Teki-, panni- ja detsembrikuumus

Põnnid jätsid meid eile kaasaga omapäi linna. Kasutasime juhust ja põikasime kinno.
Kui olin järjepanu kõik välja praakinud, mis tundusid liiga löömad, liiga põnnidele või mida pidi lihtsalt liiga kaua ootama, jäi sõelale "Detsembrikuumus". Eesti asi ja hakkas kohe.
"Ei tea, mõni koht nagu häiris," muljetas kaasa hiljem. "Et head olid nii head ja pahad nii pahad..."
Ei olnud ju? Minul oli küll Jaan-Maidust kahju. Kohe kindlasti ta ei varastanud seda kasukat. Ja Elis-Carmen - mees maha lastud, armuke vaatab nooremaid... Vastupidi, tundsin just, et ei teagi, kellele rohkem kaasa tunda. Küllap oleksin kah nuga loopinud ja ÜKT-ga end välja elanud.
Tubli kiilas kommunismispetsialist, kes ühena vähestest riiki kogu südamest pööras, suri teadmisega, et revolutsioon on üks suur ... ja et poisikesed ei saa enne aru, et sõda pähh, kui kellelgi kuul kurgus.
Vähemalt Põdder leidis mõneks ajaks hingerahu. Nüüd, nagu avastasime, puhkab Undi kõrval igavest und. Kuidagi peab saatus ikka nöökida saama.
Leidsin kangelase pildi ka. Kas ongi see postkontoris tehtu?

pilt

Kodus vaatasin üle ajaloo kaks näopoolt. Võõbatud tundusid mõlemad.
Hommikul tegin põnniga korduskülastuse. Näitlejad olid endiselt tasemel. Üks piirivalvur jättis justkui olulise repliigi ära, aga võib-olla ei öelnud ta seda ka eile. Klotilde ehk kargles kõige mannetumalt oma poodiumi otsas, aga kas saabki lihtsalt tehasetädilt näitlejameisterlikkust nõuda? Oma teksti rääkis ju ilusasti ära, midagi sassi ei ajanud... :)

"Ega keegi saa ju tulla kööki kotletiküpsetuses osalema," pobisesin habemesse, kui visalt edenevate pannitäite kõrval taldrik pidevalt tühjaks varastati. "Neil vaja teises toas präänikid närida!"

Aga tegelikult... oli see väga tore mees, kelle kõrval paar viimast hommikut sai ärgatud. Võiksime teinekordki kohtuda :P

Kummitusetund

Varahommik. Tühi koolimaja. Lapsed rahvamaja saalis võimlemas. Selline kõledavõitu kõmisev vaikus. Parema meelega püsin oma valgustatud kabinetis ja ootan, kuni maja eluvaimu sisse saab. Korraga jääb trepikojast kõrvu hääleke. Selline habras, õrn, lootusrikas... Nagu mingi õudusfilmi ängistav motiiv. Ihukarvad tõusevad püsti! Piilun tühja hämarusse. Ühes trepiorvas kössitab tüdrukuke. Pisike, patsiline. Ranitsaga selg seina vastu surutud.
"...Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista..."
"Miks sina siin oled?"
"Mul on kehalisest vabastus!"

pilt

Tormitütred

Põnn näitas üles hämmastavat püsivust ja istus neli tundi Aegviidu jaamas seisvas rongis. Siiski-siiski! vahepeal kolis pooleks tunniks Tallinna rongi ootavasse bussi, aga mõtles siis ringi. Aega ju oli :D
Tallinna rongis istus sõbranna. Et telefoniarvet mitte lakke kergitada, käisin vahepeal Tarmo blogist lugemas, kuidas hetkeseis on :)
Nüüdseks on liinid lahti ja põnn tubli pool tundi linna poole sõitnud.
"Kulli!" raporteeriti just.
Uurin, kuidas sõbrannaga lood, kas kodus? Ei veel. Bussijuht (meil on super bussijuht, muide!), kes reisijate palvele vastu tulles üle kahe tunni rongi ootas, saavat temaga arvatavasti veelgi ilusaid õhtutunde veeta. Üks auto olevat tee sulgenud. 3 km kodust. Minu kodust ca 1,5 km. Kas minna küünlaid ja kooki viima? Romantikaks :P

