Mõned unenäod jäävad detailideni meelde.
Märkasin facebookis noore sugulase ülesriputatud grupipilti. Aastast 1991. Käimas oli mingi saunateemaline pildivõistlus ja fotol seisid majatrepil kõik selle sugupuu haru liikmed. Vaadati ühes suunas. Selgituses seisis, et kui nad vastassuunas vaataks, oleks nende pilgud majataguse sauna poole pööratud.
See oli tegelikult hoopis mu teise tädi maja, ammu võõrastele müüdud. Õuel kõrgus mingi juba ette tühjalt seisma ehitatud avarate akendega kõrvalhoone. Majas ringi vaadates tundus kõik kuidagi lage ja mahajäetud. Hallide seinte ja samavärvi reliinpõrandaga koridor. Suured aknad, aga vaadet ei mingisugust. Tahtsin koera korraks välja lasta, segamata topeltvälisuksi valvavat komandandiprouat kuskil tema koridorilõpu korteri kinnise ukse taga.
Sättisin uksed pisut poikvele, et kõrvalise abita tagasi sisse pääseksin. Koer tõmbas end käest lahti ja kadus hilistalvisele inimtühjale linnaväljakule. See-eest oli seal palju koeri. Suuri ja väikseid, hulkuvaid ja hooldatuid. Kartsin, et mu kuts on jäädavalt kaotsis.
Aga ei. Sealt ta tuli! Mudane, märg ja rahulolev.
Haarasin ta kaenlasse ja traavisin maja poole tagasi. Pelgasin, et uksed on ammu suletud, aga vedas. Üritasin endast võimalikult vähe märke maha jätta. Kojatuli põles. Tahtsin seda kustutada, aga ei leidnud õiget lülitit.
Leitud õige nupp ei sobinud kaheksakümnendate lõpu interjööriga. Võib olla seetõttu muutusid laed kõrgemaks, seinte värv õdusamaks, reliinpõrandad parketiks. Kiirustasin läbi rahvarohkete saalide, püüdes tähelepanuta jääda. Ilmselgelt oli siin mingi udupeen hotell ja restoran. Vaatasin möödudes üht imetillukest koogikest laual ja imestasin, millist hinda on inimesed nõus maksma mittemillegi eest.
Kuskil siin pidid olema omad, korraks isegi leidsin kellegi tuttavama, aga too soovitas veeta öö koridoriorva tugitoolis, mille kõrge leen oleks tukkuja möödakäijate eest varjanud ja ilmselgelt püüdis soovitaja mu seltskonnast vabaneda. Ma polnud rahul. Kuidas ma siin koos koeraga? Pealegi on mul ju kuskil ettenähtud magamiskoht. Hiilisin avastusretkele. Ruumid läksid aina uhkemateks. Tumedate raskete puituste taga portreemaalid luksuslike kangatapeetidega seintel. Siis edev valge kuldornamendiga uks, mille vahelt paistis baldahhiinvoodite kardinavaht ning kostus toaasukate nurin tülitamise üle. Sulgesin ruttu ukse ja märkasin kohe järgmist, vastasseinas, raskeltlangeva tumerohelise eesriide taga, mida kiivas vana teenijanna parajasti õigeks sättis. Mul ei olnud vaja temast mööda pääseda.
Korraga ma lihtsalt olin seal toas. Mul oli käes kaunis kuldne küünlajalg ja mulle öeldi, et kui selles küünalt keeran, muutub kannikeselõhn tugevamaks. Ütlejaks oli Karl. Ma ei näinud teda kuigi selgelt, võib-olla meid polnudki enam päriselt, käisime ainult ööst öösse oma lugu kordamas.
Karl oli noor kuningas ja me olime abiellunud. Nii seaduslikult ja nii kokkulepetevastaselt, et see vihastas kõiki, kelle arvamusest midagi kas või natuke sõltus. Me teadsime, et meie abielu ei ela seda ööd üle. Aga praegu oli selles toas veel väga palju aega ja õnne ja ohutust.
Ja vana teenijanna valvas kiivalt, et meid ei segataks. Ma arvan, kui tal oleks kästud kardin eest tõmmata, poleks seal olnud mingit ust.
Keerasin küünalt ja ärkasin. Tundsin kannikese lõhna? Vist ei mäletagi, milline see on. Pealegi kimbutab mind nohu. Aga ma tunnen ikka veel seda tunnet. :)
24 February, 2015
22 January, 2015
Kala juuksed ja kinga alumine jalg
Vahel hakkab kurb.
Kui taas kord asud otsima ja tagasi liimima tooli käetuge.
Kui avastad, et su kallist mälestusesemest on saanud midagi sellist:
Kui tõded, et kuuga on jõuluvanakotitäiest vahvatest mänguasjadest saanud hunnik vormita plasttükke ja kuhi katkirebitud ümbriskarpe.
Ise olen süüdi. Kes käskis mänguasjakasti revideerima hakata? :)
Ja see on täitsa paras kurjale inimesele, kes suure osa päevast lõbustas end kuulates, kuidas koolilapsed nimetavad (pildil nähtud) hobuselakka, lambipirni, ukselinki, kirvetera jne jne.
