Kodused kõnelused

"Koer, ära vehi sabaga! Ema ei saa niimoodi kunagi tuld põlema!" (Ema kütab ahju)
- - -
"Ma vilistasin koera õues tükk aega. Kõik tihased lendasid ligi ja hakkasid vastu laulma, ainult koera polnud endiselt kuskil."
- - -
"Mingi suur lind lendas praegu akna  tagant läbi... Või hoidsid mitu tihast üksteisel kätest kinni."
- - -
"Sa ei kujuta ette ka, mis homme juhtub."
"Noh?"
"Homme on veebruar!"

Mul on hambad...

Veel on.

Üleeile ajalehte lugedes avastasin, et tükike tugevamat mind otsustas korpuse küljest irduda.
On alles tänapäeval uudised. Ehmatavad hambast suure killu välja. Ja kohe ikka esireast.

Helistasin oma toredale hambaarstile. Mis tähendab 26. veebruar??? Selleks ajaks... Ei julge mõeldagi. Kolleegide soovitusel pöördusin palvega pealinna. Tunti kaasa. Aga ka seal olevat paarinädalased järjekorrad. Aga lubasid mu meelde jätta. Juhuks, kui tekib loobumisi.

Ja õhtul leidsin postkastist teate, et fortuuna naeratas. Oodatakse juba homme.
Ma vastu ei naeratanud. Hirmutan veel ära.

Mina olen maalt. Igasugused linnaskäigud tekitavad minus ebamugavust ja ebakindlust ja alati uurin põhjalikult aadresse ning aegu ja teen märkmeid. Lõpuks unustan paberi loomulikult koju. Seda mäletasin, et arsti nimi on Põder. Üle kontrollides selgus, et ei. Isegi mitte Jahimees. Metsaga polnud midagi pistmist. Tähtedest oli sama ainult E, aga see asus kah hoopis teises kohas. Nii palju siis mälust.

Linna oli mul lisaks hamba ravimisele nii palju vaja, et tahtsin sealt meetri valget riidest linti. Lootsin möödaminnes kuskilt Balti jaama turuletist osta.

Nad on turu ära varastanud!
Otsisin mitmelt poolt. Ei leidnud.

Nüüd ei osanud ma oma linnaloaga miskit peale hakata. Läksin polikliinikusse. Poolteist tundi varem.
Nojah. Kesklinnas on kindlasti rohkelt paelapoode, aga ennast tundes oleks mul siis arstitooli istudes kümme kaubakotti näpus.

Kõndisin küll hästi aeglaselt, aga kole vara jõudsin siiski.
JA KUTSUTI KOHE SISSE!!! (Kuigi üritasin tõrkuda, et mina pole üldse see, kelleks nad mind peavad).
Jäädi endile kindlaks.

Ehmatusest kukkus kotil sang küljest ja minul prillid peast. Hea, et katki ei astunud.
MIKS alati minuga juhtub?

Röntgenist tagasi, küsis arst, kas tean, et... :D :D :D Teadsin. Sellist laadi asju kipud märkama. :P

Pole parata. Kohalik arst meeldib mulle rohkem. Pisiasjad. Ei räägi üle minu, et noh, kui ta tahab seda hammast, teeme siis. On rahulikum ja esitab pikemaid, kuid selgemaid küsimusi. Tema juures on tore käia isegi ebameeldival põhjusel.

Aga registratuuri inimesed meeldisid mulle kohe väga. Ehk neil on natuke puhtam ja viisakam töö kah. Tegid seda ilmse rõõmuga.

Katusekarma

Süda kripeldas juba mitu päeva. 
Et kui ma kuuri katust lumest puhtaks ei tee, võib juhtuda, et tuleb suvel uus kuur ehitada.
Samas. Kui ma katuselt alla kukun, pole ehk kuurist lugugi.

Kõrgus ei meeldi mulle kohe mitte üldse. Eriti selline ebaturvaline. Oleme nimelt katusega eakaaslased ja pean tunnistama, et näen temast ikka kordades parem välja.

Aga mõnel päeval tuleb selline vastupandamatu enesehävitustuhin peale.
Täna tuli.

Tsiteerides sõber Alarit: "Ma ikka vahel imestan, et sa veel elus oled..."

Tegelikult valmistusin korralikult.
Ei läinud ekspeditsioonile üksi. Koer jäi alla valvama.
Korra peaaegu katusel, sain aru, et ilma julgestusköieta ma alla tagasi ei roni. Meisterdasin vanast rattalohvist ee... turvaelemendi.

