Kärbsepiitsaga kliimasoojenemise vastu

Oluline on improvisatsioon.
Oled kuulnud raginat, kui rott end läbi seina närib? Kogu aupaklikuse juures kõige elava vastu ei ole see muusika, mille saatel ärgata tahaks. Eriti, kui laastulendamiskrobin kõrvale nii lähedal on, et arvad järgmise ampsu su enda ihust haugatavat.
Koputan. Mine näri mujal! Ei midagi. Justkui valjemaks läheb.
Surun kõrva seina vastu - jajah! Seal ta toimetab! Otsin abivahendit, et suuremat müra tekitada. Kätte jääb sipelgamürgi purk (millal ma seda kasutanud olen?). Kuidas on morsena "hoia eemale, sa õnnetu!"? Pole aega uurida, tümitan midagi, aga valesti vist, sest tegelane seinas näib sellest vaid indu juurde saavat. Kell on veidi viis läbi. Naabrid võivad mu üle rõõmustada...
See hääl tundub nagu aknalaua kandist tulema? Surun nina vastu klaasi. Pime. Suunan valguse välja, aga ei aita see mind ega takista sissetungijat. Ristmikule lähenev auto heidab korraks tuled peale. Ei näe! Pigem nähakse autost poolpaljast veidrikku okaspõrsast.
Mis liig see liig! Avan ettevaatlikult akna, pudelit pihustusvalmis hoides (juhuks kui ründab) ja...
Laske mind maha. Või eraldage ühiskonnast. Tehke midagi! Inimene, kes pool tundi räästatilkumist varitseb ja seda mürgitada püüab, ei ole mõistusega inimene...

Aga MIKS?

Ikka on juhtunud, et rongile ja maha ronimisega läheb nii kiireks, et tähtsad detailid jäävad märkamata. Eile tamburis peatust oodates avastasime äkki, etTunnistan ausalt, et mina küll olen rongi ka seisu ajal kasutanud. Korduvalt. Ja ma pole olnud ainus. Ehk aitaks, kui seada sildid ka vagunitesse üles? Piletimüüja võiks veel üle korrata. Ja piletile trükkimine ei teeks paha.

Kohtumine Vanaemaga

Õnnepäev! Jalutasime teisepoolega kaasa emale juubelikinki ostma. Enne sai bussijaamast läbi kõnnitud, vaatamisväärsused päevavalges üle vaadatud. Brrr!
Täitsin automaadist veidi rahakotti ja siis spaasse kinki komplekteerima. Maksmiseni oli kõik ok, siis selgus, et pangakaart... ee... jäi nähtavasti sinna, kus ta jäi.
Tuhisesime automaadi manu. Midagist. Edasi lähimasse pangakontorisse. Eskalaatoril puhkus. Loomulikult! Pank. Sain uue raha kasutamise võimaluse. Jooksuga trepist alla. Aga... vahetaks lõpuks ometi pangakaardil oleva ahvi pildi minu oma vastu? Üles. Eskalaator endiselt surnd! Pilti ei vahetata! Olid ahv, siis jäägu see nii! Raha välja. Tagasi spaasse. Kogu see kallis aeg oli palju tähtsamaks asjaks varutud. Urrr!
Lilled olemas. Koogi võtaks Raatusest. Et ikka võtaks? Koogileti tütarlaps lahkus kulisside taha. Ootasime. Ootasime veel. Valmistusime lahkuma, kui turvanoormees end leti taha surus ja häbelikult abi pakkus. „Kooki? Oih! Seda peab kuidagi kaaluma!... Ma vist ei oska..."
„Ok, andke tort!"
Palju tänu, armas abivalmis inimene! Meil oli seda maiust kellelegi väga olulisele tarvis. Jätsime Sulle ka tükikese :D

