Kolm meest giidiga metsas, koerast rääkimata

Tegelikult olin ajahädas.
Kõigepealt seepärast, et plaanisin rattaga kohtumispaika minna, aga ratas ütles, et ta on reserveeritud üheks teiseks sõiduks.
Ja veel. Paarsada meetrit enne keskust jooksis teele keegi linnuema. Nagu sellistel puhkudel tavaks, jõllitasin  vaimustunult ja ei märganud fotokat tarvitada. Lind (laanepüü?) ajas sabalehviku laiali ja kutsus matsu mängima. Teadagi, miks. Sest... otse mu jalge ette tuterdas... pigem karva- kui sulepallike. Tibuuuu! :) :) :)

Spurtisin. Jõudsin kohale isegi nõks enne keskuse avamist.
Hm. Olin lootnud seljakoti hoiule jätta. Kuidas saavad ühed kummikud nii palju kaaluda!

Kummikute kaaluga on kõik korras. Avastan, et olen kaasa tassinud ka suure jogurti ja kilose kassitoidupurgi. Õige! Teisipäeval sai selle kotiga poes käidud!

Torkan ranitsa pjedestaali alla (juhuks, kui vahepeal sadu teeb), astun vastumeelselt kummikutesse ja kihutan rada üle vaatama. Tempo! Tempo! Aega on pool tundi. Eksimine pole lubatud.

Heldus. Kas tõus on alati nii järsk olnud? Kaisutan iga kümnendat puud ja hingeldan südantlõhestavalt.
Märgid... Kus on märgid? Rammin. Ripun. Libisen. Kärisen... (nende pükstega võib nüüd hüvasti jätta.)
Muide, soovõhk õitseb. Sel aastal märksa arvukamalt. Ja kahelehine käokeel. Ja mets-hiirehernes (aitab abivalmis sõpruskond mu telefonitsi mäluaugust välja.) Ja mäe lõunaküljel on esimesed punased maasikad.

Ei eksi ja ellu jään ka. Napilt.
Kummikutega ma seda rada rohkem ei läbi. Mis liig, see liig.

Kohtumiseni jääb veel mõni minut. Varisen trepile.
Minu kõrval võtab istet retriiver. Ütleb, et muidu tore paik - värske õhk ja palju liikumisruumi, aga koeri, kellega paar arukat sõna vahetada, ei leidu.
"Mul on Freddy, aga ta ehk on sinu jaoks liiga väike ja noor?"
Koer toetab lõua pettunult esikäppadele.
"Ma tean paari suurt ka. Ca 300 m läbi metsa. Kui nad ikka juhtuvad parasjagu siin olema. Pärast võin juhatada. Praegu pole aega, sest... näe! Minu inimesed tulevadki," tõusen tervituseks.

Koer pakub, et võib meid saatma tulla. Paljugi, mis metsas võib juhtuda. Ja perenaine on suvelavastuse proovidega hõivatud, kes teab, mis kell ükskord õnnestub tema jalutama viia.

Kas ma tõesti lähen uuele ringile?
Eiiiii!
Tundub nii.
Uskumatu, aga joostes on mäge lihtsam vallutada. Tõuseme. Laskume. Poeme. Põikame. Turnime...

"Matkarada mitte ainult hingelt noortele!" lõõtsutab üks meestest kuskil raja viimases kolmandikus ja ma muhelen mõeldes, milline ma ise esimese ringi ajal samas kohas välja võisin näha.

Blond kaaslane osutub suurepäraseks parkuurijaks ja innustab mindki. Hea, et ta end kaasa pakkus.
Viimasest mäeseinast jõuame üles enam-vähem korraga.

"Ma tulen vist pärast veel ühe seltskonnaga kolama. Tuled siis ka kaasa?" küsin, kui oleme torni juurde avarust nuusutama jõudnud.
"Oleneb."
Nojah. Näitleja koer. Ettearvamatu elu.
"Sa võid siis selle oma... Freddy... kaasa võtta," poetab retriiver enne mäestlaskumist.
"Jääb nii!"

Ilm läheb aina ilusamaks. Vihmast ei paista enam mingit märki.

Suvi alles algab!

 Ja ma hammustan neid, kes kukuvad hädaldama: "Selaastalpidisügisvarakultalgamaploomilehedjubakollasedniikauakssedasuvesiisoligi..."

Täna on vihm kõik mõnusalt puhtaks ja värskeks pesnud.

 

 Eile toimus mu selle aasta esimene grillipidu. Paar päeva varem oli ka võimalus, aga ma jäin kohe alguses tukkuma. :D

Alles valmistun kõike pakutavat nautima.

Lilli

 

ja linde (ühes nende põnevate pesitsuspaikadega).

 

 

 Kui märkad taevas esmalt pilve ja mitte päikest, oled PIDUR!!!

Mmm.....
Suveõnnelik.