PS Kell on kohe üksteist õhtul. Põnnil õnnestus rongiga lõpuks Ülemisteni roomata, aga õnnis pääsemine see väga polnud. Trammid ei liikunud, taksot ei saanud. Siis pani põnni telefon pildi kotti.
Olin just tema kaaslaste numbri hankinud, kui põnn helistas. Taksojuhi telefoniga. Et tulgu kaasa ja lunastagu ta Maisi parklas välja. Takso maja juurde ei sõida. Kaasa tormas nagu noor hirv viidatud suunas. Nutika dispetšerina suunasin sündmuskohale õnneks sealsamas naabermajas elava täditütre. Päästjad kohtusid määratud tänavanurgal. Nüüd et takso kus?
"Karja tänav," antakse kaasale järgmine orienteerumissuunis.
Hm. Mina sellist kohta kaardilt ei leia. Nii ei tea ka kaasa, kus suunas joosta.
Õnneks pole vajagi.
"Kajaka turg," kõlas uus korraldus. (Huvitav, kas Kopli kandis sellised paigad kõik üldse olemas on?) "taksojuht ütleb, et tema siit edasi ei sõida!" hädaldas põnn. Kant võõras ja raha ka nii palju ei jagu.
"Oleme Taime ja Ristiku nurgal!" kõlab mõne aja pärast uus teade. Lõpuks midagi tuttavat. Siis kaob mu perekond levist.
Lõpuks helistan tavatelefonile.
"Kas sa helistaksid veel mobiilile, siis ma leian ta lõpuks üles," nurub kaasa.
Helistan.
"Kuidas teil seal?"
"Sööb suppi."
Ok. Niipalju siis varakult magama minemisest.

Millal korstnapühkija tulema pidi? Homme? Ülehomme? On siis ikka korsten, mida pühkida? Tihkan ma teda sinna üles saata?

Kadunud poeg

Tuleb vist väga külm talv. Kevadtalvel kadunuks jäänud perepoeg ilmus välja. Temale iseloomuliku ülbusega: "Mis tähendab, et teil on ainult krõbinaid? Ette pidin teatama vä? Kas nii võetakse siin peres kalleid külalisi vastu???"
Iseenesest olen ma ta üle ju rõõmus, aga oleks patt salata, et harjusin juba teatud mugavustega: kassiliivalõhnavabadus; tugitool, milles võin täitsa üksi istuda... Pealegi suutis ema paari siin veedetud majahoidmisnädala käigus mulle veel ühe kassi kodustada. (Mis ma nüüd teen? Lasen kõik soovijad korterisse või kuulan päev otsa ukse tagant kostvaid kaebeid? Tundub, et naabri koer elaks ka parema meelega siin - jääks ära see tüütu trepist üles-alla käimine). Üsna sant seis - kaks kõutsi, kes teineteisest midagi teada ei taha, rott, kes on harjunud olema A ja O, ja mina, kes ma ausõna armastan loomi, aga mitte avastusi, et keegi on mu talvesaapast käimla teinud või padjale oksendanud. Ja mul on kõige selle profülaktikaks neetult vähe aega.
Ohhh!

Ei mingeid väljavaateid

Huvitav, kas lumi ulatubki 1. korruse akende ülemise servani või see ainult tundub meile?
Akna taga on ju valge, miks küll tuba pime on? :D

Tundub, et keegi on toavälise elu ära varastanud...