Pealkiri näitab, et lõbu oli laialt. :D
Kui taas kord asud otsima ja tagasi liimima tooli käetuge.
Kui avastad, et su kallist mälestusesemest on saanud midagi sellist:
Kui tõded, et kuuga on jõuluvanakotitäiest vahvatest mänguasjadest saanud hunnik vormita plasttükke ja kuhi katkirebitud ümbriskarpe.
Ise olen süüdi. Kes käskis mänguasjakasti revideerima hakata? :)
Ja see on täitsa paras kurjale inimesele, kes suure osa päevast lõbustas end kuulates, kuidas koolilapsed nimetavad (pildil nähtud) hobuselakka, lambipirni, ukselinki, kirvetera jne jne.
Pealkiri näitab, et lõbu oli laialt. :D
13 January, 2015
Otsin rikast vanaisa
Tööl.
Mõistatame ühe väikse preiliga üld- ja liiginimetusi. Mööblit sorteerides selgub, et sõna KUMMUT on kõrvale võõras ja RIIUL ei taha ka hästi keelele tulla. Mängime siis.
"Vanaema ja vanaisa lähevad poodi. Vanaema ütleb: "Mul on seda kummutit vaja!" Mis vanaisa arvab?"
"Mis sa paned sinna... kummutisse?!"
"Aga mida saab kummutisse panna?"
"Riideid."
"Vanaema ostiski kummuti. Vanaisa ütles, et tema tahab siis riiulit. Mida vanaisa saab riiulisse panna?"
"Kaisuka?" märkab tirts pildil mõmmikut.
"Vanaisal? Kaisukas? Mõtle, mis asju sinu vanaisa võiks riiulis hoida."
"Mm... Minu vanaisa peidab oma toas igasuguseid asju..." Põnni hääl tasaneb sosinaks. "Kulda ja..."
Mõistatame ühe väikse preiliga üld- ja liiginimetusi. Mööblit sorteerides selgub, et sõna KUMMUT on kõrvale võõras ja RIIUL ei taha ka hästi keelele tulla. Mängime siis.
"Vanaema ja vanaisa lähevad poodi. Vanaema ütleb: "Mul on seda kummutit vaja!" Mis vanaisa arvab?"
"Mis sa paned sinna... kummutisse?!"
"Aga mida saab kummutisse panna?"
"Riideid."
"Vanaema ostiski kummuti. Vanaisa ütles, et tema tahab siis riiulit. Mida vanaisa saab riiulisse panna?"
"Kaisuka?" märkab tirts pildil mõmmikut.
"Vanaisal? Kaisukas? Mõtle, mis asju sinu vanaisa võiks riiulis hoida."
"Mm... Minu vanaisa peidab oma toas igasuguseid asju..." Põnni hääl tasaneb sosinaks. "Kulda ja..."
Tillukesi tähelepanekuid
Arvuti verevarustus ei parane sellest libletki, kui laualambi juhtme seina torkad.
Kingipakipael pole suurem asi pesunöör. Kandejõud on arvestatav, aga hirmsasti armastab venida.
Mul käis täna päkapikk. Võib-olla isegi jõulumees. :)
Nädalaga läheb päev 24 minutit pikemaks. Juhhuu!
Kingipakipael pole suurem asi pesunöör. Kandejõud on arvestatav, aga hirmsasti armastab venida.
Mul käis täna päkapikk. Võib-olla isegi jõulumees. :)
"Tule maha sealt, sa väike hirmus laps!" kamandab Põnn4 aasta vanemat venda, kes köögilauale on roninud, et kommimehikest tähelepanelikumalt silmitseda. Ise marsib tuppa, paksud käpikud käes.
"Miks sul kindad käes on?"
"Talve pärast."
Selge. Mis siin segast saab olla.
Aitab see kuidagi kevadet lähemale meelitada? Võin siis kas või oma uute saabastega teki alla pugeda. Kõndimiseks on nad nagunii liiga lagunevast materjalist.
26 December, 2014
Eriti rahulikud jõulud
Põnn16 tuikus oma toast välja pool viis õhtul. Tähendab, et elus.
Põnn9 annab voodist üksikuid elumärke.
Põnn4 ja 5 on harjumatult vaiksed.
Ainus müratekitaja on pesumasin, sest aeg-ajalt kipub kellelgi õnnetus juhtuma.
Ei mingit ülesöömist. See on pluss.
Naudiks kodust rahu, aga ei jaksa. :)
Rõõmustamiseks on põhjust. Tundub, et uus aasta toob mõned uued vaibad ja mööblikatted. Ootan põnevusega. Kindlasti annab hullemaks minna. :)
Põnn9 annab voodist üksikuid elumärke.
Põnn4 ja 5 on harjumatult vaiksed.
Ainus müratekitaja on pesumasin, sest aeg-ajalt kipub kellelgi õnnetus juhtuma.
Ei mingit ülesöömist. See on pluss.