Üleval oli veel hirmsam kui mäletasin. Silmi kinni pigistada ka ei või, jalgealune saab ootamatutes kohtades järsku otsa.

Õnneks olid kuuritaguse männi oksad lumeraskuse all vastu katust vajunud. Lõimusime.

See oli eelmistest kordadest meeles, et mida kuuri hoovipoolsemasse külge, seda kõrgemaks katus läheb. Kuna tänavuse talve briketi ladustasin korterisse, siis teadsin, et jalgade all on 3-4 m tühjust.

Küllap oleksin suurema osa ajast kõhuli katuse külge klammerdunud, aga ettenägelikult riietusin miniseelikusse. See motiveeris püsti seisma (sest paljasääri lume peal  olla on külm...) 

Teisest küljest... jalatsiteks valitud kummikud osutusid ülilibedateks. Iga kord, kui järgmist kühvlitäit räästa suunas tõukasin, sain lapsepõlve üksikuid uisutunde meenutada ja pidurdamistehnikat lihvida.

Töö sai tehtud ainult tänu teadmisele, et seda redelit pidi ma kaks korda tänase päeva jooksul alla ronima EI NÕUSTU.

Naabrinaine üritas mind järgmisele levelile suunata, aga jääb ära. Korrusmaja otsa mina ei roni. Meelitatagu või arbuusiga. :)

See on taevas, aga kogu aeg välja ei tule...

Üks toredamaid mänge maailmas on Alias. Alati saab nii palju targemaks!

"See aitab sind. Ta elab. Ta elab inimese sees. Vahel teeb nagu mingit häält. Ma ei teagi, miks. Aga vahel tuksub." (Süda)

"Ta on loom ja liigub ka. Rohelist värvi. Ja siis on pruuni värvi. Ta on umbes jala alumise otsa suurune. Väiksem kui siil." (Tigu)

"Seda müüdakse. Lähed, kuskilt ostad ja siis hakkad sööma. Magus ei ole ja antakse ilma pakita kätte. Kohe sööd." (Hamburger)

"No see on elus. Ja on vees. Ja on suur. Kaladest suurem. Vahepeal on tal saba ka suurem. Haist suurem veidi. Vahepeal viskab vett välja." (Vaal)

"No see käib võistlustel ja tal on üks asi käes ka. Sportlane ei ole. See asi on nagu... vars ja ümmargune ja augud sees. Võrgu moodi." (Tennisemängija)

"No see teeb häält. Ja on nagu mingi pulk. Augud sees. Kui sa ühest august puhud ja teisele näpu ette paned, hakkab muusikat tulema." (Flööt)


Veel sain vastuse küsimusele
MIKS KANTAKSE SÕRMUSEID?

"Muidu hakkavad sõrmed valutama."
"Ja sipelgad tulevad ka sisse."

Ah jaa! See pealkirjas kirjeldatu... "See on vahepeal natuke nagu värviline ka. Põhiliselt triibulist värvi."
:D

Kadunud vorst

Juhtub vahel, et kodus ostusid lahti pakkides on midagi justkui puudu? Et mäletad täpselt, kuidas küsisid... või noh, vähemalt plaanisid küsida... aga pole. EI OLE.

Ju siis jäi küsimata. Sest kui ostukorvi põhja oleks jäänud, oleks müüja juba ammu helistanud. Sellised väikese maapoe võlud. Tšekilt ka midagi väga välja ei loe. Osakond 1 ja osakond 2 jne. Tootenime ei kuskil.

Terve latt poolsuitsuvorsti. Rumal lugu.

Igaks juhuks uurisin kõik käekotisopid läbi. Noh, see on see koht, kuhu toidukoti ülejäägid topitakse. Piinlik ka, kui järgmisel nädalal leiad kotist vorsti, mis meeleheitlikult püüab vihikute vahelt minema vongelda.

Ei ole.

Igaks juhuks uurisin järgmisel korral poes ka. Ei mäletatud.
Järelikult ikka ei küsinudki.

Küsisin.

Läks veidi üle nädala ja leidsin oma kadunukese üles. Külmikust. Küljeriiulist. Hea, et mitte magamistoa pesusahtlist või duširuumist šampoonide vahelt. Hea, et vaakumpakendis suitsuvorst, mitte midagi kergestiriknevat.