Väga Oluline Vanadaam tõusis meid raami najal tervitama. Et 95-aastaselt reieluumurrust huumorimeelt säilitades kõndima tõustakse, on tõeline kangelastegu!
„Mu vanaisa oli Petrogradi proteesivabriku lukksepp!" muheles kaasa vanaema oma kõnniriista kui kättevõideldud pärandiosa üle. Ja tuletas statistikuna oma senised murrud meelde. Pikad saledad sõrmed tõstsid kapist albumikuhja ja ammused ning lähemad ajad välja.
„Sõbranna rääkis, et keegi Ambla vallamajast käinud kunagi ende talus küüditajate eest hoiatamas. Mõtlesime, et oleks vast tore kokkusattumus, kui Teie..."
Aga vanaema oli selleks ajaks juba mujal, muud rahvast aitamas.
„Mina tean lugu mehest, kes iseennast küüditamas käis," meenus seepeale võõrustajast majaperemehele. „Kamandati üht õlletehase autojuhti: "Homme oled nende meeste käsutuses!" Kus sa pääsed! Ühe ukse taga käisid kolm korda. Viimane kord veel vastu hommikut. Perenaine oli lastega linnas paos. Ja näe, peremehel rool peos, polnud aega kodus külalistele ust avada..."
Vanaemale tõi Ambla nimetamine endised ajad-inimesed meelde.
„Seal oli üks Kuulmata pood. Kaupmehel oli selline nimi. Mina ütlesin tädile, et tulin tumma poest. Niipalju jäi pähe, et mingi meelehädaga oli seotud. Ja tädipoeg rääkis, kuidas nad poe aknast sees käisid. Mõni võis mõelda, et olidki vargad. Aga poe uksel olid klaasist ruudud... Näita noorikule seda pilti ka, kus Gustav Ernesaks prouaga peal on!" kamandati kaasat. Gustav Ernesaks olnud saatuse tahtel vanaema muusikaõpetaja. Vanaema oli tollal juba õpilaseks pisut vanagi, maestro aga astunud oma esimesi pedagoogisamme. Ja soostunud, et sellel tütarlapsel väga kõvasti laulda ei maksaks...Passipilt. Emaga koos, sest dokumendi taotleja alaealine.
Vanaema mäletab kõiki: nii ammuseid sugulasi ja sõpru kui ka alles sündinuid. Luges kadestamisväärse eksimatusega üles nimesid ja vanuseid... Ja ei väsinud kaasa tundmast neile, kes tema eest hoolt kandma peavad. Ise hoolitses aga aina: "Koorige endale nüüd need paar marja ära!" osutades mandariinikausi poole. Ja õunad käskis kaasa võtta. Ja veel tundus, et tal kohe oligi meie pärast hea meel. Päriselt ka.

Tartu ja tulnukas

Kolmapäev. Magamata öö, toimetusterohke päev. Õhtuks tuleb Tartusse jõuda. Kolleeg otsib välja sõiduplaani. Ettenähtud ajal tuhiseb üks buss mööda. Poole tunni pärast teine. Külm hakkab. Isegi liiga. Valmistun meelt heitma, kui tuleb ka selline, mis usaldab mu peale korjata. Soe. Mõnus. Hämar. Mootori tasane surin. Jõuan sõbra tõlgitud-kingitud raamatu ( linkimiseks kaanepilti paluks!) ~ 10. lk-le, kui prill ninale vajub. Une, mitte igava lugemuse pärast.
Oimukohaga akna puksimine toob teadvusele tagasi. 17.35. Ahah. Arvestades, et Mäos bussi istudes oli kell ca 15.20, ja et tegu Tartu-Võru bussiga, võiksin olla umbes kus?
Huh! Minu kell näitab tund varasemat aega! Peaaegu Tartus!
Aga bussijaam ei ole küll Tartu oma! Mingi tõeliselt sürr metallämblik on ta oma haardesse kahmanud. Jeeeeebus! Plagan paanikas koletise lõugade vahelt ja näen öö otsa unes vapra ulmesõdalase (s.o. minu) valulikke moondumisi võigasteks kosmose eluvormideks.
Otsustatud! Koju tagasi sõidan rongiga!

Anybody home?

Miks ma ei teadnud sellest enne tütrekese geograafia kontrolltööd?

Minu tänane tarkus

Harjutused harjutatud, õppimised õpitud. 4-aastane noormees asutab juba minekule. Siis meenub:
"Oota! Ma õpetan sulle ka! Ma õpetan sulle täna taktoli!"
Haarab laualt pliiatsi-paberi, joonistab ja selgitab:
"Nüüd tuleb see ästi suul lekka! Kaubalekka! Vaata, kui suul kabiin! Kui hea pikk kälu! Latas. latas. Seda sa ei tunne, see on viskals. See tõstab. Näed, niisugused tiibud on viskalsil. Ja need on palgid. Teeme lingid ümbel, siis sa saad välja lõigata. Nende tiipude jälgi, mujalt sa ei lõika! Lullime selle kokku, et sa saad jälgmiseks kevadeks valmis!"
:D
Paistab, et minu võimetesse eriti ei usuta, aga eks ma annan parima... :)

Kahtlane värk

Õpetaja: "Teil tuleb täna isadepäeva pidu?"
Poiss (4a): "Jaaa!"
Õpetaja: "Kas mina tohin ka tulla?"
Pikk ja kahtlev peavangutus.
"Ma ei tea... Sa pead kasvataja käest küsima..."