Müüja väitel valmistab matrjoškasid Venemaal ainult üks tehas

Ilusad

Ilusad on kallid ja odavad on (lisaks sellele, et ka kallid) ... hmh ... imelikud. Saaks toorikud, maaliks ise näod pähe. Arvata võib, et patenteeritud, muidu veenaks mõne meistrimehe nokitsema. Nuuks. Nii hea õppevahend iseenesest. Aga kui teha nii, et käiks lahti esi- ja tagaosaks ja memme seest tuleks välja vahelduseks ka mõni taat?

Pääh! Kõik on juba olnud...

pilt

Või kui ainult memmed, võiks neid (eeldades, et on siitkandi suveniirid) lambasihvriteks kutsuda. Vms.
Nojah, kogu kupatus maksaks lõpuks jälle jube palju, aga oleks vähemalt (hästi sisse vehitud) eestimaine. :D

Selle asemel, et laupäeval metsa minna,

passige parem niisama kodus ja jooge viina!
Ei armasta ma ATV-sid. Ujuvaid ega lendavaid. Mets peaks olema jalakäijaile. Neljajalaveolistele.

pilt

Jah, ema!

"Sa pead selle kapi ära tõstma, kui korstnapühkija tuleb. Ja tagatoa laua, et ta lõõriaukudeni pääseks. Eestoas on ka luugid..."
(Jah, ema, ma elan siin juba 20 aastat!) :D
"Ära siis sellest riidast väga kuluta, mis ma tegin. Need on nii vanad ja kuivad puud, et lähevad särinal... Pesud on tooli peal, saate kappi panna. Ja kuuri taga..."

Ja-jah! Ja ma luban, et nuuskan korralikult nina, ei lähe kinnasteta õue ega vaata õhtul liiga kaua telekat. :)

Tore on olla laps!

Vanaema munes kivi taha

Lihtne ja lõbus: võtad 2 eri värvi hunnikut pabersedeleid, kirjutad ühtedele tegija, teistele tegevuse, ajad sedelid segi ja lusti kui palju!
Oleme põnniga nii palju naernud, et kukume vist mõlemad öösel voodist maha.
"Baleriin vingerdab puraviku all."
"Siga helendab öises taevas."
"Seeneuss lendab õielt õiele."
"Varvas kires aia peal."
"Prügikast toppis põsed päevalilleseemneid täis."
"Sisalik leidis kotist 3 päkapikku."
"Kukk piilus sokiaugust..."

Tunnihinne

Torumees käis.
"Palju küsid?" üritasin töörahast rääkida.
Jutt kiskus vasakule.
"Ema!" hõikasin teisest toast tasumiseks abilist.
"Ah nii?" vajus meistrimees mõttesse. "Mulle tundub, et sellesse filtrikopsikusse tekib lähiajal mõra..."
"Kuidas???" ehmusin.
"Aga vaat nii," näitas töömees, kuidas mutrivõtmega oleks võimalik kopsiku pihta äsada. "Ja seda kraani ka nähtavasti enam tööle ei saa," kruttis ta dušinurgavarustust seinalt maha.
Õel.
"Ma annaks ikka raha," kauplesin. "Piinlik ka, kui pärast öeldakse, et raha oleks lisaks vaja."
"No eks arvesta siis ise," kohmas torumees.
"Mina ju su tunnihinnet ei tea!"
"Aga enda oma?"
Ei suutnudki summat välja pressida. Tüüp rehmas käega ja lahkus muheledes.

"Ema, palju sa mulle teatrisse raha annad?" pinnib hiljem pisipõnn. "Mingi 50 annad vä?"
"Kas vähemaks tingida ei saa? Kujutad sa ette, kui palju ma järgmisel kuul teenin? Kui ma olen pool kuud palgata puhkusel olnud..."
"Mingi 8000?"
"Oleks see nii..."
"Mingi tuhat siis või? Mis su tunnihinne üldse on? Noh, enne sa torumehega rääkisid?"
Ui, heldeke...

