ja viimistletud maal. Osutus fotoks. Miro koos ühe oma taiesega. Oeh.
Lahkusin üsna segaste tunnetega. Minu arvamus oli kujunemas paarikümne nähtud töö põhjal. Miro oli minu poole seljaga, krae kõrgele üles tõmmatud.
Õnneks jäi kõrvu soovitus ka netis olevad pildid üle vaadata.
Vaatasin. Ja segadus süvenes. See ei ole üldse see Miro!

Laupäeval kaasaga teha võib kõike...

Hommik algas prügi sorteerimisega. Kaasa sukeldus prügiämbrisse ja tõstis, pesi ning rühmitas kottidesse. Mina samal ajal ajasin netitabelis näpuga järge, mis kuhu: hapukoorepakend - olme, piimapakend - olme või pakend, fotoka akulaadijate plastikümbrised - emnee... paneme kõrvale ja mõtleme veel... Lähetasime põnnid pidulikult instruktsioonide saatel kotte tühjendama.
"Mõnitasite või? Seal oli bio-, olme- ja paberikonteiner!"
Niipalju siis pestud totsikutest. Õnneks on peres tuttav kunstiõpetaja :P
Tüdrukutel käskisime Selverist biolagunevaid kilekotte tuua. Oli. 25 tk, 10 liitrised, ca 80.- pakk. Nonoh. Meil on nüüd ka.

Pärastlõunal viisime põnnid Premiasse uisutama. Pildistasime ja lehvitasime ning jalutasime siis Rocca al Mare Selverist hiinakat otsima. Selgus, et ei ole selles kaubanduskeskuses hiinakat. Osalt ehk seepärast, et taolist selverit olemaski pole :D

Hiljem, meie pingsal pealekäimisel, siirdusime kinokobarasse, aga et peale "Vastamata kõne" (mkm! õudukas) polnud hetkel midagi algamas, jalutasime sööma (vastavalt maitsele Silki ja Hessi).
Algajale sushisõbrale oli väga ilus leid lõhe-kreemjuustu-avokaadomaki. Seesamiseemnetega. Oi, see oli hea! Peaaegu sama mõnus, kui söögikohast lahkumine. Põnnid hüppasid Hessist tulles läbi ja teatasid, et nemad kinno tulla ei viitsi. Andsime sõidutalongiraha ja võtmed ja saatsime koju. Ja tellisime veel ühed kreemjuustumakid. Minema asutades märkasin nagis rippumas medium-põnni jope teisikut.
"Põnni jope!"hüüatasin. Vist liiga tõetruult, sest kaasa vangutas pead ja sirutaski käe varna poole. Kujutasin ette, kuidas ta asjalikult minema jalutab, võõras jope kaenlas. Lausa kahju oli sekkuda :D

Filmidest jäi kaalukausile kaks: "Cloverfield" ja "Lepitus". Ostsime esimesele piletid ära. Siis helistasid põnnid. Nad on kohal, võtmekimp kah õige, ainult et medium-põnn oli hommikul poes käies sealt koduvõtme küljest ära õngitsenud. Toru otsas käis mõneminutiline vaidlus, kes võtmele järgi peaks tulema. Võitjapaariks osutus ülejäänud pesakond ja asutas end teele. Süüdlane oli süütundest liiga räsitud. Garderoobitädi sai kenasti nõusse räägitud ja meie läksime käsikäes romantilist nädalalõppu veetma. Soovitame kõigile! "Cloverfield" on selleks nagu rusikas silmaauku :S

Kaalusime närvirahustuseks veel mingi filmi valimist, aga ei riskinud. Kes teab, mis üllatus taas osaks võinuks saada.

Kodus! Kõik elus ja terved! Mingi aja möödudes tunnistavad põnnid häbelikult, et said võtmete juurde jäetud sõidutalongid kenasti kätte, aga kasutasid need mittesihtotstarbeliselt, istudes kogemata valele trammile. Oeh!

Haaamriga oskan maaa...