Lapsesuu

Seisan lasteaia rühmatoas, telefon käes. Pisut pettunud, et ei jõudnud hetkeks aknaklaasile maandunud kärbsehiidu pildistada.
"Pildista seda lille!" lohutab viiene tüdrukutirts ja osutab kompositsioonile seinal. "Siis pärast, kui sa telefoni lahti teed, tuleb kohe lille pilt ette." 
"Aga mulle meeldib, kui ekraanil on mu lapselapse pilt." 
"Näita!... Ilus! Mis, sa oled siis vanaema või? Ma ei näe sul küll kuskil ühtegi kortsu!"

:D :D :D

Arioso

Ei kirjutaja, lavastaja ega näitlejad ole minu olemasolust teadlikud. Ja minul polnud veel hommikul aimu, et etendusega kohtun. Olulised kokkusaamised otsustatakse ära meie eest.

Kartsin vana maja õhku sisse hingata. Aga just see oli esimese asjana õige. Lõhn "1914".

"Olen selle lavastuse jaoks vist liiga piiratud."
Ei. Ei ole. "See oli MINU etendus. Sada protsenti."
"Räägi siis..."
"Ei oska." Ei saagi. Sest sõnadel polnud selles loos ainsana oluline roll.

Milline võis näha välja mutterametnik aastal 1914? Usun, et selline. Seepärast uskusin ja usaldasin ka kõiki muid sõnumeid ning märke.
Mugavus. Saamatus. Tölplus. Osavõtmatus. Armutus. Kerglus. Kahjurõõm. Reetmine. Lakeering. Lootus. Omakasu. Orjameelsus. Pettumine...
Prillid, mis ühel hetkel läikisid unustust ja minnalaskmist ning teisel moondusid koolnu tühjadeks silmakoobasteks.
Muusika.
Tants.
Valgus ja pimedus.
Sõda.
Karje.
Õhk. Enamjaolt nähtav.

Ikka veel ei lase lahti. Sunnib endasse vaatama. Liiga lähedalt.

Varasuvi või hiliskevad?

Pilt on paar päeva vana, aga just nii ma end praegu tunnen.
:)
Päev nagu unenägu. Broneeritud unenägu. :P

Nii loomulik

Äratuskell ei anna alla. Rrrrrr... Kes see tark ta pühapäeva hommikuks helisema pani? Süüdlast ei pea kaugelt otsima, olen enamakski suuteline.

Kangutan end voodist välja ja asun mobiiliotsingule. Tundub, et minu toas pole. Köögis?
Soe. Kuum. Soe. Leige. Külm. Soe...
Põnni toas?
Külm. Külm. Külm.
Siis ikkagi minu toas?
Leige. Külm. Leige...
Köögis?
Soe. Kuum. Soe. Leige...

Aa! Ukse juures nagis. Jopetaskus. Loogiline.
Turakas, ma endale puhkepäeval poole seitsmeks äratuse organiseerisin! Oleks keegi sel ajal helistanud, oleksin pisut... pahur. Enda peale ei saa ju vihastada. Ega ma meelega.
Huh! Polegi pool seitse. Viis hoopis. Siis on hoopis teine asi. Ma täitsa vihastaks, aga ei leia unise peaga ajus vajalikku lülitit.

Tegelikult oleks tegemist küll.

Esmalt  uksest välja veni, mine pissitama peni.
Triigi riided, kappi topi. Pühi põrand, vaibad klopi,
tuhka võta, pliiti küta, ära loomi nälga jäta!
Küüri puhtaks vetsupott, nõelu terveks tekikott,
külmik sulata ja kasi, tõsta tühjaks pesumasin,
riided nööri peale tassi, kammi koera, süga kassi,
vestle potililledega, koogitaigen valmis sega
ja siis aeda istuta sada astritaime sa... (või kakssada. Kes neid luges.)

Koer pissile. Oot! Vihma sajab? Sajab jah, akengi märg. Ja aknaalused kõnniteeplaadid.
Ajan jope selga.

Hm? Kuiv on ju. Trepp. Kõnniteeplaadid... Segi olen või? Täitsa kuiv!
Aa! Ei. Näe, sealpool treppi sajab, siin ei saja. Kohe hakkab siin ka.

Tule võiks jah korraks pliidi alla teha. Rõske nagu. Eriti pärast seda, kui ma pisut vett valasin sinna, kus tavaliselt asub jäätmeämber. Õigus küll, sellega ma tassisin eile maasikataimedele vett ja unustasin pärast esikusse.

Pesu riputan pliidi kohale kuivatusrestile. Mis ma sellest vihma kätte viin! Kuivad pesud restilt maha. Niisked masinast välja. Kuiv pesu kappi. Niisked... Oot, miks ma kuivi pesusid jälle restile riputan? Ma ei taha teada, kus pestud asjad on.

Ilmselgelt on kellaaeg liiga varane. Tühja need astrid ja põrandad ja pannkoogitaigen...

Valge sirel õitseb...

homme veel rohkem kui täna.

Lilla ka!

Topelõielise laadne toode? :D