Mis on hääle taga?

Tead, kui hirmus on kandidaadina sellises nimekirjas seista? Küllap tead. Isegi kui ei kandideerinud. Kandideerimata on kõige ohutum. Nii ei saa keegi parastada, et hääli on vähem kui varemalt, pole üldse või kogunes ainult üks ("Nagunii ise andis!")

Häid võimalusi palju pole.

• Võimalus, et ego saab peksa ja lahkud  areenilt, saagiks paar häält, mis on saadud ainult seetõttu, et oled kellegi lähedane sugulane või sõber ("Kui talle nüüd ühtki häält ei anta, saab ju kohe aru, et minu oma ka pole.")
• Võimalus, et valitakse volikokku ja su elu on hetkega pinge-, probleemide-, intriigide-, töö- ja vastutusrikkam. Lahe! :/

"Miks sa siis üldse ronisid sinna?"
Et mulle oluline oleks esindatud.
Nii lihtne see ongi.
Isegi kui on kabuhirm, sest tead, et edu korral tuleb kõvasti logistikaga tegeleda, pikalt paberites tuhnida ja kaklemiseks/kemplemiseks on kesised eeldused.

On ka võimalus, et kogud muljetavaldava (vähemalt enda jaoks) hulga hääli, aga volikokku ei pääse. Ma tean üht sellist! :D :D :D Tore variant ju? Ei?

Nüüd on tunne, et oled kedagi alt vedanud. Neid, kes sinu peale lootsid. Mis põhjusel iganes. Tore on uskuda, et keegi andis sulle oma hääle, hoolides teie ühise küla või tegevusvaldkonna arengust.
"Ma olen eluaeg valimas käinud ja pole kunagi kellegi peale lootnud!" muigas mu tore tuttav.

Mina küll lootsin. Usaldasin ja lootsin. Paraku minu valitu jäi välja. NII KAHJU.

Meie 11 tublimat on paika pandud. Ja isegi kui nimekiri kujunenuks totaalselt eelmisest erinev, siis mida tavatult teistsugust ikka sünniks? Töö tahab tegemist. :)

Mõistlikke lahendusi, arukaid valikuid ja ohvriteta lahinguid! Edukat valitsemist! Õitsengut! :)

Selline tunne on...

Lihtsalt. Küll see varsti üle läheb. Kõik läheb. Aga sellistest päevadest võiks jääda jälg. Näiteks niisugune vaba käega sikerdatud tundepilt. :D

Vaikne süda ja hambahaldjad

Kes või mis saab olla VAIKNE?
Arutavad 2. klassi poisid.

"Süda!"
"Mismoodi see süda vaikne on, kui hai kuuleb meres kohe su südamelöögid ära ja ujub kohale!"
"Ma tean, millal süda on vaikne!"
"Nooh?"
"Kui sa oled surnud."
"Ei pea olema. Kui rahulikult magad, siis ta ka eriti ei krigise."

Aga ühel poisil hammas loksub!
Juurdlust toimetavad asjatundjad.
"Sa vääna niimoodi hästi ette!"
"Ei saa. Tagant on täitsa kinni alles."
"Näita!"
"Juhtmed juba paistavad!"

Eriti Viletsad Pannkoogid

Algas kõik sellest, et pliidi all läks tuli põlema.
Mõtlesin, et teen põnnile midagi toredat.
Pannkooke.

Viiest munast piisab?
Kui tahad vastu ööd külmikut puhastada, varu sinna väga õhukese koorega mune.
Esimesest munast lõin näpud läbi, aga kriiskamise toel sain ta lusikale.
Teine muna lendas kaugemale. Kolmandat ja neljandat ajasin mööda laudlina taga. Uskumatult vilkad!
Noh, ei hullu. Oli veel viies.

Natuke jahu. Piima.
Nägin piima kuupäeva. Valasin kogu paki tühjaks.
Unustasin, et piima on kole sant praadida. Isegi, kui seal sees on pisut muna ja jahu.

Kraapisin selle pannkoogimaitselise asja panni küljest lahti.
Üritasin taignale jahu juurde sõeluda.
Mismoodi???
Kuidas saab ühe käega sõela väristada ja teisega tainast segada?
Naerma ajas.

Teine pannkook tuli pisut parem. Ehk ka sellepärast, et tuli hakkas kustuma. Oleks isegi taldrikule jõudnud, kui maas poleks vedelenud üks neist õnnetutest reklaamlehtedest, millega ma tuld süüdates suitsu lämmatada püüdsin.

Spagaat õnnestus, aga pannkook põgenes ebasoovitavas suunas.

Teate, KUI PIME on pool üheksa puukuuris?
Tõeline vedamine, et saabusin sealt, süles viis halgu ja mitte aiakäru.
Kolmas pannkook... oli oluliselt teistsugusem kui esimene. Teistmoodi veider.

"NEED ongi pannkoogid?" kergitas põnn kööki tulles kulmu, aga otsis kapist taldriku. Sellises kodus harjud igasuguste asjadega harjuma.

Muide. Kas Sina oled juba korstnapühkija tellinud?

"Külm on!" kurtis põnn.
Mis siis ikka. Teeme tuld. Puud juba pliidi ees.

Kell on pool kaheksa õhtul. Päikest enam pole. Mis sellest, et tuulevaikne. Küllap hakkab tõmbama.

Ei hakka.

Tonti! Mina tuppa ajalehega sussitama EI LÄHE! KES on majas peremees?

Pliidiraua vahelt immitseb suitsu.
Lükkan tuhaluugi koomale.
Tuli kustub ära.
Suits ei kao. Nii kui pliidiukse paotan, pahiseb pliidiraua vahelt sisse.

Nüüd juba jonni pärast ei lähe toa poolele!

Teen uue tule.

Otsustan, et paberit võib põletada ka pliidesisest tahmaluugist.
Avan.
Köögipõrandale variseb kulbitäis tuhka.
Pliidiraud popsutab suitsurõngaid.

Katan pliidi reklaamlehtedega.
Avan aknad.
Pliidiraud loeb reklaamid läbi ja suitseb seda ägedamalt.

Alistun.
Kõmbin tuppa.
Avan tahmaluugi. Suitsujuga niidab jalust maha. Ajaleht ei võta tuld.
Köök on silmini suitsu täis, aga pliidi all tuli kustunud.

Ja kuna aknad pärani, siis justkui külmemaks läheks kogu aeg!

Rrrrrrrrrrrrrr!
Alustan algusest.
Ja homme helistan sõbrale. Või täna? ;)

Kiiresti aktusele

Loomulikult löön näpud sukkadest läbi. Kapitaalselt. Aaaarh!

Õnneks on mul varusukad.

Hm. Tundub, et keegi on neid laenanud. 

Õnneks puhtaks pesnud.

Aga silmad jooksevad.

Ei hullu! Mõni minut on aega, jõuan parandada. See ei jää näha, kui veidi sättida.

Nii. Väga hea. Nüüd nihutame pisut. Või siis mitte? Miks ei liigu? MA ÕMBLESIN SUKA JALA KÜLGE? Misasja!!!

Kui märke lugeda, siis uus aasta tõotab tulla edukas? : /

Kas võtta kass?

"Meile pakuti kassi."
"Ärge võtke!"
"Ei võtagi. Me võtame mesilased."