Homme ostan endale pika pesu, valehambad ja kiiktooli

Eile hommikul teatas üks tuttav bussis, et käis linnas oma juubelit pidamas. Pubis.
"Sa tuled ka linnast?"
"Ja-jah. Pubis jäi käimata. Ajasin oma praktikaasju."
"Õudne, on ju! Praegu sunnitakse kõik vanainimesed koolis käima," tundis peoline mulle kaasa.
R-rrrrrr!

"Minu emal ei ole sellised juuksed!" protesteeris neljane põnn, kui pildimängus üht kirjulakalist emaks nimetasin.
"Aga mina olen ka ema. Minul on ka lapsed. Teeme nii, et see ema olen mina?" üritasin kompromissi leida. "Vaata, minul on ju punaseid juukseid ka!" lehvitasin põnni ees oma lakka.
"Ja kollast!" nõustus põnn. ... "Ja halli!"

Nuuuuts! Ei ole juuuu!

Kas sina oled juba eurolehma kiitnud?

Iga meist peab oma palga raske tööga välja teenima. Ka see tubli inimene, kes niisuguse asja välja mõtles:

EUROOPA LIIDU KOOLIPIIMATEEMALINE PLAKAT

Kuna kogemused on näidanud, et abisaajad ei ole piisavalt teadlikud Euroopa Liidu rollist koolipiima programmis, kehtestas Euroopa Komisjon alates 1.augustist nõude, et igas koolipiima jagavas haridusasutuses tuleb paigaldada Euroopa Liidu koolipiimateemaline plakat. Koolipiimatooteid jagavad haridusasutused peavad valmistama või laskma valmistada Euroopa Liidu koolipiimateemalise plakati. Plakati miinimumnõuded on järgmised:

Plakati suurus: vähemalt A3

Tähed vähemalt: 1 cm

Pealkiri: Euroopa Liidu koolipiimateemaline plakat

Sisu: haridusasutuse tüüpi arvestades vähemalt järgmine sõnastus:

„Meie [haridusasutuse tüüp (nt lastead/algkool/kool)] jagab Euroopa koolipiima programmi alusel Euroopa Liidu poolt subsideeritud piimatooteid”.

Lisaks on soovitav rõhutada toiteväärtuselisi eeliseid ja anda lastele toitumisalaseid suuniseid.

Asukoht: haridusasutuse peasissekäigu juures kohas, kus see on selgelt nähtav ja loetav.

Plakati olemasolu kontrollitakse PRIA kohapealsete kontrollide käigus.

Õnneks pildi koha pealt pole ettekirjutusi tehtud. Nii saab kollaažtehnikat kasutades selle üpris kerge vaevaga kohandada mõnest olemasolevast:

pilt

pilt

pilt

"Hm!" arutles juhataja. Vanasti ei lubatud koolivihikule kirjutada: vene keele vihik.
Tuli kirjutada: vene keel.
Kõik näevad ju isegi, et vihik.
Postriga on loomulikult hoopis teised lood.

Ok, tehtud!

Lasime lastele paljundusega VS-st lehekülje ka juurde, kus subsideerimine ja subsiidium ära seletatud. Et kõik näeksid: meie võtame asja tõsiselt!Piima rüüpab koolieelik

mida EL subsideerib
Igaüks joob kuniks janu
Kallis EL!
Palju tänu!

Mesiloomade auguga karu jt elajad

Pühendan kaasa laste uurimise saladustesse.
"Mis pagana loogika see on, et jänes on puu all ja orav puu otsas?" poriseb ta.
"Noh, ega see pilt olegi õpetamiseks. See näitab mulle lihtsalt, mis sõna laps mingi kohasuhte väljendamiseks kasutab. Kui aasta pärast ütleb, et lind lendab puu kohal pro peal, siis ma näen: ahaa, areneb... Või mis loogilisi vastandeid pakud sa ise nt sõnale KÜLJES?"
"Teises küljes!" teatab kaasa võidukalt.
"Ahah! Et OTSAS ja TEISES OTSAS?"
"Just!"
"Eks ole hea näha, kuidas oma silmade all inimene areneb?"
"Mhmh! Mida kauem minuga koos, seda jaburamaks!"

