Perekond

"Mõtlesin, et teen endale Maxima kaardi. Iga kord, kui linnas käin, käin nagunii Maximast läbi. Aga seal pidi vastama küsimusele: Teie perekonna suurus? Kui suur mu perekond on? 2? 3? 8???"

:D

Keskööuni

"Tere! Vabandust, et ma tülitan, aga ega teie õde, kes massaaži teeb, kogemata praegu maal juhtu olema?" kostab telefonist põgusalt tuttav ja pisut heitunud hääl.

"Heldeke, mis mureks???" püüan oma napilt tund kestnud unedest ärgata. "Ma kahtlustan, et hetkel on ta küll väga linnas, oma kodus."

"Ei noh, täna muidugi ei saa - kell juba palju, aga äkki on võimalik homme? Meil oleks siin üks punt kokku panna."

Ma tõesti ei oska teise eest otsustada. Kui aus olla, siis polegi mul õde, aga see on tühine eksimus. Saan aru, keda silmas peetakse. Võin ju hommikul helistada ja küsida. Kuigi, kui häda nii pakiline, on mõistlik ehk hoopis arsti juurest abi otsida. Täditütrel on küll kuldsed käed, aga ärevus teisel pool toru annab alust arvata, et alla operatsiooni välja ei mängi. Ja kirurgia on natuke teine teema. Või on hilisõhtuse istumise käigus jõutud massaažijuttudeni ja otsustatud kambakesi tervist turgutada? Kui hädalisi rohkem, siis võib-olla isegi tasub tulemist...

"Ega teie ise täna enam sõitma ei ole nõus?"

Appi! Nii hullusti? "Kuhu? Linna???" katsun unenäost hädalise muresse lülituda.

"Ei-ei! Linna muidugi mitte. Kuhugi siia lähedale."

"Teate, mina paraku ei tea massaažist ega meditsiinist suurt midagi."

"Olgu sellega. Saaks lihtsalt kokku. Peaks aru... Olgu see meie omavaheline asi, eks."

Mhhh? Kulla helistaja. Ma ei tea, mida sa minust arvad. Ei tahagi teada. Mina ei arva sinust enam midagi. Ja kui kohtudes piinlikkusse ei taha surra, vaheta elukohta. Operatsiooni peale tasuks sul täitsa mõelda.

Ütle mulle, kes on su sõbrad...

Täna näiteks käis elamisest läbi väga kirju seltskond.

Ühtede järgi otsustades olen lõbus, tehnika- ja loodushuvide- ning küpsetajasoonega rändurhing.

Teiste järgi... Mnjah. Eks ma vist siis jään kusagile sinna vahepeale. :)

Jäädvustamiseks kinkis päev ka üht-teist.

Näiteks ilusaid mustreid

ja resoluutseid teateid põnnilt, kes vallutas elutoa. :D

Köömnetega hakklihakaste. Mmmm!

Minu köömnesõltuvus süveneb. :D

Heade uudiste päev

Hommikune hea uudis oli muidugi kõige tähtsam. See, et üks armas väike poiss tuli kriisist välja. Paras ehmatus.

Teine hea uudis, et tore leping on minu poole teel.

Kolmas hea uudis lubas peatset külalist.

Neljandast heast uudisest tuli mobiilile teade. :)

Viies. Mind kutsuti väga huvitavasse kohta lõunale.

Kuues. Sain ilusa ja hinnalise kingituse. Rohelise. :D

Aitäh, Kaja!

Ah. Kõik ei tule ju kohe meelde, aga küllap oli midagi suurt veel. Väiksemaid üllatusi sinna vahele nagunii.

Halb uudis tuli ka. Et salatikauss ei mahu külmikusse. Pisut üle pingutasin. :D

Kodused jutud

"Emme, osta mulle Ford!" tõstab Põnn12 silmad telereklaamilt.

"Mhm. Homme."

"Tegelikult, mul oleks ninatilku vaja!"

"Otsusta ära, kas ninatilgad või Ford! Mõlemaid ma ometi ei osta!"

Teismelised! Ise ka ei tea, mida tahavad! :P

Hirmutavad esmaspäevad

Kui see päev on möödas, võib nädala sama hästi kui lõppenuks lugeda. Kurnav-kurnav-kurnav.

Aga selleks korraks jälle läbi ja minul algas just reede. :)

Kardetud päeva muudavad elamisväärseks lilled, mis mind ühes kabinetis ümbritsevad. Võõras territoorium ja võõrad õied, aga küll need on ilusad. :)

Ennustatakse jätkuvat suve

Vähemalt minu aiamaal. Mis sügisest me räägime, kui peenar alles õisi täis! :)

Õunaaias tekkis masendus. Korjad puult kümmekond ämbrit õunu ja midagi nagu ei muutuks. Õunapuid aga paarkümmend. Õnneks pole minu aed! :D

Tõotas tulla lõbus päev

Üks seltskond oli küllatuleku juba varakult kokku leppinud. Teine teatas visiidist paar tundi ette.

