Kas võtta kass?

"Meile pakuti kassi."
"Ärge võtke!"
"Ei võtagi. Me võtame mesilased."

Prillid vasakule, ratas paremale, ise otse edasi

Matkajuhina tegin oma plaani kohe alguses teatavaks. Tundsin ise ka, et see pole kõige parem, aga muud ei tulnud pähe. Õnneks sattus gruppi neid, kellel oli TUNDUVALT huvitavam rada pakkuda.  Nii äge! Super! Mulle meeldis nii väga, et isegi eksida oli imetore (süüdlast pole vaja kaugelt otsida). :)

Ilm sattus võrratu ja mingil hetkel vedasid sõbrad-rattatuusad meie laialisööstnud matkalised taas ühte karja kokku.

Toredad tõusud ja langused, jõed ja sillad. Ühe silla ees oli mul muidugi kange tahtmine ratturitest, koerast ja kohalikest pilti teha. See lõppes nii, nagu pealkirjas öeldud. Mainimata jäi vaid, et kasutasin ähmiga esirattapidurit ja sooritasin midagi saltolaadset üle rattalenksu.

Noh, olen veidi sinisem. Mis seal ikka. Küll plekid pikapeale roheliseks lähevad. :D

Igatahes nägin muru lähemalt kui teised.

Korra juba rattalt maas, tegin jõest ka pilti. Ilus jõgi oli. :)

Järgmine peatus: Nikerjärve.

Põgusalt vaatasime üle kõik Nelijärve 4 suuremat veesilma.

Purgatsi juures üritasime paika panna, kes on järgmine potsataja, sest 4 meist võis juba sedalaadi saavutusega kiidelda. Paraku tuleb see spontaanselt ikka kõige paremini välja.

Sõitsime. Tont teab kuhu. Selgus, et Ahto teadis ka. :D

Jõudsime Jäneda allikatele.

Paraku jõudis sinna koos meiega terve rongitäis loodushuvilisi.

Taganesime.

"Kellegi ratas on seal!" osutas Kersti puu najal konutavale sõiduriistale. Oli jah meie rühma oma. Tuttav sinine. Kas keegi jäi veel maha? Kummaline. Võis siis mitte. Silmitsesin ratast, mida künkast üles nügisin. Ups. Andsin ruttu omanikule tagasi. 

"Miks sa oma kotti õlal ei hoia?" imestas üks kaasreisija, kui 2/3 teest läbitud. 

"Ei seisa."

"Pane kaela!"

NII HEA MÕTE! Lihtne ja geniaalne. Elu oli hetkega märksa muretum. :) 

Kiikasime ka Kalijärve ja ronisime Linnamäele.

Kohad olid muidugi kenad. Ilm oivaline. Aga päev kujunes nii vahvaks ikka tänu suurepärasele seltskonnale.

Aitäh! Ime küll, aga taas kord toodi mind eluga metsast tagasi.
Hämmingus ja õnnelik "matkajuht".

:D :D :D

Hargnemine

Hommikut!

Äratajaks oli hiiglaslik sääsk, kelle pinin ihukarvad püsti kergitas ja tiivatuul juuksed liikuma ajas. Et kätega vehkimine asja kuidagi paremaks ei teinud, pigem eluka lähemale meelitas, kargasin püsti ja jooksin veidi aega korteris ringi, pinin kannul. Kui jalad väsima hakkasid, otsisin kärbsepiitsa ja jäin varitsema.
Hm. Pinin meenutas väga mu veetorude häält.
Aga tuul? Tundsin ju.
Arvestades, et mu vehklemine ajas jalule ühe pika ja koheva sabaga peni, hakkan taipama.

Väljaspool kodu

Hommikul, enne äratuskella helisemist, koostan mõttes liikumisplaani, et kõigega valmis jõuaks.

Koer õue. Ise duši alla. Kiire eine. Külmiku küljest arsti vastuvõtuajaga sedel. Vihmavari ja rahakott kotti. Koer tuppa...

Ää... Rahakotist rääkides... Kust ma sõiduks sularaha saan???

Viskun voodist välja ja torman otsingutele. Rahakotist leian 25 senti. Jope- ja jakitaskud... tühjad. Sahtlid-riiulid... tühjad. Haa! Ühe käekoti küljetaskus on 2 €! 