Pealkirja seletuseks:
Pildil mets, loomad igal pool ees, taga, kohal, küljes, peal... Puu all vaatab karu, puu ladvas õõnsus, mille ümber kurjad mesilased.
"Karu tahab puu otsa minna! Karu tahab auku minna!"
"Miks karu tahab auku minna?"
"Ta tahab seal istuda!"
"Aga vaata, kelle pesa seal on? Kes seal augus elavad?"
"Mesiloomad!"
"Mis magus asi mesilastel pesas on?"
"Kommid!"
"MESI! Karu tahab mesilaste mett kätte saada. Kas mesilased tahavad karule mett anda?"
"Jaa! Mesiloomad toovad teda!"

Millega tegeleb üks üleõppinud naisterahvas kell kaks öösel?

On köögiukse küljes ketis ja nõutu. Kohe tükk aega nõutu. Sest miks on nüüd liikumisvõimalused piiratud, kui just oli kõik ok??? Käsi saab liigutada. Proovitud. Jalgu saab liigutada. Proovitud. Edasi liikuda ei saa.
Kui kaua ahvil aega kulus, enne kui toikaga puuri laest banaani alla urgitsema õppis?
Loodan, et kauem.
Avan ukse. Sikutan hommikumantli vöö ukse alt välja. Vabadus!
Vabadus jälle konspektide taha istuda. Jorr.


pilt

Siia ära löö, siit jääb näha!

Tunni teema: Politsei
Uued sõnad: LÖÖ, SIIA
Kuidas koostada tund lapsele, kellel sõnavaras kümmekond või veidi enam sõna?
Tekitab mõtteid, mis?
Esimesena tuleb pähe teha elusuuruses päti pilt seinale ja siis näidata sellel, kui palju kuhu.
Konspekti jõuab aga tühjast kommikarbist nukujalgpallimäng ja jutt sportlikest politseinikest.
:)

pilt

Jõuluvana on surnud

"Palgata puhkus???" ahastab Põnn18. "Sel aastal jõuluvana ei tulegi."
"Jõuluvana on surnud," lajatan jõhkralt.
"Ei, koomas. Järgmisel aastal tuleb jälle!... Tahad, ma ütlen sulle ühe saladuse?" muheleb tütreke. "Jõuluvana läks EE-sse tööle."

Nelikümmend lehma

Üks tore sõber jutustas mulle täna loo, mis siinkohal saagu refereeritud:
Sattusid kord kaks meest saarele, kus olnud kombeks nooriku eest 10 lehma nõuda. Kui mehed mõnda aega saarel olid elanud ja justkui kojumineku aeg käes, teatanud üks, et tema jääb ja kosib pealiku ühe kahest tütrest endale naiseks.
"Selle vanema, eks?" usutlenud sõber. "See on, jah, väga ilus."
"Ei," kostnud mees. "Ma võtaks just noorema."
"Aga tema on ju sihuke... inetu ja..."
"Ei", olnud mees kindel. "Ikka noorema."
Sõber sõitnud ära ja mees käinudki pealikult tütre kätt palumas.
"Aa, panid mu vanemale tütrele silma peale, jah?" muhelenud pealik. "Ilus, mis salata. Kümme lehma ja kaup koos!"
"Ei, ma võtaks ikka noorema," puigelnud mees.
"Et noorema?" olnud pealik kimbatuses. "No eks sa võta pealegi. Ma tema eest üle kolme lehma ei täi küsida..."
"Ma annaks ikka 10," jäänud mees kindlaks.