Ema ootas külla.

Alustasin vanematest. Kiirkülastuse käigus unustasin maha telefoni ja pidin soovitud kaubanimekirja osas mälu usaldama.

Sattusin ummikusse, sest täitsa läks meelest, et täna on laat. Oleksin teise tee valinud. Vabandust. Ei ole laadainimene.

Mälu osutus usaldusväärseks.

Asusin koduteele.

Kurgid, tomatid, õunad, pähklid, kreegid, kõrvits...

Lubasin lahkelt ühe "väsinud" inimese soovitud kohta sõidutada. Tasuks tohtisin sõidu ajal taluda pilkeid minu juhtimisoskuse kohta inimeselt, kes vaevu tajus, kus ta on. Ei kujuta küll ette, mida andestamatut selle paari kilomeetri sirge tee peal silma võis jääda.

Kodus keetsin tulekul sõpradele potitäie suppi. Minu meelest pole mul kunagi varem ükski supp nii hästi õnnestunud.

Saiavormi tegin ka. Oskan märksa paremat. :D

Üks seltskond saabus, aga ei tulnud esikust kaugemale. Ma saan muidugi aru, et mu elamine ajab hirmu peale, aga nad oleks võinud vähemalt natuke aegagi ära kannatada. ;)

Teine seltskond otsustas, et targem on jätta tulemata.

Istusin siis, supikauss süles, ja nautisin Seattle unetust.

Panin küünlad ka põlema, et oleks valgem nautida.

Lõbu niisiis napilt, aga päeval pole iseenesest vigagi.

:)

Kadunud tekkel

"Kas sa potiteklit oled kuskil näinud?" pöördun põnni poole. Põnn põrnitseb mõistmatult. Mida peaks tema elutoas potikaanega tegema?

"Võib-olla on esikus?"

Nojah. Sinna saab aeg-ajalt ülearuseid köögitarbeid tõsta. Aga... EI OLE!

"Pesus?"

Pesumasinas või? Kraanikauss on põhjalikult läbi uuritud.

Külmkapis? Ei ole. Pesumasina taga? Ei ole.

"No armas aeg! See peab ju kuskil korteris olema! Keegi ei kõnni ometi potitekliga õue!!!"

Ee... Kes viis hommikul koerale piimasupijääke? Vaatab nüüd endale sügavalt silma...

Seal ta ongi! Kuuri ees pingil. Jalgu puhkamas ja naabri kassi kõrval elu-olu üle aru pidamas.

"Meie peres on kõigil rohelised silmad!"

rõõmustab põnn. "Peaaegu. Isegi kassil!"

Öölilleaed

Tegelikult on lillepeenra kaevamine täitsa tore tegevus. Eriti õhtuvaikuses. Omaette. Mõtteid mõlgutades.

"Tere! Mis sa mõtled siia teha? Lillepeenra või?" lipsab varsti naaberkorteri uksest välja tragi viieaastane.

"Mhmh."

"Sa pead kirve tooma. Sa ei saa muidu kaevata. Siin on puujuurikad!"

"Las nad olla. Puu tahab ka kasvada. Muidu kukub veel pikali."

"Kas sa paned lilled sinna vahele?" jalutab tüdruk murutükile, mille plaanisin just hargiga kärru tõsta.

"Palun seisa natuke eemale. Ma kaevan siin."

"Kuhu sa need mättad mõtled viia?"

"Eks vaatan."

"Ma tõstan selle toki eest ära."

"Las ta olla. See hoiab lille."

Järgmine mätas tabab muru.

"Sa viskasid mööda! Ma tõmbasin sulle käru siia poole."

"Pole vaja."

"Siin on mulla sees veel nii palju rohtu!" susib abiline labidaga maad, kui ma lilli paika sätin.

Peabki olema. See ei ole enam peenar. Sinna on lihtsalt natuke mulda pudenenud.

"Ma vaatan, kas siin kotis on veel mulda... Sa pead selle ka peenrasse panema!" osutab tirts kotist pudenevale kuhilale.

"Las ma vaatan teisi kotte ise!"

"Sa ei tohi seda juurikat labidaga katki teha. Puu kukub maja peale."

"Seda tohib."

"Vihm sajab mu jope täitsa märjaks!"

"Lähed ehk tuppa?"

Huh. Ei armasta ma hetkel nii jutukat seltskonda.

"Tädi! Vaata, see on mul kuiv!" ilmub naabritar samas jälle trepile. "Ma tean, mis siia sobiks! Ma võtan sulle selle lille pakist välja."

