Mõni hetk paneb unustama kõiki raskusi ja muresid.
Nagu täna.
Tõuseb 3. klassi noormees tunni lõpus toolilt ja õhkab: "Tead, miks sa mulle meeldid? Sest sa päästad päeva!" Ja kuni ma segaduses endamisi juurdlen, kuidas täpsemalt, seisab komplimenditegija juba nina ees. "Kallistada tohib?" (No mis küsimus see veel on? Loomulikult!)
"Kui võib, siis mina oleksin järgmine," võtab kohmetu klassivend kallisappa.
Kolmas kutt ei ütle midagi. Lihtsalt seisab oma kallijärjekorra ära.
Õhh! :D
08 April, 2016
06 March, 2016
Ise näitleja ja ei mäleta teksti!
Põnn17 vaatab saadet "Suur komöödiaõhtu". Tõnis Niinemets jääb Arno ja Lible dialoogis sõnatuks.
"Ise mängis "Kevades" Kiirt!" imestab Põnn.
"Kus?" (Ega ma ka kõiki lavastusi tea.)
"Noh, seal "Kevade" filmis!"
"Ei mänginud!"
"Mängis küll!"
"Kuule, see oli aastakümneid tagasi! Ta polnud siis sündinudki!" Otsin Margus Lepast ühe värskema pildi. "See mees mängis Kiirt!"
"Ei mänginud!?"
"Mängis küll."
Nüüd on Põnn sõnatu. :D
"Ise mängis "Kevades" Kiirt!" imestab Põnn.
"Kus?" (Ega ma ka kõiki lavastusi tea.)
"Noh, seal "Kevade" filmis!"
"Ei mänginud!"
"Mängis küll!"
"Kuule, see oli aastakümneid tagasi! Ta polnud siis sündinudki!" Otsin Margus Lepast ühe värskema pildi. "See mees mängis Kiirt!"
"Ei mänginud!?"
"Mängis küll."
Nüüd on Põnn sõnatu. :D
14 February, 2016
09 February, 2016
Ma tahan...
"Emme! Mäletad ikka, et mul on see nädal autokool?"
"Mkm."
"Ja siis ma lähen veel kruiisile... Ja kulmudesse tahaks minna... Ja uusi prille tahaks..."
"Kallikene, milles probleem? Kas ma olen kunagi midagi keelanud... tahta?" ;)
"Mkm."
"Ja siis ma lähen veel kruiisile... Ja kulmudesse tahaks minna... Ja uusi prille tahaks..."
"Kallikene, milles probleem? Kas ma olen kunagi midagi keelanud... tahta?" ;)
31 January, 2016
Kodused kõnelused
"Koer, ära vehi sabaga! Ema ei saa niimoodi kunagi tuld põlema!" (Ema kütab ahju)
- - -
"Ma vilistasin koera õues tükk aega. Kõik tihased lendasid ligi ja hakkasid vastu laulma, ainult koera polnud endiselt kuskil."
- - -
"Mingi suur lind lendas praegu akna tagant läbi... Või hoidsid mitu tihast üksteisel kätest kinni."
- - -
"Sa ei kujuta ette ka, mis homme juhtub."
"Noh?"
"Homme on veebruar!"
- - -
"Ma vilistasin koera õues tükk aega. Kõik tihased lendasid ligi ja hakkasid vastu laulma, ainult koera polnud endiselt kuskil."
- - -
"Mingi suur lind lendas praegu akna tagant läbi... Või hoidsid mitu tihast üksteisel kätest kinni."
- - -
"Sa ei kujuta ette ka, mis homme juhtub."
"Noh?"
"Homme on veebruar!"
30 January, 2016
Mul on hambad...
Veel on.
Üleeile ajalehte lugedes avastasin, et tükike tugevamat mind otsustas korpuse küljest irduda.
On alles tänapäeval uudised. Ehmatavad hambast suure killu välja. Ja kohe ikka esireast.
Helistasin oma toredale hambaarstile. Mis tähendab 26. veebruar??? Selleks ajaks... Ei julge mõeldagi. Kolleegide soovitusel pöördusin palvega pealinna. Tunti kaasa. Aga ka seal olevat paarinädalased järjekorrad. Aga lubasid mu meelde jätta. Juhuks, kui tekib loobumisi.
Ja õhtul leidsin postkastist teate, et fortuuna naeratas. Oodatakse juba homme.
