Paberi päästmine

Et olen viimasel ajal bussile ja autole jalgratast eelistanud, kasutasin seda tänagi. Päike säras ja 8-9 km möödusid lennates.

Nooblima väljanägemise nimel haarasin õlakoti kaasa. Süvenemata sisusse. Kott oli iseenesest hea mõte. Nüüd leidus koht, kuhu jope toppida, sest sõites hakkas sellega hirrrrmus palav.

Tööl avastasin, et peale jope olen kaasa toonud ka vetsupaberirulli.
Nu-nuu.
Elus ei toimu midagi ilma põhjuseta. Küllap see millekski kasulik oli. Äkki kodus oleks keegi rulli minu eest ära kasutanud/peitnud/varastanud...

Tööl oli tore. Koju tulla toredamgi.

Päike säras ja taevas sinetas. Paar pilve tukkus ka. Üks neist tuli mind koju saatma. See oli üks väga melanhoolne pilv.

Iseenesest polnud vihmas midagi halba. Selline mõõduka lennuhooga ja soe. Ja kodus saab riided kuivade vastu vahetada. Aga mul lebas pakiraamil kott vetsupaberiga. Ja see kott oli riidest. Ja see paber väga vett-imav, väga vajalik ja väga viimane.

Hommikune ilmakaart oli ometi näidanud ilma piisata pilve!
Ah, ma olen liiga usaldav.

Pilv muutus järjest nukramaks. Kuigi pikk jahedas hoones viibimine tekitas kiusatuse jope selga jätta, langetasin targa otsuse. Sest mina olen töökorras ka vettinud peast. Paber mitte.

Selgus, et jope ei taha pakiraamil püsida. Varrukad vajusid pakihoidja vahelt välja. Panen jope ümber paberirulli ja siis kotti? Aga jope on juba niiske. Nojah, kott ka tegelikult.

Otsustan siiski jope koti ümber mähkida. Nüüd kuluks ära mingi sidumisvahend. Kleit on ainus, millest abi oleks, aga kleidist ei raatsi loobuda.

Haa! Jope pingutusnöör!
Kotisangad!
Tekib mingi pundar. Järjest enam märguv pundar.

Ah, vahet pole! Jätkan sõitu, ise nuputades, kas tualettpaberit on mõistlikum kuivatada rullis või üksikute lehekestena.

Jõuan koju ja sorisen tuppa. Palun, et põnnid mu välja väänaksid.
Põnnid ei vääna.

Akna taga särab päike. Vihmast ei märkigi.
Harutan  koti lahti.
Oi!
Paber kuiv!
Uskumatu!

"Hea, et sul see rull kotis oli!" rõõmustab põnn, napsab paberi ja siirdub teate küll kuhu.

Veinimõisatuur Lätis

Rundale. Ma tahan sinna tagasi. Aiman juba, kes minuga järgmisel suvel sinnapoole väntavad. ;)

Igate. Bīriņi. Turaida. Rundāle. Jelgava...
Veinimõisad siis niipalju, et iga mõisa/palee/muidu uhkema ehitise juures sai heaks tavaks veini maitsta. Aga see ei teinud midagi hullu. Muutis vaid mõisad veel uhkemateks.

Ekskursioonil sain teada, et 
* piiskop Albert alistas liivlased aastal 2006
* Riia kesklinnas toimusid relvastatud rünnakud 11 aastat tagasi
* Jurmalas ehitatakse majadele torne seepärast, et igale poole paistab meri
* VEF (Riia elektroonikatehas) loodi mobiiltelefonide valmistamiseks
* pöialpoiss Sprīdītis meenutab lätlastele aegu, mil nad vallutasid Venemaa
* Lätil pole merd.

Tegelikult oli giid väga tore. Laialdaste teadmiste ja ladusa jutuga. Lihtsalt vahel ei lippa mõte ja sõnad ühte rada. Ma tean. Mina oskan seda ka. :D

Läti on tore maa. Rohelised majad, 

autod, 

inimesed...

Riia tänavamuusikud hõikasid rõõmsasti: "Eesti?" ja kohe kostus kahest puhktorust Mattiiseni "Eestlane olen ja eestlaseks jään."

Siguldas ma armusin. Köömnepirukasse. Kahjuks jäi suhe lühikeseks.

Lätis on kehvad ajad. Mitte kõik ei jaksa endale autot lubada. Tundsin enda üle uhkust. :S

Aga naised on toredad ja toimekad. Ilus näide, kus mees hangiti otse prügikastist. Usun, tema elust võib veel asja saada.

Meri oli võrratu. Ja rand.

Huvitav reis ja mõnusad kaaslased. 
Eriti toakaaslane. 
Ainus, kes häiris, oli üliaktiivne tibin hotelli kolmandalt korruselt, kes pool tundi rõdul võimles. Kogu selle aja, mil meie hommikust sõime. 
Õudne. See häiris veel õhtulgi.

"Homme hommikul sööma ei lähe. Läheme ka rõdule võimlema."
"Mine metsa. Ma juba praegu ei jõua hommikusööki ära oodata."
"Võimleme siis õhtul? Kui hotelli jõuame."
"Läheme parem jalutama. Poodi. Ostame midagi süüa."


Tele2 arvates jäingi Lätti. :(

Fotojaht. Rõõm suvest

Kas pole mitte rõõm elada kohas, kus laps saab oma "peoga" metsamarju suhu pista. :D

Ja kus vuravad vastu ratturid, keda sina elus esimest korda näed, aga kes teavad hästi nii sinu kui su koera nime. ;)

Liblikad on meil ka ilusad. Väikesed, aga väga säravad. :D

Teiste jahisaak.