50 senti on ikka puudu. Põnn lubab lahkelt oma rahakassa punastest sentidest tühjaks teha. Need on peamiselt ühesed. Poetan vajaliku mündikuhila krõpsuga kilekotti.

Buss käib nüüd siis pool tundi varem. Õnneks see tuleb õigel ajal meelde. Bussile jõuan kenasti ja linnas olen poole üheksa paiku. Põõõnev. Vaatan üle kõik teele jäävad vaatamisväärsused.

Turu uks on lahti. Marsin sisse.

"Eks te siis tulge, kui juba tulite," lubab kaltsukamüüja hapul häälel ja lükkab ukse mu selja taga koomale. Muidu mõni hull ronib veel juurde.

Ega mul siit midagi tarvis pole. Ühed toredad rohelised kingad hakkavad silma, aga pole minu number. Plõksin riidepuid nagu nuppe arvelaual. Ei midagi erilist. 

Järgmine kaltsukas. Kah ei midagi. Hinnad on kosmilised. Miks peaks keegi tahtma maksta pisut luitunud ja vormist väljas pluusi eest 12 €, kui kesklinna poest saab uue 15 euroga? 

Viu-viu-viu... Ealised iseärasused. :P

Kolmandas, turukaubapoes, märkan toredat kotti. Meenub, et Põnn14 vajas midagi õpikute jaoks. Õnneks pole poes võimalik kaardiga maksta.

Neljas. Viies. Kuues... Oo! Majatarvete kauplus avanes. Minu lemmik.

Imetlen ilusaid asju. Roheline lõikelaud. Roheline veekeetja. Roheline triikraud... Meenub, et koju kuluks üks pisike potike ära. 36 €??? Mismõttes??? Plaanin selles mannaputru keeta, mitte kulda maasse kaevata. 

Oot. Üks maksab 14 €. Võib-olla hiljem. Arsti juures käiks ilma potita.

Ilm selgineb. Näib, et mida palavamalt paistab päike, seda suuremaks ja raskemaks muutuvad jope ja vihmavari.

Sularahaautomaadi juures nendin taas kord, et selle rahakoti aeg on ümber. No ikka väga katki ja kulunud. Ei tihka nähtavale tuuagi. Aga käsikaudu kotis kobada on veider ning vaevarikas.

Meenub, et põnn tahtis joonelisi vihikuid. Käin läbi 4 poodi, lootes leida midagi lahedat. Erinevad ainult hinnad. Iiigav. 

Ühes poes, kus võiks olla rahakotte, aga pole, soovitatakse minna Maximasse. Lähen. 

Maxima küljes olevast pudipadipoest leian ideaalse koti põnnile. Ostan ka rahakoti. Punase. Aiiii kui valus. Räägitakse, et punane värv pidi rahale meeldima. Katsetame. Kuna aega on, kolan Maximas ja avastan, et mulle sobiv pott maksab siin peaaegu 4 €. Vaat siis. 

Jalutan polikliiniku suunas. Ikka on veel aega. Sätin end pargipingile ja topin väiksema koti suuremasse. Tühjendan vana rahakoti ja viskan prügikasti. Mh! Oleks pidanud peale kirjutama, et ei ole varastatud, vana on. Noh. Las ta jääb. Väljaõngitsemine oleks hoopis narr.

Polikliinikus on mulle olulise kabineti juures tohutu saba. Nekrutikandidaadid. Miks nad nahaarsti juures peavad käima? Kui põhjalikult neid uuritakse? Kas mu kokkulepitud aeg loeb või on elav järjekord?

Õnneks huvitab neid hoopis vastasuks. Psühhiaatri oma.

Arst üritab mind külmutada. Välimuse hoiab see kindlasti värske, aga küll on valus. AI! A I !

Eelmise korraga ei anna võrreldagi. Ja mina veel kinkisin neile lilli. :)

Tuigun kabinetist välja, käsi valust nõrk ja pead nagu polekski (noh, see viimane on üsna tavaline tunne).

Potti ostma!

Potiriiuli ees askeldab poetädi. Ei lähe teda segama, las klõpsib silte! Valin seni pisipojale mõned kohukesed. Või siis mitte. Üks vanem proua on oma ostukäruga piimaleti ette tardunud. Käin ümber tema ja otsin elumärke. Mõned leian. Liikuda see proua ilmselt niipea ei kavatse. Jalutan leidma kassitoitu.