Naudiks kodust rahu, aga ei jaksa. :)
Rõõmustamiseks on põhjust. Tundub, et uus aasta toob mõned uued vaibad ja mööblikatted. Ootan põnevusega. Kindlasti annab hullemaks minna. :)
13 December, 2014
Termopuder
Ammu pole mannavahtu teinud. Seda oli märgata. Esimese kastrulitäie suutsin millekski kokteililaadseks vahustada. Oleks muidugi võinud püüda želatiiniga paksendada, aga otsustasin vargsi ise ära... juua. Kogus polnud õnneks eriti suur. Eks ma kartsin juba ette.
Panin peoga sügavkülmast mustikaid sisse, läks natuke jäätisekokteili moodi. Maitses mõnus.
Loomulikult jäin vahele. Et manustan kindlasti midagi eriliselt head ja ei raatsi jagada. Osutasin pliidi suunas. Pott oli juba uuesti tulel.
Kuna üks seltsimees köhib, siis väga maha ei jahutanud. Vahustamine polnud seegi kord lihtne. Nüüd panin peoga mustikaid sisse, et veidigi vedelamaks läheks. :D :D :D
Põnnid söövad ja arutavad.
"Mis see on?"
"Mingi puder."
"Punane puder. Piimaga."
"Piim on soe."
"Muidugi. Punane puder teebki."
Panin peoga sügavkülmast mustikaid sisse, läks natuke jäätisekokteili moodi. Maitses mõnus.
Loomulikult jäin vahele. Et manustan kindlasti midagi eriliselt head ja ei raatsi jagada. Osutasin pliidi suunas. Pott oli juba uuesti tulel.
Kuna üks seltsimees köhib, siis väga maha ei jahutanud. Vahustamine polnud seegi kord lihtne. Nüüd panin peoga mustikaid sisse, et veidigi vedelamaks läheks. :D :D :D
Põnnid söövad ja arutavad.
"Mis see on?"
"Mingi puder."
"Punane puder. Piimaga."
"Piim on soe."
"Muidugi. Punane puder teebki."
12 December, 2014
Julgus olla tunnetele avatud
"Keeleoskus mandub. Sõnavara on aina piiratum," ohkan kraanikausis mulistades ja meenutades, kuidas päeval keegi põhikoolilaps pakkus, et sõna TEESKLEMINE võiks tähendada teevee keemaminekut.
Ah, mis ma teistest räägin. Kui mu noort kaardiväge poleks, suhtleksin vist kodus ammu vaid üksikute žestidega, nagu näiteks
Ah, mis ma teistest räägin. Kui mu noort kaardiväge poleks, suhtleksin vist kodus ammu vaid üksikute žestidega, nagu näiteks
- õlakehitus ("Kus ma selle ometi jälle torkasin? Ah, vahet pole, küll ükskord ise välja tuleb.")
- kulmukergitus ("Kas mina korraldasin selle kaose? Täitsa võimalik. Minu korter ju.")
- oimukohtadest haaramine ("Ra-hu! Iseenda eest ei põgene. Ta tuleb igale poole järele. Keskendu ja otsi tema nõrku kohti, neid on palju, aga kindlasti kuskil hunnikus ja sorteerimata!") jne
Noh, kui eestikeelse leksika asemele tulevad vähemalt ingliskeelsed sõnad, siis tunded? Millega me need asendame, kui tuimalt ringi tuiame, endale nii mõndagi keelame ja aina suurema olmemugavlemisega igasuguse hingemaailma ära nudime?
Kui kunagi seisnes pesupäev selles, et jalutasid vee saamiseks aiakäru ja mannergutega naabri kaevust läbipaistvat vett pumpama, siis praegu piisab, kui mõned korrad aastas veefiltrit vahetad. Kui vanasti vinnasid hommikul pliidile neljakümneliitrise poti kuuma vee saamiseks, tassisid seljas õue pesumasina "Aurika", millel oli küljes imetore, aga kahjuks katkine tsentrifuug. Masina tassisid õue seepärast, et ei peaks prügikühvli ja põrandalapiga kokku korjama lekkivat vett. Milline emotsioonide bukett sellesse päeva mahtus! Eriti, kui halvasti väänutud pesu nööril ära külmus ja tekikotte lihahaamrit kasutamata enam korteriuksest sisse suruda ei suutnud. Olid ajad! Rasked, seda küll, aga millise mängleva kergusega sõnavara rikastus ja tunded sisemuses möllu tegid!
Osalt seepärast ei ole ma ikka veel paljudele uuendustele avatud.
- Mikseri asemel kasutan kaanega klaaspurki (aega kulub oluliselt kauem, aga see-eest pole kunagi kindel, et soovitud tulemuseni jõuad);
- juukselõikusmasina asemel kasutan kääre (tulemus on alati kohutav, aga iga kord erineval moel ja erinevaid appikarjeid vallandav);
- keraamilistele pottidele, teflonpannidele ja silikoonvormidele eelistan head odavat plekkpotti. Nagu praegu: must känkar kastrulipõhjas, millest pidi tulema õhtusöök ja mida ükski mittenakkuv pind ära hoida poleks suutnud, irdub niipea, kui tööristasahtlist liivapaberi leian.
Milline nauding ja rõõm!
Subscribe to:
Posts (Atom)