Fotojaht. Naljakas miimika

Parem sada sõpra kui sada... eurot?
Kui enne palgapäeva taskunurgast eurose avastad, on see teinekord päris suur raha.
Ja oh seda rõõmu, kui fotojahi teemat nägin!
Mul on palju sõpru. FB andmetel kaugelt rohkem kui sada.
Aga üks sõber, kes sellel jahil hädast välja aitab!
Minu sada-nägu-sekundis-sõber!
:D :D :D

Teiste saak.

Väikelapse arengust

Põnn13: "4-kuuselt mina juba kõndisin."
Põnn22: "Ausalt või???"
Põnn13: "No 6-kuuselt ma rääkisin. Olin ju selline üliarenenud."
Põnn22: "Tead, kui sa nii veenvalt räägid, siis kõik usuvad ka. Vähemalt mina."

Fotojaht. Teravad elamused

Sellise siili tunne oli eile endalgi, kui parmupilve sees matkale läksin. Teistega koos läks olemine paremaks. Vereimejad jaotusid veregruppide populaarsuse järgi.
Täna uuesti.

Teised teravate elamuste püüdjad.

Raske tee toiduni

Kui ma eile avastasin, et eelistan hoida oma pangakaarti teiste käes, tegi see pisut murelikuks. Kõht oli tühi. Ja lubasin ju tänaseks peoks kausitäie salatit teha.

Kõht. Sellest pole lugu. Alati saab veepäeva pidada.
Aga salat?

Õunad on toored.
Kuusekasvudel kõlblik kuni möödas.
Maasikaid vähe.
Porgandeid ei raatsi.

Haa! Aga mul on kuskil A&O kinkekaart!
Ongi!
Sadulasse!
7 km sinna, sama tagasi. Tunniga käin ära. Kui suurt järjekorda pole.

Oi kui palav! Aga samas. Üks noormees minu ees juba tükk aega pressib minna... Pean ju talle näitama, kellel on Ratas. :P

Kurrrrjam! Kas täna on laadapäev? Eiiiii! Ma lähen tagasi. Mind ei huvita, mis sellest salatist saab. Ma... Aga samas. Just tuiskasin sellest klutist mööda. Kuidas ma nüüd kohe otsa ringi keeran?
Ooolgu.

Kas siitpoolt üldse lastakse sisse? Ma tahan ju ainult poodi. Äkki saadavad suure tee kaudu? Mhhhh.

HELDEKE!!! Mis siin on? Sõjatanner? Kaevikud. Barrikaadid.Tankid... Kuidas ma siit ära saan? Jube jube.
Näe, politseinikud! Või piletimüüjad?

LOLLAKAS! Täna on neljapäev. Täna pole mingit laata. Aga ma ütleks, et need väljakaevamised on palju hullemad.
Vabandust, aga mina lähen siit üle muru. Ise olete süüdi, et ümberringi on tee rulli keeratud.

Oi kui tore. Poes ongi vähe rahvast. Jama muidugi see, et mul pole halli aimugi, mis kaup maksma läheb. Silma järgi otsusta. Et tomatit on umbes nii mitu kilo, järelikult... Et paprika kaalub umbes... Lahe.

Korras. Korv täis. Hoiame pöialt, et puudu ei tule. Pangakaart on ekskursioonil ja sularaha kotis umbes 12 senti.

Letiesine tühi. Läks!
"Tere. Ma tulen teid kiusama. Mul on kinkekaart."

Müüa kaalub ja pakib kaupa. Ilme üha süngestub. "Kinkekaart, jah. Ma ausalt pole seda enne teinud. Ma ei saa anda."

Selge. Et siis... Lähen panen tagasi?

"Oota nüüd!"

Ootan. Järjekord tekib. Nii tore. Kaks müüjat sukelduvad kaupluse paberimajandusse.

"Ei ole. Saad aru, ma ei saa müüa, kui pole juhist, kuidas müüa. Järjekord on ka."

Mhmh. Saan küll. Et siis... laon tagasi?
Järjekord muudkui pikeneb. Jube. Tunne, nagu kõik arvaks, et olen selle kaardi leidnud. Või ei. Ise teinud. Ja nüüd püüan kaupmeest tüssata.

"Issake, ma..." üritan valutult häbi kätte surra.
"Vot, Issake!" kohmatakse kassast.
"... ma siis lähen panen ära," torman kaupa riiulitesse tagasi viima.
"Oota. Kus sa tormad!"
Ei noh. Ma võin siin ka seista. Vaadake kõik. Kaupa tahab, aga raha ei ole. Teistel ka osta ei lase.

"Seal on nupp: kinkekaardid!" hõikab kolmas müüja (mu päästeingel) riiulite vahelt.

"Aga siit jääb üle! Raha me tagasi ei anna!"
Ma tean! Olgu, andke sealt see, jah. Tänan. Ma kohe lahkun. Kui olen maa alt välja kaevunud.

Õues.
Lahe.
Suurt teed mööda ei lähe. Majade vahelt ei lähe. Lähen läbi metsa!

Oi, kui palju inimesi! Ujujad? Nii nunnu. Kus on inimesi, seal on ka autosid. Jee. Ja mina oma köögiviljakotiga keset liiklust! Kurvilisel metsateel. Kõik juhid armastavad mind!

Ja veel. Eile aidati mul ratta kallal nokitseda. Et pidur peale ei jääks. Ei jäägi. Ma võin sõita ükskõik kui järsust mäest alla. Pidurit see absoluutselt ei huvita. Ta ainult vilistab selle peale. Kõrvulukustavalt.
Üüh. Ma tahan koju!

Nii. Kodus. Elus. Ja kui nüüd selgub, et mingi väga oluline komponent jäi ostmata, siis mina igatahes... HAKKAN KARJUMA!