Aastad möödunud ja sõber tulnud kaugelt maalt vaatama, kuidas saarel elu läheb.
Küsimise peale juhatanud keegi kaunis naine ta tuppa endist kaaslast kohtama.
"Kae vigurit, sa ikkagi võtsid tolle ilusama õe," töganud sõber.
"Ei, ikka selle noorema," ajanud mees vastu.
"No kuidas nii, kui ma just juhtusin su kaunist kaasat kohtama?" tõrkunud sõber uskumast.
"Lihtsalt... ühel hetkel sai ta aru, et on väärt rohkem kui kolm lehma..."

Õhh! Ilus lugu oli. Kaasal ei jäänud ka üle muud, kui nõustuda.

Kunagi, kui ma olen tagasi maganud kõik need uneta ööd, olen ma ülikoolile selle praktika eest väga tänulik. Praegu aga panen tänast ilusat päeva tähistama kiiruga tehtud kriibus-kraabusmängu. Et ma üht imelist tähepoissi ära ei unustaks :)

Kui mind sinu lapseks loodi, tahan olla sinu moodi

Mida olen mina ära õppind...

Kolmas praktikapäev on seljataga, aeg esimesi kokkuvõtteid teha.
Areng on märgatav.
Täna suutsin esimest korda ilma viperusteta majast väljuda: vajutasin nuppu sildi juures "väljumiseks vajutage nuppu" ega logistanud paaniliselt linki; aiast lahkudes avasin esmalt ülemise riivi ja siis tõmbasin väravat sujuvalt enda poole (ei üritanud end enam jõuga välja suruda).
Veidike segadust tekitas, kui läksin rühma tegevusplaani seinalt maha kirjutama, aga stend oli vahepeal ära varastatud (olgu öeldud, et tegelikult jäi see üks tuba edasi), aga täit edu ei maksakski tahta, nii poleks ju kuhugi areneda.
Olen rahul.

Mitte iialgi!

Tervitused Tegelinskile!

KIRJUTA NELI TEGEVUST, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS

Kõigepealt esimesena meenuvad "iialgid", mis juba murtud on: 1. Keska lõpus, kui paar klassiõde pedasse suundusid, sai tähtsalt teatatud, et MINA küll iialgi õpetajaks ei hakka (valisin hoopis vetvelskri puhta ja stressivaba ameti). 2. Kuigi klassiõed mu ema ilusaid jalgu kiitsid, arvasin, et mis liig, see liig - MINA küll nii vanalt miniseelikut ei kanna! (püüan võõrduda, seda enam, et mul on nähtavasti isa jalad:P). 3. "Ma ei roni enam IIALGI ühtegi torni!" vandusin mõttes, kui olin plikana lasknud end kohaliku triangulatsioonimälestusmärgi otsa meelitada ja kõõlusin seal siis enam-vähem kõhuli, silmad kinni. ("Matke mind koos torniga!") Nüüd ma mõnel suvel peaaegu elan sellest. Hm. Mis siis veel. Ah jaa! Otse loomulikult ei vaata ma endast nooremaid mehi. IIALGI! See on haiglane! :P

KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?

Mujal. Ma nimelt elan seal, kus ma kõige rohkem elada olen tahtnud - oma lapsepõlveunistustemajas! :S

MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?

"Nutrialiha ma ometi sööma ei hakkaks!" teatasin tehnikumis. Olime just oma pühapäevase lõunakonservi lõpetanud, keerutasin hajameelselt tühja karpi käes ja mida ma etiketilt loen... Üldiselt tõrgun maitsmast kõiki kauneid koduloomi, eelistades hakkliha (siin toimib põnn-pesamuna loogika: "Sa tead, et ma sealiha ei söö! Ma tahan peekonit!") :D Võib-olla varsti koputan nõgestikus tigusid karbist välja või krõbistan peotäite viisi kuivatatud vihmausse. Maitsed muutuvad!

KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?