Lõpuks saan kõik vajaliku kätte.

Selgub, et kõige vahvamate kaantega vihikud-kaustikud on Maximas. 

Nüüd on mul kooliasju täis kott + 2 toidukotti. Sellise pagasiga on hästi tore kõndida riidepoodi. 

Mõistan ruttu, et kõndida võis tore olla, aga poodi ma oma pagasiga ei mahu. 

Lohisen bussipeatusesse. Rühm koppade ja kühvlitega noori madistab seal tänavat üles võtta.

Ootepingil (mis asub puuduva sillutise tõttu üpris kõrgel) kõlgutab jalgu üks lühemat kasvu proua. Huvitav, kuidas ta sinna istuma pääses? Palus kopajuhilt abi?

Veerand tundi bussi tulekuni. Võiksin kottidest trepi meisterdada ja tädi kõrvale istuma ronida, aga valin pingil rinnutamise. 

"Huh! Saabki varsti koju!  Kell on kohe kaks ja mul asjad aetud," rõõmustan, et meil selline tore buss olemas on.

"Õudne! Bussid ka ei käi. Mõtle, ma olen juba üheteistkümnest alates linnas! KOLM TUNDI passi, enne kui koju saad!" kõlab kõrvalt. 

Et hoopis...

Buss on reisijaid üsna täis. Leian vaba üksikistme ja ehitan endast ning kottidest toreda tornikese. Jätan silmaaugud sisse, et teaks õiges peatuses maha küsida.

Veerand tundi enne minu peatust siseneb reisija lastega. Poiss (3-4) sätib end mu seljatagusesse ja üürgab valjult, vinguvalt, viisipidamatult ja väsimata: "Ai keero juu, ai keero juu, ai keero ju..." ("I care for you?") ning väristab lauluga mittesobivas taktis mu istme seljatuge. (Kodus otsin esimese asjana tuubist tolle arvatava laulu üles, et teatada selle kõrvu- ning selgakahjustavast mõjust.)

Viis minutit enne minu peatust möödume lambakarjast. Põnn kilkab: "Vaadakeeee! Kitsekesed või notsukesed!" Kohe tekib uus laul: "Ki-ki-tse-tse-keee, ki-ki-tse-tse-keeeee..."

Väljun bussist enne, kui see peatuda jõuab.

Ma armastan lapsi. Armastan lapsi. Armastan lapsi. ÜÜÜÜÜÜH! Ma ei taha tööle minna! 

;)

Fotojaht. Köögis

Vaatasin teiste postitusi ja häbi hakkas. Mina ei tegele kokakunstiga. Mina teen süüa.

"Oluline on kogus, mitte kvaliteet!" 

Kõik teavad mu lipulauset.

Hoidiste valmistamisel olen mugav ja laisk: mikserdan toormoose või keedan korraga mingi tohutu laari. Üks tegemine.

Aeg-ajalt lahendatakse köögilaua ääres ristsõnu.

Voodis on mugavam.

Aeg-ajalt siin süüakse. 

Toas on rohkem ruumi.

Söögid on lihtsad. Näiteks... pelmeenid. 

Üksi olles vahel ei satugi kööki. Kas on külmik täitmata ununenud või pole lihtsalt isu. 

Ja endiselt: Toiduga mängitakse.

Mul on palju häid sõpru. Üks tassib kõrvitsaid, teine kurke-tomateid, kolmas õunu... Viimane kingitus on nii suur, et ma ei julge köögiustki avada, kurgisöömisest rääkimata. :D

Ka pesu pestakse köögis. Peamiselt rohelist.

 Leidsin blogist mõne aasta taguse pildi. Kui kõrvaltuba veel roheline polnud. Muidu kõik endine. :)

Üks kohustuslik köögielement veel:

Teiste köögid.

Elektrikatkestus

A: Päeval oligi see kõige suurem jama. Tuled aiamaalt, must nagu vanapagan. Istuda ega astuda ei saa, sest vett pole, millega pesta. Käed on küünarnukini mullased, süüa ei saa...

B: Kuidas süüa ei saanud?  Kas hambad käivad sul ka elektriga?