"Ma ise valin."

"Sul on siin hea kaevata. Köögiaknast tuleb valgust."

Jep. Ei märganudki, kui hämar juba.

"Kas sa magama ei pea veel minema?"

"Ei pea! Ma pole veel üldse unine. Kus sa need kotid mõtled panna?"

Üüüh!

"Kas sa kaevad peenra sinna lõpuni välja?"

"Ei tea."

"Täna sa küll ei jõua. Juba läheb pimedaks..."

Nagu tellimise peale kustub köögis tuli. Eks põnn. Hajameelsusest.

Mina igatahes lahkun tuppa.

:)

Õpetaja, jutusta veel neid mõisa lugusid!

"Jutusta seda, mis eelmine kord pooleli jäi!"

"Ei jäänud ju pooleli. Mäletate?"

"Aga jutusta veel. Jutusta kõik need viisteist lugu ära!"

Heldus! Viisteist??? Kes neile niisugust asja rääkis?

"Ükskord nii ammu, et keegi seda enam ei mäleta, elas Albu mõisas üks rikas parun..."

"Kas ta oli natuke vähem kuri kui see eelmine?"

"Natuke. Aga vaesed inimesed pidid ikka tema tahtmist tegema...

/---/

... ja nii sai mõisarahvas teada, mis tüdrukuga on juhtunud. Nad hakkasid jõest eemale hoidma. Mõisnikust ka."

"Kui vana sa siis olid, kui see lugu juhtus?"

"Oi, see juhtus ammu enne mind."

"Aga kust sa siis tead?"

"Nagu ikka lood liiguvad. Mulle jutustas minu vanaema ja talle tema vanaema. Ja kunagi räägite teie oma lastele ja lastelastele."

"Kas see juhtus nii-nii ammu? Kas sa olid siis veel päris beebi?"

Aia. :)

Soositud hobi ja sõnade töö

Juhtus nii, et kahel õhtul olen koju sõitnud, salong ja pakiruum püsilillemättaid täis. Floksid, suveliiliad, päevakübarad, hostad jne jne.

Ma tõesti ei kujuta ette, kuhu need kõik pannakse.

"Lillepeenart tahad laiendama hakata?" kutsun naabrinaist kampa.

"Võite toast juurde võtta!" soovitab põnn lahkelt.

Eilse telekaseadistamise ajal avastasin, et ma ei rõõmustagi. Muretsesin hoopis, et kuhu ma nüüd teleripealse sõnajala mahutan.

"Sa ei too enam ühtegi juurde!" kurjustab pere.

"Miks? Kas nad pole ilusad!"

"Jaah! Ja kui kellegagi peaks midagi juhtuma, siis sa seisad oma aaloe ees ja ütled, et siit ei tohi midagi murda, lõhute lille ära!"

Loogiline ju. :D

---

"Emme! Küsi mult sõnu!"

"Nägemine."

"Zreniie."

"Zreenie. Alati."

"Oolveis."

Khm.

"Emme. Mis see u ühe kriipsuga on?"

???

"No see!" Põnn joonistab ц.

"Ts. Nagu tsee. Ennast hindama," lähen sõnatestiga edasi.

"Otžstšeznit sžcebja?"

Taevane pasunakoor ja politseiniku ründamine

Haigust ei planeeri. Aga ega hobi küsi. Kas või elutust peast. :)

Kõva küljealune. Sõprade hääled. Puhkpilliorkester. Mingil hetkel tundsin end veel algamata peo peategelasena :S

Visatud müts tabas Peetri asemel politseinikku ja kisma jäi kesiseks. Aga no kuidas sa kakled kellegagi, kes on sind just lavataguses julgustavalt kallistanud?

Teater on silmakirjalik! ;)

Igatahes - tehtud!

Meelelahutus nimega Martin

No ei näe pildil kõige parem välja. Pole fotogeeniline toit! Aga maitseb suurepäraselt.

Seller, seller, seller... Värskelt ja hautatult.

Mmmmmm... surun oma maitse-eelistusi peale. Minu köök!

Lisaks sellele, et süüa tore, oli ostminegi muhe elamus. Tütarlaps paigutas juurikakotti letil nii agaralt ümber, et kahtlustasin juba, kas tal mitte plaan pole sama asja mitu korda kassasse lüüa. Ligines staažikam letineidis. Agar müüja üritas tollelt näoilmete keeles midagi küsida. Teine müüja seda keelt ei mõistnud. Mina arvasin aru saavat, et ta ei leia hinda ja olin valmis juurviljaosakonda lippama.

Müüjatar jõudis oma sosinaga ette: "Ütle, mis asi see on?"

:D

Aga tagasi tänasesse.