Kolleeg tassis kooli kilekotitäie puukuubikuid, selliseid ca 7cm küljepikkusega. Olla kortermaja küttepuud. Kuna poisid on joonistamise ja nõelumisega ära vaevatud, otsustasin nendega pisut toksida. Paremat mõtet ei tulnud kunstlogopeedile pähe, kui ikka tähed. Joonistasime ühele klotsiküljele nimetähe ja lõime naelu täis. Ükshaaval käidi samal ajal puust medalile mustrit/nime sisse põletamas.
Esimene-teine klass lausa kilkas käes! Keegi ei löönud mööda, naelaread nagu joonlauaga mõõdetud! Viltu läinud naelu kangutati asjalikult tangidega välja ja jälgiti, et rida rikutud ei saaks.
Kolmandalgi klassil oli vahelduse üle hea meel. Seal end enam väiksest apsust loksutada ei lastud: kõver nael tümitati klotsile külgepidi sisse, eriti lahe, kui puutükk veel pooleks juhtus minema! Tunni lõpetuseks haamerdati mõned vildikad pilbasteks. Oma püüdlikult põletatud nimemedali suutsid paar ärksamat tükkideks naelutada. Selleks kulus vaid mõni hetk ja oli ko-hu-ta-valt lõbus! Kui palju on klassis lapsi? 9. Neist 3 viksid ja viisakad tüdrukud ja 1 noormees, kel vanus juba sealmaal, et seesugustele sigadustele ei tõmba. Ja veel paar, keda asi tõepoolest huvitas.
Päev oli ju edukas. Lastel põnev, mõned meisterdised tõeliselt õnnestunud, ühtki tööõnnetust ei meelega ega kogemata... Aga maitse on suus nagu oleks...

Kopipeistitud sõbranna blogist

http://www.toidutare.ee/blog.php?blog=3598

Lugesin laste matemaatilisi kirjatöid ja imestasin. Peaks nagu reaalaine olema, aga äkki nii loominguline.
7 1 0 0 0 0 t i k k u
Siis sain aru ka.
Kümnetuhandikke loeti kokku. Ja eriti palju polnudki. Ainult 7 selles arvus.

:D

Tegija

"See, kes müüb, on...müüja. See, kes tantsib, on... tantsija. See, kes nokib, on...?"
"Kana!"

Tantsud emakeelega

Erakorraline asendustund. Täidame teise klassiga töövihikust tegemata jäänud ülesandeid. Raamatupealkirja-lüngad:
"Paula...." (raamatukogus)
"Peep ja..."
"Olga!"

Köögiminutid

Poes ei õnnestunud vastlakuklitega kohtuda. Tegelikult muidugi kohtusin, hoidsin peaaegu peoski, kui lasteaeda viisin. Ise jäin ilma.
Ei hullu! Olin hommikul toidublogi lugenud. Kui raske see siis ikka olla saab!
Ee... alustame sellest, et pead olema pühendunud. Mitte, et ühe käega segad tainast, teisega hoiad telefoni, silmanurgast kiikad retsepti ja mõte on pagan teab kus. Nii avastad 20-minutilise eelkergituse järel, et jahu jäigi panemata. :D
Kergitad usinasti veel ja kui asi jõuab taigna mikserdamiseni, läheb lõbusaks. Et palli moodustamiseni? Palun öelge keegi taignale, et ta peab selle moodustama kausi põhja, mitte ronima mööda mikserit üles peopessa! Peos rullimise osa on ka, aga pisut hiljem! :D
Surun alla või tõstan välja, täitsa kena ühtlane pall on, ainult et vales kohas! :D
Saan ta kuidagi kaussi tagasi topitud ja mässin toidukilega kinni, et taignal ei tekiks tuju jälle ronima hakata. Ongi kuulekas! Kas käib veel karussellist pea ringi, aga kükitab vagusi kausi põhjas ja ei kerki kuhugi. Mh! Uneaeg läheneb! Varsti söön üksi oma kuklikuhja. Kui see just ei lõpe peotäie pärmiküpsistega :)
Aga midagi on justkui puudu? Ah jaa! Kaanid katusteks! :P