1. Taksojuhina. Pole linna, kus ma ära eksida ei oskaks! (Siduge mul silmad kinni, keerutage kolm korda kodu ukse ees ringi, võtke side ära ja võibki mind koertega otsima hakata!) Mulle ei sobi üldse mingi juhtimine. Ja siis veel sõidu eest raha küsida! Ma ei suudaks! :) 2. Jahimehena. Mind ei maksaks üldse jahile kaasa võtta. Ka ajajaks. Oleksin valmis end ohverdama... 3. Elektrikuna. See oleks üks äraütlemata lühike tööots.

MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?

Ma kannan kõike, kui see on rohelist värvi! :P

KELLEGA SA MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?

Siin ma ei oska Tegelinski vastusele midagi lisada.

MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?

Neid on.

Et kellele edasi? Jutik? V.?

Pakun ehitusmeistrit,

haamer omal olemas. Täna ostsin. Haamri, ma mõtlen. Väga hea haamer, minusuguste tarvis on tal üks ots punaseks värvitud, et oleks selgesti eristatav, kust kinni tuleb hoida.
Veel on mul Lexus.
Ja kohutav uni.

Õpilane Kiir

Alustan lõpust.
"Arvuti kohal süüa ei soovitata, aga söögi tegemist pole keegi keelanud," muigab kaasa ja (habemega ekraani varjates) lõigub mulle paprikat suhu ning taldrikule.
Ah, kui see mees oleks vaba, ma teeks talle abieluettepaneku!
Nüüd aga oma esimesest praktikapäevast.
Veetsin püüdlikult uneta öö, mis põhjustas abikaasade vahel teatavaid tülialgmeid.
"Miks sa ei võiks oma und lõpuni magada, selle asemel, et niiviisi jupitad,"porises Hämarik minu kümnest poole kolmeni ja neljast viieni öörahu pihta.
"Ma ju ei teadnud, kui kaua sellega läheb," vabandas Koit. "Arusaadav, et sulle meeldiks, kui ma oma tööd õhtul jutiga ära teeks ja siis ilusasti hommikuni magaks, aga ma ei saa ju... Uni on õhtul!"
Igatahes olin kell kuus värske ja rõõmus ja võtsin suuna Nõmme poole.
Hommikuste bussijuhtide diktsioon on kohutav!
"Järgmine peatus - KRMPS!" teadustati esimest peatust.
Kellele Krõmps, kellele Härjapea. Olin üsna murel, sest selle liini peatusi ma tean, järgmisest bussist õigeaegne väljumine eeldas aga natukest meeskonnatööd.
"Mullame," kinnitas järgmine artikuleerija mu kartusi.
Mullamäe? Mullavere?... Hallivanamehe.
Õudne! Mööda ma veel sõidan!
Karusmarja. Ei kuulnud, mida teadustati, aga silt jäi silma. Kas kaasa mitte ei öelnud, et järgmine?
"Järgmine peatus - Piksja," kostab midagi ebamäärast.
Mis see nüüd tähendas? Püksi? Päikse? Pihlaka? Mis ma teen? Lähen? Ei lähe? Ei lähe! Näis, mis saab.
"Järgmine peatus - Pihlaka!" hõikas juht nii selgelt ja puhtalt, nagu oleks öö otsa harjutanud.
Oh, ma ei eksinudki teelt! Tänavad jooksid täpselt nii, nagu kaardilt vaadatud sai. Ainult ühe korra võtsin end kokku ja küsisin teed. Juhatada oli lihtne, aga minu küsimusest aru saamiseks läks aega, sest seisin samal ajal otsitud värava ees.
Värava sain lahti, aga ust valvas kuri fonolukk. Rühmade nimed peal - muudkui vajuta õiget. Ainult et... ee...hm...
Õnneks tuli õpetajaid.

"Kas sa panid veel midagi praadima?" ärkan pannikahina peale hommikustest mälestustest.
"JAA!" hõigatakse seina tagant. "Uue paki pelmeene!"
"Kas ma sõin eelmise KÕIK üksi ära?"
"Nään-nä-nänn-nänn-nään-nää..."

