Oh aegu, oh kombeid!

4-aastase meenutus:

"Me läksime Marti jooksma. Aga tead! Me ei joostki! Me läksime niisama võtsime kõigilt kommi!"
"Aga laulsite ikka ka?"
"Ei! Me võtsime ainult kommi!"
"Käisite külas kommi söömas?"
"Eii! Me ei söönud teiste külas! Läksime kodus sõime!"

Kuidas mees enda juurde meelitada?

Väga lihtsalt!
Varasel lõunatunnil kiirustas kaasa rongile:
"Rahakott on. Mobiil on. Kus võtmed? On. Muidu oleksin õhtul tagasi."
"Hm? Näita, kus sul need võtmed ongi? Las ma hoian oma käes, et see tulek ikka kindel oleks," aasisin meest. Abielus on tore olla. Lausa suurepärane. Aga paraku on veel ülikool, mis isiklikku elu ei soosi. Parem mitte kiusatusele järele anda. Jorr!
Auto, mille igaks juhuks tund aega vajalikust hilisemaks tellisin, õnneks kiirreageeris. Kiirust ei hakka üles tunnistama. Või vähemalt mitte autojuhti.
Rong kannatas lahkelt ära nii perroonile tormamise kui kaisutuuri.
Siis sõnum. Ei ütleks, et just eriti õnnetu sõnum:
"Musi! Pane käed mantli tasku ja sa tead, miks ma õhtul koju tulen!"
Võtmed!

Lugu sellest, kuidas viinavarastaja neidis külmapoistega kohtus

Kukupai jutt tuletas mullegi lustaka loo meelde:
Tädi rääkis kunagi, kuidas ta Livikos töötades "Kännu Kukke" varastas. Teised viinud ühtepuhku, aga tema, noor tüdruk, ei julenud. Siis aga tulnud sünnipäev. Tädi sidunud pudeli seeliku alla jalgade vahele rippuma, et kui katsutakse, surub kintsud kokku. Ja pärast harutab esimeses ettejuhtuvas trepikojas kalli varanduse enda küljest lahti. Saanudki õnnelikult väravast läbi, aga õues olnud nii käre pakane, et ihusoojas pudel prõksatanud katki. Nii lipanud tädi, punane sitke ollus mööda sääri alla valgumas, pudelikael jalgevahel, trepikoda otsima, aga sobivat polnudki nii lihtne leida...
Eks osalt ka selle kogemuse varal kasvanud temast aus ja karske kodanik :D

Suudlus tundmatult

Tänane päev on olnud mitmepalgeline. Isadepäeva kingid ja mardimaskid said ilma suurema madinata valmis. Loodetavasti jäid lapsed/vanemad rahule.
Juuksurisse maandusin 2 tundi kokkulepitust varem. Hea oligi, jõudsin bussile. Linnas tormasin pangakaarti kätte saama. See oneioleonpiltivaja mäng hakkas juba tüütama. Sain kätte. Pilt on pisike kui hiiremust ja näeb ka sama sarmikas välja. Jee! Lõpuks ometi saab süüa osta! See ajutine kaart oli kena küll, aga maal on suhteliselt vähe kohti, kus seda sihtotstarbeliselt kasutada. Ausalt öeldes polegi.
Seejärel ostutuur, mis väljus kontrolli alt. St - kontroll oli, aga käsi nappis.
Kontroll oli ka rongis. Ei mäleta, kas olengi sellel liinil varem piletit näitama pidanud.
Minu vapustavalt kakskeelne ja õrnalt lauluõlitatud pinginaaber teadis öelda, et ametmees sõidab lihtsalt töölt koju. Ühtlasi saab kontrollides linnukese kirja.
Kolmveerandtunnise vestluse põhjal võib väita, et mu reisikaaslasest oleks võinud omal ajal saada suurepärane psühholoog: delikaatne, aga järjekindel, jutukas, aga tähelepanelik, otsekohene, aga usaldust äratav. Kahju, et ta 12 aastat õppimise asemel mujal mööda saatis.
Paistis, et mina meeldisin talle ka. Miks muidu kättpidi hüvasti jäeti ja suudluski sõrmedele poetati.
A-hah. Nojah. Et. Siis. Mis ma oskan öelda. Mingu tal hästi.
Sellega mu meesteõnn veel ei piirdunud.
Olin oma lapse sõbranna isa rongile vastu kutsunud. Ta aitas armsasti ka asjad tuppa. Seekord kätt ega jalga ei musitatud, küll aga teatasin asjalikult, et lapsed, siin on teile uus isa.
"Jälle?...OK!" kehitas keskmine põnn õlgu. "Mõni ei leiagi endale meest, sinul juba kolmas!" tunnustas ta mõningase mõtisklemise järel uhkusnoodiga hääles. :P
Oma armas-kallis kaasa helistas ja ütles, et ei jõua ööseks koju. Teadagi! Mehed! Eks ole juba abielus oldud ka!
Aga või siin saab keegi pahaks panna, kui niisugune liiderdis kodus? :D
Niiiuts!