võti on mati all. mati on... paides

Väga turvaline on omada üht ja ainukest korterivõtit.
Järjekordne intsident:
Tütreke helistab: "Ema! Võti on minu käes!"
"Ok! Ja kus sa oled?"
"Sõidan bussis."
"Kuhu?"
"Paidesse, hambaarstile ju."
"Millal tagasi jõuad?"
"Homme vist. " (Nojah! Bussid!)
Õnneks tuli ümber istuda. Õnneks oli läheduses pood, kuhu võti viia. Õnneks sõitis sealt veerand tundi hiljem mööda buss, millega koju pidin minema. Õnneks oli mul bussijuhi telefoninumber. Õnneks oli tal meeles võti ära tuua. Õnneks oli mul meeles see enda kätte küsida. Ma ööbin toas! Jee!

4 tundi hiljem. Veel jeesid! Põnn koju organiseeritud!

Mürgine

Mind hirmsasti huvitab, mida tähendab tegelikkuses kõnealune teisaldamine, ladustamine, kasutamine.
Ja veel mõtlen ma, et otsin oma Telliskivi tänava kastanite alt taskusse korjatud õnnemunad üles ja ladustan/kasutan neid kusagil mujal. Näiteks matan vana prügimäe serva, kasvatan puudeks ja panen neile nimeks Dmitri Ivanovitš ja Mendelejev.

Salasõber. Mäng

Kannatamatu inimeseloomana ei jõua ma mängu kutsumist ära oodata. Kuidagipidi ju olengi juba kaasa haaratud :D
Kopin aga Tiiat.
Kuidas näeb välja blogi salajane sõber?
Reeglid: kirjelda blogi välimust, sisu, anna vihjeid stiili vm. kohta, ära ütle blogija või blogi nime.Teised blogijad peavad päeva jooksul ära arvama , kellest jutt.
( vihjeid võib ka päeva jooksul lisada).

Arvata võib mitu korda.
(õigeid vastuseid võib tulla mitu, siin ei joosta võidu,kes esimesena arvab)Nii saavad ka teised blogijad ehk endale uue tutvuse või kinnituse, et tegu väärt blogiga.
Blogimängijate arv pole piiratud, ideed võib kopeerida ja kaasa lüüa.
Võid anda ka teistele blogipidajatele teada, et kus blogide all mängitakse.Anna teatepulk kellelegi edasi.

Ja minu sõber...ARVA ÄRA KELLE BLOGIST JUTT!

Kui talle külla minna, tuleb silmitsi seista aial kõõluva ja silmi volksutava kassiga.
Tema koduaknast paistab Tartu tigutorn.
Vähemalt paari päeva eest pidi ta veel kentsakas välja nägema oma torti täis kõrvadega kõhuga.
Ta nimi on mõnusalt kaisune ja
ta on astunud 714 sammu.
Ja et ise tulin, kutsun üles uusi isetegevuslasi: ärge jääge kutset ootama!

Tore üritus! Aitäh alustamast, Tiia! :D

Kassieri

Seitel. Roti kõrval ülekohtuselt tähelepanuta jäänud. Kus on Tasku? Tema jälgib meie tegemisi ülevalt.

Mäu!

M Ä U U! Selle toru on nad ka siia minu jaoks pannud...
Kus lõpeb lumi ja algab kass?

"Diletandid!" arvaks kobras

Mida kõike armastuse nimel ei tee! Et vaid kallim kuiva jalaga üle saaks! :P Tõeline mees jääb stiilseks igas olukorras! :D
Vee vigurid:
Täpipuu.
Käbid.
Mustvalge talvemaailma...
... roosakad varjundid.
Veel seeni.

