Kaelkirjakuid otsimas

Kolm korda nädalas sõidan mööda ja iga kord lootusrikkalt, et täna ehk...


Mõnel on ju õnnestunud!

Kõrgel

"Mis asja sa teed?" põrnitses kaasa mõistmatult, kui ma, selili põrandal, koduseid kõrgusi üritasin jäädvustada. "Mingi fotoblogardite ülesanne või? Peaks tegema üleskutse kõigile fotoblogardite elukaaslastele, et nad oma kaasasid pildistamise ajal pildistaksid - saaks palju naljakamaid fotosid." ja veel kõrgusi:

piparkoogikosmos (piparkooginäituselt)

kõrge kalorsus

kõrgendatud valmisolekkõrghooned kodu- ja mujalmaalkõrghetkkõrge taseViimane pilt vajaks tegelikult omaette postitust, aga loodan, et seda kogu kiidavad minu eest professionaalid. Juba PDF-failina pani see mu endasse kõrvuni armuma :)

Teised fotojahtijad

Ta võitis! Ta võitis!

Põnn tuli laululahingust!
Ja meil oli täna esietendus. Kaasa on kriitikaga kitsi, mis sest, et ajalehed tema nimel käivad.
Natuke ikka kardab.
;)
Praegu kõhistab arvuti ees ja laseb lastekoori lauludel kajada. Temalgi omad võidud. :)

Une-Mati lemmik

Sattusin lasteaiapõnnide lõunauinakut läbi viima. Kuna lapsi oli vähe, võisin endale lugemise asemel jutustamist lubada. Kasutasin kunagi hästi toiminud trikki, et peategelane tuleb saata kuhugi väga kaugele ( üle mere, läbi metsa, mäest üles,...) Une-Matit otsima, lasta tal kohtuda erinevate tegelastega, kes kõik und ootavad, Une-Mati leida, tema probleem lahendada ja siis... panevad kõik lapsed silmad kinni ja mõtlevad, kuidas koju tagasi jõutakse. Kelle juurest enne läbi tuleb käia? Kuidas keegi uinub?
Täna oli nihelejam seltskond. Vuristasid üksteise võidu loo lõpuni ja jäid siis poolistukil uudistama, mis edasi saab. Edasi pakkusin tehingut, et tublimat magajat ootab üllatus.
"Kas nagu sünnipäeval?"
"Mhmh!" tegin salapärase näo. Uskumatu! Jäidki magama.
Ma ei mõista, miks lapsed lõunast pikutamisaega ei salli. MINU meelest on see kole. Hämar tuba, aknatagune ventilaatorite surin, monotoonne jutupomin... Oleksin ise peaaegu võitjaks osutunud.
Njah, aga millega siis üllatada? Lubadus tuleb ju täita.
Pusserdasin õpetajate toas valmis 2 medalit - Unemati lemmik 20.03. Nimelised ja puha.
"Mida sa õige mõtled!" õiendas vahtkonda üle võtma tulnud noorik. "Mis tragöödiat sa üritad korraldada? Mis need lapsed su meelest arvavad, kes medalist ilma jäävad?"
Et järgmisel korral proovin ise esimesena uinuda? Mkm?
Vantsisin õpetajate tuppa tagasi ja joonistasin veel mõned, ainult tekst sai teine: Homme pikutame jälle! Une-Mati. Nüüd on käsi medalite lõikamisest valus ja hing enda peale täis. Ja uni on. Niiiiiii uni.
Teeks veel ühe medali.

Kamakasvatusest

"Emme! Kas kama jahvatatakse kamaubadest?"
"Misasja?"
"Noh, kohvi ju jahvatatakse kohviubadest ja kakaod kakaoubadest..."

Tilluke sõnavaratest

Laste piinamiseks on igasugu koledusi välja mõeldud. Näiteks nende sõnavara uurimine terviku osade nimetamise ülesannetega (pildid on neil muidugi pisut paremad).

Kingal on puudu ... (konts)
Harjal on puudu ... (vars)
Redelil on puudu ... (pulk)
jne

Tekkis õel mõte, et kui testiks vahelduseks ka testijaid :D

Reketil on puudu ...
Vikatil on puudu ...
Redelil on puudu ...
Oli liiga lihtne?

Loomulikult

Põnn pidi pannkoogi kopsu tõmbama, kui ingliskeelset Jaak Joalat laulmas nägi :D



In a little while from now
If I’m not feeling any less sour
I promise myself to treat myself
And visit a nearby tower
And climbing to the top will throw myself off
In an effort to make it clear to who
Ever what it’s like when you’re shattered
Left standing in the lurch at a church
Where people saying: "My God, that’s tough
She's stood him up"
No point in us remaining
We may as well go home
As I did on my own
Alone again, naturally

To think that only yesterday
I was cheerful, bright and gay
Looking forward to well wouldn’t do
The role I was about to play
But as if to knock me down
Reality came around
And without so much, as a mere touch
Cut me into little pieces
Leaving me to doubt
Talk about God and His mercy
Or if He really does exist
Why did He desert me in my hour of need
I truly am indeed Alone again, naturally

It seems to me that there are more hearts
broken in the world that can’t be mended
Left unattended
What do we do? What do we do?

Alone again, naturally
Now looking back over the years
And whatever else that appears
I remember I cried when my father died
Never wishing to hide the tears
And at sixty-five years old
My mother, God rest her soul,
Couldn’t understand why the only man
She had ever loved had been taken
Leaving her to start with a heart so badly broken
Despite encouragement from me
No words were ever spoken
And when she passed away
I cried and cried all day
Alone again, naturally
Alone again, naturally