Kuus võimalust, kuidas anekdoodist aru saada

Tekst:

Mees läheb Jukuga juuksurisse. Laseb endal habet ajada ja juukseid lõigata, siis paneb Juku toolile ja ütleb juuksurile: "Seni, kui te poisil juukseid lõikate, käiksin ma poes ära."
Jukul lõigatakse juuksed ära, kuid meest ei tule ega tule. Lõpuks hakkab juuksur Jukult pärima, et ei tea, kuhu su isa nii kauaks jääb?
"Ega ta polegi mu isa," vastab Juku. "See onu tuli mulle tänaval juurde ja küsis, kas ma tahan tasuta juukseid lõigata?"

Tõlgendused (3.-4. kl):

"Juku tuli mehega, kellest ta alguses rääkis, et on ta isa..."
"Nali oli selles, et tal (Jukul) hakati habemekarvu ajama."

"Juuksur pidi poodi minema ja mees pidi ise lõikama. Või see... Juku pidi lõikama!"

"Et niikaua, kui isa tagasi tuli, lõikas juuksur ta (Juku?) juba kiilakaks."

"Jutt algas sellest, et üks mees tuli Jukule tänaval vastu ja küsis, et kas sa tahad tasuta juukseid? Ja siis ta võttis ta endaga juuksurisse kaasa. Aga ta jäi omadest juustest kah ilma!"

"Ja nad ootasid ja ootasid ja siis küsis juuksur, et kuhu su isa üldse läks?"

Ja nüüd kõige kurvem koht loo juures.
Valin anekdooti, loen ja mõtlen: "Mis mõttetu jutt? Võõras mees viib tänavalt lapse juuksurisse ja läheb ise minema?" ( Et ta seal oma juukseid/habet lõikamas käis, minuni ei jõua. Vähemalt mitte esimesel lugemisel.)

Harjutamisest praktiline tulu

Kaasa helistas.
" Vabandust! ... ... neljandale korrusele. Kas me ... ... pikemalt, või kui ma Elinaga ... ... ...?"
Paigutan lünkadesse puuduvaid sõnarühmi (unustasin telefoni, räägime praegu, koju olen sõitnud). Võimalikud ka muud variandid :P
"Ok, pärast! ... Sind!" :D

Sõnakunstitund

Näppasin endale hommikul ühe tirtsu. Müstika, kuidas õigesti valitud vahendid silmad särama panevad! Ma armastan oma tööd, lapsi ja... noope! :D (andku andeks need, kes end kõrvalejäetuina tunnevad).
"Koer ei sõi-da ron-gi-ga, ta peab ja-la mars-si-ma!" (hii! Kui juba mulle pähe jääb, siis lastele ammugi!)
"Kus sina mul siis nüüd olid?" uuris klassijuhataja tunni lõpuks teiste juurde tagasi jõudnud tüdrukult.
"Kunsti tunnis!" teatati tähtsalt. (Kunstiõpetaja juures ju!)
"Äääääh!" sumises klass rahulolematult. "Miks tema sai kunsti? Kui meil hakkab, siis tema peab sinuga lugema tulema!" nõuti õpetajalt. :D

Ja veel. Kunstis meisterdasime pildiraame. Ja salaja valmis ka mulle üks. Klassi ühistööna, omaalgatuslikult. OK, kõik ei löönud kaasa. Meel on ikkagi liigutatud.