Koprapere pühapäev

"Polegi ammu borši teinud," rõõmustas kopraema ja pani paja tulele.
"No mis saunapäeva saast! Jälle tuleb vesi mitu korda filtrist läbi lasta, enne kui suhu sünnib," kurjustab taja viilutab värsket paju supikõrvaseks."Söö-ma!" kõlab perenaise hele sabalaks üle kraavikalda metsaservani välja. Puulangetus jääb pooleli. Talvekülmaga ei passi toidul oodata lasta.
"Poisirajakas jälle hullu tükiga hakkama saanud! Kes see muu laastas puhmatäie pajunoorendikku ära ja jättis koprakõrgused tüükad püsti!" pahandab pereisa ojas sõrmi loputades.
"Ära poisi kallal võta," manitseb emakobras. Sooja talvega on vesi keldrid nii sügavaks uhtunud, et palusin endale redeli teha. Eks ta siis tegi, nagu oskas. Teie, mehed, ju päevad otsa metsatööl. Kes teda siin aitab või õpetab! Ja vaata, millise vahva käsipuu mulle meisterdas! Et oleks hõlpsam täis pangedega järsust kaldast üles turnida," on ema süda uhkust täis.
"Tõsta, vanaisa, ikka paksu ka! Mis sa sest vedelikust luristad!" tunneb ema taadi kõhu pärast muret.
"Eh!" rehmab vana kobras käpaga. "Vanasti sain süüa igasugu tahket toitu. Aga nüüd ei tihka naeratadagi! Või paljukest minusugusele vaja! Mul metsa all üks mädand nott välja vaadatud. Eks ma seda käin siis vahetevahel moe pärast näsimas," muheleb ätt ja puhub uuele leeme-lusikatäiele tuult peale. "Kui kõigil kõhud täis, tulge, ma näitan teile, mis töö minul metsas teoksil on," kutsub õhevil pereisa majalisi oma toimetusi üle vaatama.
"Uih, heldeke! Mihuke mürakas! No sina ikka otsid need kõige toekamad välja! Teed endale veel viga!" ei jõua metsa jõudnud perenaine ära sädistada. Murest kumab läbi uhkusenoot oma tubli ja mehise mehe üle.
"Seda ju vee paisutamiseks paljuvõitu?" kohmab vana kobras.
"Ma olen maiam!" kuulutab peremees. "Tõmban kraaviotsa korralikult kinni ja panen veed tagurpidi käima. Siis hea vaadata, kuidas laupäevased saunalised ise oma solki neelavad! On teised mu naisukese elu küll juba raskeks ajanud!"
"Oh sind! Ikka teiste pärast mures..." õhetab noorik, endal aina kõlavamad uhkusenoodid hääles. Kraaviservalt kõlab aga sekka hoopis teisi noote.
"Kuhu see poiss juba kadus?" imestab isa.
"Jälle piinab oma pasunat? No mis mees tast sedaviisi küll saab?"
"Millist pasunat! Ole nüüd! See ju plokkflööt! Ise tegi ja sättis häälde! Mis sa tühja kurjustad! Eks või ju lapsed natuke kergema elu peale saada. Las harjutab!" kaitseb ema."Pillimehed ju selline kahtlane rahvas! Kui aga käes hukka ei lähe!" ei saa kopraisa torisemata jätta.
Kopranoormees aga kükitab kraaviserval, pill näpus. Pilk haakub ikka ja jälle naabripere pesakuhilate külge ja mängu vahele õhkavad huuled jääkirmesse kuumi südamekesi. Naabritüdrukul on nii ilus pruun ja särtsuv silmavaade...

Küll ma olen ikka usin! Päevad täis mul toimetusi.

Tagasihoidliku hommikueine käigus kaotas põnni kaelakee ühe arbuusiseemnepärli.Nüüd vaimutoit!

Seda olen juba lugenud. See on pühapäeva hommikuks liiga tõsine. "12 tooli?" Hm! Miks ka mitte!

Sead elutoas! Hammustavad sead! Lase mu sabast otsekohe lahti!!!

Lähen parem... ... kaarte mängima.