Eriti Viletsad Pannkoogid

Algas kõik sellest, et pliidi all läks tuli põlema.
Mõtlesin, et teen põnnile midagi toredat.
Pannkooke.

Viiest munast piisab?
Kui tahad vastu ööd külmikut puhastada, varu sinna väga õhukese koorega mune.
Esimesest munast lõin näpud läbi, aga kriiskamise toel sain ta lusikale.
Teine muna lendas kaugemale. Kolmandat ja neljandat ajasin mööda laudlina taga. Uskumatult vilkad!
Noh, ei hullu. Oli veel viies.

Natuke jahu. Piima.
Nägin piima kuupäeva. Valasin kogu paki tühjaks.
Unustasin, et piima on kole sant praadida. Isegi, kui seal sees on pisut muna ja jahu.

Kraapisin selle pannkoogimaitselise asja panni küljest lahti.
Üritasin taignale jahu juurde sõeluda.
Mismoodi???
Kuidas saab ühe käega sõela väristada ja teisega tainast segada?
Naerma ajas.

Teine pannkook tuli pisut parem. Ehk ka sellepärast, et tuli hakkas kustuma. Oleks isegi taldrikule jõudnud, kui maas poleks vedelenud üks neist õnnetutest reklaamlehtedest, millega ma tuld süüdates suitsu lämmatada püüdsin.

Spagaat õnnestus, aga pannkook põgenes ebasoovitavas suunas.

Teate, KUI PIME on pool üheksa puukuuris?
Tõeline vedamine, et saabusin sealt, süles viis halgu ja mitte aiakäru.
Kolmas pannkook... oli oluliselt teistsugusem kui esimene. Teistmoodi veider.

"NEED ongi pannkoogid?" kergitas põnn kööki tulles kulmu, aga otsis kapist taldriku. Sellises kodus harjud igasuguste asjadega harjuma.

Muide. Kas Sina oled juba korstnapühkija tellinud?

"Külm on!" kurtis põnn.
Mis siis ikka. Teeme tuld. Puud juba pliidi ees.

Kell on pool kaheksa õhtul. Päikest enam pole. Mis sellest, et tuulevaikne. Küllap hakkab tõmbama.

Ei hakka.

Tonti! Mina tuppa ajalehega sussitama EI LÄHE! KES on majas peremees?

Pliidiraua vahelt immitseb suitsu.
Lükkan tuhaluugi koomale.
Tuli kustub ära.
Suits ei kao. Nii kui pliidiukse paotan, pahiseb pliidiraua vahelt sisse.

Nüüd juba jonni pärast ei lähe toa poolele!

Teen uue tule.

Otsustan, et paberit võib põletada ka pliidesisest tahmaluugist.
Avan.
Köögipõrandale variseb kulbitäis tuhka.
Pliidiraud popsutab suitsurõngaid.

Katan pliidi reklaamlehtedega.
Avan aknad.
Pliidiraud loeb reklaamid läbi ja suitseb seda ägedamalt.

Alistun.
Kõmbin tuppa.
Avan tahmaluugi. Suitsujuga niidab jalust maha. Ajaleht ei võta tuld.
Köök on silmini suitsu täis, aga pliidi all tuli kustunud.

Ja kuna aknad pärani, siis justkui külmemaks läheks kogu aeg!

Rrrrrrrrrrrrrr!
Alustan algusest.
Ja homme helistan sõbrale. Või täna? ;)

Kiiresti aktusele

Loomulikult löön näpud sukkadest läbi. Kapitaalselt. Aaaarh!

Õnneks on mul varusukad.

Hm. Tundub, et keegi on neid laenanud. 

Õnneks puhtaks pesnud.

Aga silmad jooksevad.

Ei hullu! Mõni minut on aega, jõuan parandada. See ei jää näha, kui veidi sättida.

Nii. Väga hea. Nüüd nihutame pisut. Või siis mitte? Miks ei liigu? MA ÕMBLESIN SUKA JALA KÜLGE? Misasja!!!

Kui märke lugeda, siis uus aasta tõotab tulla edukas? : /

Kas võtta kass?

"Meile pakuti kassi."
"Ärge võtke!"
"Ei võtagi. Me võtame mesilased."

Prillid vasakule, ratas paremale, ise otse edasi

Matkajuhina tegin oma plaani kohe alguses teatavaks. Tundsin ise ka, et see pole kõige parem, aga muud ei tulnud pähe. Õnneks sattus gruppi neid, kellel oli TUNDUVALT huvitavam rada pakkuda.  Nii äge! Super! Mulle meeldis nii väga, et isegi eksida oli imetore (süüdlast pole vaja kaugelt otsida). :)

Ilm sattus võrratu ja mingil hetkel vedasid sõbrad-rattatuusad meie laialisööstnud matkalised taas ühte karja kokku.

Toredad tõusud ja langused, jõed ja sillad. Ühe silla ees oli mul muidugi kange tahtmine ratturitest, koerast ja kohalikest pilti teha. See lõppes nii, nagu pealkirjas öeldud. Mainimata jäi vaid, et kasutasin ähmiga esirattapidurit ja sooritasin midagi saltolaadset üle rattalenksu.

Noh, olen veidi sinisem. Mis seal ikka. Küll plekid pikapeale roheliseks lähevad. :D

Igatahes nägin muru lähemalt kui teised.

Korra juba rattalt maas, tegin jõest ka pilti. Ilus jõgi oli. :)

Järgmine peatus: Nikerjärve.

Põgusalt vaatasime üle kõik Nelijärve 4 suuremat veesilma.

Purgatsi juures üritasime paika panna, kes on järgmine potsataja, sest 4 meist võis juba sedalaadi saavutusega kiidelda. Paraku tuleb see spontaanselt ikka kõige paremini välja.

Sõitsime. Tont teab kuhu. Selgus, et Ahto teadis ka. :D

Jõudsime Jäneda allikatele.

Paraku jõudis sinna koos meiega terve rongitäis loodushuvilisi.

Taganesime.

"Kellegi ratas on seal!" osutas Kersti puu najal konutavale sõiduriistale. Oli jah meie rühma oma. Tuttav sinine. Kas keegi jäi veel maha? Kummaline. Võis siis mitte. Silmitsesin ratast, mida künkast üles nügisin. Ups. Andsin ruttu omanikule tagasi. 

"Miks sa oma kotti õlal ei hoia?" imestas üks kaasreisija, kui 2/3 teest läbitud. 

"Ei seisa."

"Pane kaela!"

NII HEA MÕTE! Lihtne ja geniaalne. Elu oli hetkega märksa muretum. :) 

Kiikasime ka Kalijärve ja ronisime Linnamäele.

Kohad olid muidugi kenad. Ilm oivaline. Aga päev kujunes nii vahvaks ikka tänu suurepärasele seltskonnale.

Aitäh! Ime küll, aga taas kord toodi mind eluga metsast tagasi.
Hämmingus ja õnnelik "matkajuht".

:D :D :D

Hargnemine

Hommikut!

Äratajaks oli hiiglaslik sääsk, kelle pinin ihukarvad püsti kergitas ja tiivatuul juuksed liikuma ajas. Et kätega vehkimine asja kuidagi paremaks ei teinud, pigem eluka lähemale meelitas, kargasin püsti ja jooksin veidi aega korteris ringi, pinin kannul. Kui jalad väsima hakkasid, otsisin kärbsepiitsa ja jäin varitsema.
Hm. Pinin meenutas väga mu veetorude häält.
Aga tuul? Tundsin ju.
Arvestades, et mu vehklemine ajas jalule ühe pika ja koheva sabaga peni, hakkan taipama.