Ma vastu ei naeratanud. Hirmutan veel ära.
Mina olen maalt. Igasugused linnaskäigud tekitavad minus ebamugavust ja ebakindlust ja alati uurin põhjalikult aadresse ning aegu ja teen märkmeid. Lõpuks unustan paberi loomulikult koju. Seda mäletasin, et arsti nimi on Põder. Üle kontrollides selgus, et ei. Isegi mitte Jahimees. Metsaga polnud midagi pistmist. Tähtedest oli sama ainult E, aga see asus kah hoopis teises kohas. Nii palju siis mälust.
Linna oli mul lisaks hamba ravimisele nii palju vaja, et tahtsin sealt meetri valget riidest linti. Lootsin möödaminnes kuskilt Balti jaama turuletist osta.
Nad on turu ära varastanud!
Otsisin mitmelt poolt. Ei leidnud.
Nüüd ei osanud ma oma linnaloaga miskit peale hakata. Läksin polikliinikusse. Poolteist tundi varem.
Nojah. Kesklinnas on kindlasti rohkelt paelapoode, aga ennast tundes oleks mul siis arstitooli istudes kümme kaubakotti näpus.
Kõndisin küll hästi aeglaselt, aga kole vara jõudsin siiski.
JA KUTSUTI KOHE SISSE!!! (Kuigi üritasin tõrkuda, et mina pole üldse see, kelleks nad mind peavad).
Jäädi endile kindlaks.
Ehmatusest kukkus kotil sang küljest ja minul prillid peast. Hea, et katki ei astunud.
MIKS alati minuga juhtub?
Röntgenist tagasi, küsis arst, kas tean, et... :D :D :D Teadsin. Sellist laadi asju kipud märkama. :P
Pole parata. Kohalik arst meeldib mulle rohkem. Pisiasjad. Ei räägi üle minu, et noh, kui ta tahab seda hammast, teeme siis. On rahulikum ja esitab pikemaid, kuid selgemaid küsimusi. Tema juures on tore käia isegi ebameeldival põhjusel.
Aga registratuuri inimesed meeldisid mulle kohe väga. Ehk neil on natuke puhtam ja viisakam töö kah. Tegid seda ilmse rõõmuga.
Üleeile ajalehte lugedes avastasin, et tükike tugevamat mind otsustas korpuse küljest irduda.
On alles tänapäeval uudised. Ehmatavad hambast suure killu välja. Ja kohe ikka esireast.
Helistasin oma toredale hambaarstile. Mis tähendab 26. veebruar??? Selleks ajaks... Ei julge mõeldagi. Kolleegide soovitusel pöördusin palvega pealinna. Tunti kaasa. Aga ka seal olevat paarinädalased järjekorrad. Aga lubasid mu meelde jätta. Juhuks, kui tekib loobumisi.
Ja õhtul leidsin postkastist teate, et fortuuna naeratas. Oodatakse juba homme.
Ma vastu ei naeratanud. Hirmutan veel ära.
Mina olen maalt. Igasugused linnaskäigud tekitavad minus ebamugavust ja ebakindlust ja alati uurin põhjalikult aadresse ning aegu ja teen märkmeid. Lõpuks unustan paberi loomulikult koju. Seda mäletasin, et arsti nimi on Põder. Üle kontrollides selgus, et ei. Isegi mitte Jahimees. Metsaga polnud midagi pistmist. Tähtedest oli sama ainult E, aga see asus kah hoopis teises kohas. Nii palju siis mälust.
Linna oli mul lisaks hamba ravimisele nii palju vaja, et tahtsin sealt meetri valget riidest linti. Lootsin möödaminnes kuskilt Balti jaama turuletist osta.
Nad on turu ära varastanud!
Otsisin mitmelt poolt. Ei leidnud.
Nüüd ei osanud ma oma linnaloaga miskit peale hakata. Läksin polikliinikusse. Poolteist tundi varem.
Nojah. Kesklinnas on kindlasti rohkelt paelapoode, aga ennast tundes oleks mul siis arstitooli istudes kümme kaubakotti näpus.
Kõndisin küll hästi aeglaselt, aga kole vara jõudsin siiski.
JA KUTSUTI KOHE SISSE!!! (Kuigi üritasin tõrkuda, et mina pole üldse see, kelleks nad mind peavad).
Jäädi endile kindlaks.