"Mis me edasi teeme? Telekat ega raadiot meil pole..."

"Ja mis teil on?"

"Internet!"

":D"

"Nojah. Praegu pole sellest lugu..."

"Jalutama tohib?"

Tohib.

Fotojaht. Ruuduline

Poleks arvanudki, et ümber on nii palju ruute!

Kommikausis,

vitriinkapis (ha-haa, edeva inimesena ei unustanud ennastki),

köögirätikul, köögiseinal ja seinakalendris,

lillepotis (no peaaegu)
ning riidenagis.

Teised ruudujahtijad.

Habras, helde ja ettearvamatu elu

Elule ei meeldi, kui liiga palju üritad. Ta võib sind lüüa. Hea, kui ainult näkku.

Üks mu sõber käib nüüd mõnda aega ringi sinise silmaga. Ja on õnnelik. Sest tal vedas. Väga.

Ühele oma sõbrale lähen kohe-kohe külla. Ta arvas, et isegi minu seltskond on parem kui need mõtted, mis täna pähe trügivad. Üht tema sõpra lõi elu oluliselt kõvemini... :(

Üks mu sõber võttis eile minu pärast vaba päeva.

Üks mu sõber lubas selle edaspidi võtta. :D

Üks mu sõber on lihtsalt kogu aeg olemas. Isegi ei ohka, kui uksele ilmun. Kannatab kõik minuga kaasnevad ebamugavused ära, tihti lükkab toidutaldriku nina ette ja kui vaja, tõmbab tualettpaberirullist vajaliku meetri nina ja silmade pühkimiseks.

Tegelikult on toredaid sõpru veel palju. Aga tema, see lüüasaanu, ehmatas mind päris korralikult ära.

Sest ükski teist pole üle.

Hoidke ennast!

Kümme korda kuulsam! :D

Oli tore pidu! :D :D :D

Arvatavasti jäin iga auhinnasaajaga pildile. (Oluline on valida õige istekoht!) Oma pilti mul paraku pole, sest sealt küljest ei osanud ükski fotograaf tulijat oodata. :P

Noh, ega ma nii tähtis tegelane olnud kah.

Aga eripreemiagi on tore asi, eriti kui seda antakse välja ainult üks. Ja kui sellega käib kaasas märkimisväärne summa raha. ;)

Seitsmekümne neljast kuuendaks tulemine on juba niisamagi päris meeldiv. :)

Kõik uus on ammuunustatud vana

Kui võti ei taha hästi ust kinni keerata, ei maksa jõuga väänata. Autovõti reeglina sulgebki korteriukse lukku kehvasti.

Kui vetsust hakkab rullide kaupa paberit kaduma, ei tule põhjust potist otsida. Viga on ninas.

Kui muffinid ei suuda sind poole öö ajal kööki meelitada, teeb seda arbuus. Järgneb meeskonnatöö. Kaalu võib sügavale kapi alla lükata. Või katki astuda.

"Miks sa ei maga?" küsitakse.

Hea küsimus.

Arbuus segab. Ja gmail. Ja Tiideron. ;)

Emme!

"Emme! On ju mul ilusad püksid?"

"Mhmh."

"Emme! Ma tahaks tegelt praekartuleid, aga ma ise ei viitsi praadida. Kas sa teed oma lapsele süüa?"

"Mkm."

"Emme, aga õhtul sa pead aitama mul raamatutele paberid ümber panna, sest mul endal tuleb välja mingi nässakas."

"Mhmh."

"Emme! Ma tean, et ma käin sulle närvidele, aga saad ju aru - esimene päev koolis!"

Saan küll aru. Ja... ei käi närvidele. Hoopis vastupidi!

Kahtlustan isegi, et lähen kohe praegu kartuleid praadima. Oma pisi-pisi seitsmendikule, kes lähima paari kuuga minust pikemaks venib. :D

Sassis nimepäevakalender

Minu tänase päeva nimi on Marylin. Ta naeris ja nuttis läbisegi ning vadistas väsimatult võõramaa keeles.

Sügis ongi heitlik. Rahutu. Sügisel peabki sadama. Mis sügis see muidu oleks?

Ladistas. Aga õigel ajal. Nii, et vihmavarju polnudki vaja avada.

Minu sügis tuli kotitäie kleitidega: hall, lilleline, must, täpiline, hall... Tal oli torditükk näpus. Teises käes oli tal seenekorv. Selle sisu tuleb mul nüüd veel vastu ööd ära kupatada.

Ootan teisipäeva. Ja neljapäeva. Ja laupäeva. Pühapäeva ka. Ning kusagil septembris on päev, mille nime ma küll tean, aga mis tuleb siis, kui heaks arvab. Seda ootan kõige rohkem.

Hurraaaaa! Läks käimaaa!