Nüüd ma masendun. Mömuaarid jätkuvad homme. :(

Hullult andekas!

Haa! Ma tegin praegu ukse korda! ISE!
Mitte, et mul eelmiste meistrite kohta paha sõna öelda oleks. Nad andsid parima, mida nii lühikese ajaga võimalik - ust sai jälle lukku keerata. Ja ainult nii ta nüüdsest kinni seisis ka. Kuuri puid tooma minnes aitas endiselt lahti vajumise vastu hea jalgrattakoorma kinnitusnöör.
Kuulasin ära naabrimehe õpetussõnad, et kogu uksepiita tuleb trepikoja suunas pool sentimeetrit õgvendada, uurisin-arutlesin, võtsin oma pussnoa ja lihahaamri ja nihutasin selle asjanduse, mis ust keeltpidi kinni peaks hoidma, tibake kõrgemale.
Korras!
KOR-RAS!
Oi, ma olen osav!

Loll, aga agar

Toppisin keldri aknaaugud heinu täis, et talvel külm veetorude kallale ei läheks. Laudalakas oli head pehmet õueheina. Naabri koerakuudist möödudes mõtlesin, et olen tore tädi, pistan talle ka sületäie kuudiaugust sisse - saab pehmem ja soojem.
Koer oli meelelahutuse eest hiigla tänulik! Kui mu püksid korralikult mudaseid jälgi täis sai tehtud, võttis kuudisisu ette. Tiris ja puristas, terve ilm oli heinu täis. Aga kuuti jäi ka omajagu. Sellele soristas peale. Lihtsalt tõstis jalga ja lasi mehise joa kuudiaugust sisse. Mooses!
Vaesed majaelanikud! Tülikamat naabrit annab leida. :(

pilt

Lendav raamat

Nädala alguses käisin Setumaal ja ostsin väisatud ürituselt meeneks tuttava käsitöömeistri raamatu. Kodus tassisin selle pidulikult elutuppa ja sättisin riiulisse.
Järgmisel õhtul lebas raamat laual.
"On tore, kui lapsed käsitööst huvituvad, aga pärast lugemist võiks raamatu riiulisse tagasi panna!" torisesin mõttes ja sobitasin tarkvara oma kohale. Põnnide noomimise jätsin hommikuks, sest tagatoas valitses juba paar tundi Une-Mati.
Kerisin end teki sisse ja jäin arvutiekraanivalgel oma kirjatööd jätkama.
Korraga kolksatas eelpool nimetatud raamat mulle otse pähe.
"Hm," arutlesin mõne sekundi pärast, kui olin jõudnud välgukiirusel raamatu tagasi tõsta, arvuti sulgeda, tekiga voodisse kobida, kardinad ette ja vaheukse kinni tõmmata (kindlad abinõud lendavate raamatute vastu). "Kuidas sai raamat alla kukkuda? Tean täpselt, kui korralikult ma ta ära panin. Ja KUIDAS sai ta sealt mulle pähe kukkuda???"
Kui salapärane pianist ei suutnud oma teadet edasi anda, üritatakse seda nüüd raamatuga? Vabandust, aga ikka ei saa aru ja vaevalt, et vastu pead tagudes asi paraneks. :(
Mina kardan selliseid asju.
"See raamat, mis te lauale jätsite, kukkus mulle õhtul riiulist pähe," ei suutnud ma järgmisel päeval põnnidele mainimata jätta.
"See pitsiraamat või?" küsis suurpõnn.
"Mhmh!"
"See kukkus ju mulle ka pähe!"
Aia.
Igatahes kontrollin nüüd pidevalt seljatagust ja teen plaane laud mujale tõsta. Sest riiul kõrgemal seisab mustas rivis Eesti Entsüklopeedia. See võib väga-väga valus olla ja isegi sealsest tarkusest ei pruugi paraneda mu kodeerimisoskus.

pilt