Ehmatusest kukkus kotil sang küljest ja minul prillid peast. Hea, et katki ei astunud.
MIKS alati minuga juhtub?
Röntgenist tagasi, küsis arst, kas tean, et... :D :D :D Teadsin. Sellist laadi asju kipud märkama. :P
Pole parata. Kohalik arst meeldib mulle rohkem. Pisiasjad. Ei räägi üle minu, et noh, kui ta tahab seda hammast, teeme siis. On rahulikum ja esitab pikemaid, kuid selgemaid küsimusi. Tema juures on tore käia isegi ebameeldival põhjusel.
Aga registratuuri inimesed meeldisid mulle kohe väga. Ehk neil on natuke puhtam ja viisakam töö kah. Tegid seda ilmse rõõmuga.
24 January, 2016
Katusekarma
Süda kripeldas juba mitu päeva.
Et kui ma kuuri katust lumest puhtaks ei tee, võib juhtuda, et tuleb suvel uus kuur ehitada.
Samas. Kui ma katuselt alla kukun, pole ehk kuurist lugugi.
Kõrgus ei meeldi mulle kohe mitte üldse. Eriti selline ebaturvaline. Oleme nimelt katusega eakaaslased ja pean tunnistama, et näen temast ikka kordades parem välja.
Aga mõnel päeval tuleb selline vastupandamatu enesehävitustuhin peale.
Täna tuli.
Tsiteerides sõber Alarit: "Ma ikka vahel imestan, et sa veel elus oled..."
Tegelikult valmistusin korralikult.
Ei läinud ekspeditsioonile üksi. Koer jäi alla valvama.
Korra peaaegu katusel, sain aru, et ilma julgestusköieta ma alla tagasi ei roni. Meisterdasin vanast rattalohvist ee... turvaelemendi.
Üleval oli veel hirmsam kui mäletasin. Silmi kinni pigistada ka ei või, jalgealune saab ootamatutes kohtades järsku otsa.
Õnneks olid kuuritaguse männi oksad lumeraskuse all vastu katust vajunud. Lõimusime.
Et kui ma kuuri katust lumest puhtaks ei tee, võib juhtuda, et tuleb suvel uus kuur ehitada.
Samas. Kui ma katuselt alla kukun, pole ehk kuurist lugugi.
Kõrgus ei meeldi mulle kohe mitte üldse. Eriti selline ebaturvaline. Oleme nimelt katusega eakaaslased ja pean tunnistama, et näen temast ikka kordades parem välja.
Aga mõnel päeval tuleb selline vastupandamatu enesehävitustuhin peale.
Täna tuli.
Tsiteerides sõber Alarit: "Ma ikka vahel imestan, et sa veel elus oled..."
Tegelikult valmistusin korralikult.
Ei läinud ekspeditsioonile üksi. Koer jäi alla valvama.
Korra peaaegu katusel, sain aru, et ilma julgestusköieta ma alla tagasi ei roni. Meisterdasin vanast rattalohvist ee... turvaelemendi.
Üleval oli veel hirmsam kui mäletasin. Silmi kinni pigistada ka ei või, jalgealune saab ootamatutes kohtades järsku otsa.
Õnneks olid kuuritaguse männi oksad lumeraskuse all vastu katust vajunud. Lõimusime.
See oli eelmistest kordadest meeles, et mida kuuri hoovipoolsemasse külge, seda kõrgemaks katus läheb. Kuna tänavuse talve briketi ladustasin korterisse, siis teadsin, et jalgade all on 3-4 m tühjust.
Küllap oleksin suurema osa ajast kõhuli katuse külge klammerdunud, aga ettenägelikult riietusin miniseelikusse. See motiveeris püsti seisma (sest paljasääri lume peal olla on külm...)
Teisest küljest... jalatsiteks valitud kummikud osutusid ülilibedateks. Iga kord, kui järgmist kühvlitäit räästa suunas tõukasin, sain lapsepõlve üksikuid uisutunde meenutada ja pidurdamistehnikat lihvida.
Töö sai tehtud ainult tänu teadmisele, et seda redelit pidi ma kaks korda tänase päeva jooksul alla ronima EI NÕUSTU.
Naabrinaine üritas mind järgmisele levelile suunata, aga jääb ära. Korrusmaja otsa mina ei roni. Meelitatagu või arbuusiga. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)