Tore ju. Ainult, et kuna ma seekord vorstile ei panustanud, jäid ka leib-sai ostmata. Peab vist kartuleid kõrvale keetma. :P

Õnn kaalub 400 grammi

Puhkus. Läksin eelmisel nädalal poodi. Lihtsalt, et lubada endale midagi head.

Kuna elan elava ühistranspordiliiklusega piirkonnas, on poodiminekuks mitmeid võimalusi.
Näiteks sõidad pooleseitsmese bussiga rongijaama ja sealt oled juba enne kaheksat pealinnas. Saad mistahes kaupluse ukse ees esimene olla.

Või sõidad 7.45 bussiga Paidesse. Juba 15.00 oled sipsti poest tagasi.

Mina valisin kolmanda variandi: istusin kell kolm bussi, olin 10 minutit hiljem naabermaakonna külapoes ja võisin seal kaupa imetleda kolmveerand tundi. Siis jõuab buss rongijaamaringilt tagasi.

Et siis mida head ostaks?

Puuvilju?
Mkm. Praegusel maasikahooajal kuidagi... vesine. Valik ka väike.

Kooki? Hapukoore-? Vaarika-? Mee-?... Torti?
Mkm. Ei ole see.

Kohukest? Jogurtit? Kohupiimakreemi?
Mkm.

Pirukat? Kringlit? Saiakesi?
Mkm.

Jäätist?
Ei.

No ma ei tea. Küpsist? Vahvlit? Beseed? Šokolaadi? Karamelli? Kummi-, vahu-, lagritsakommi?
Ei! Ei! Ei!!!

Ja ei mõelnudki välja. Tahaks midagi, aga ükski hea pole see õige.

Njah. Ega ma seepärast tühja kotiga koju pöördunud, lihtsalt tunne jäi sisse niisugune... ebatäiuslik.

Kodus mõtlesin välja. Kondenspiim! Vot seda kohe kühveldaks purgist.

Väga veider soov. VÄGA. Olen ma seda üldse kunagi ostnud?
Aga näe, isu üle ei lähe. Nädal möödas, aga minul ikka sama igatsus.

Uuesti poes, otsin, aga ei leia. Otsime koos müüjaga. Otsas. Olen just väga kurvaks muutumas, kui üks siiski leidub. Riiuli perifeerias. Viimane.

Nüüd näib elu peaaegu täiuslik.
Paradiis!
Pakend võiks veel roheline olla.

Vältides olemast see, kellega aken puruks pekstakse

Rongiga on nii tore sõita. Avar ja liigendatud. Liikuvad pildid. Eriti praegu, mil vaade on nii lopsakasroheline. Vahel vaatan kadedusega naeratusi ja pileteid jagavaid teenindajaid. Käiks ka niimoodi, naerataks ja nõustaks.

Eile ei kadestanud.

Rongi väljumiseni jäi veel tubli pooltund, aga kuna porknake juba jaamas seisis, kolisin pardale. Sai heade istumiskohtade hulgast sobivama valida. Mõnus. Vaikne. Korraks. Rongi tuiskasid mees- ja naishääl. Istusid kuhugi ette ja allapoole, näod ei paistnud, aga mida edasi, seda väiksem oli soov nendega üldse sama ruumi jagada. Vähemalt tolle meeshääle tootjaga. Tundus, et seda "tootmisliini" pole võimalik hetkekski seisma panna. Nimetagem neid Alt ja Bariton, olgu nad siis päriselus kes iganes.

Suurtähed tähistavad mu passiivse sõnavara neid sõnu, milliseid ma terve mõistuse juures olles iial kasutada ei kavatse.

"V, ma jooksma pidin? P, sa käskisid mul joosta?" pahutseb Bariton.
"Mina ei käskinud. Ma ütlesin: "Kõnni rahulikult, pool tundi on aega," õigustab end Alt.
"Ma oleks jõudnud vabalt. V, ma olen vana sõjaväelane. See et ma täis olen, ei loe mulle midagi. Mina olen ikka samasugune..." (Ja nii järgmised 5 min. Valjul selgel häälel üht ja sama teksti. Hingamispausideta. Aaaah.)

"...Mina ei jää täis. Mina olen kogu aeg samasugune.."
"Täna helistati mulle," üritab Alt vestlust kuhugi arendada.
"Ma ei taha seda kuulata. P, mis sa räägid sellest mulle? Sa oled mulle seda 3x rääkinud juba. Ma tean seda kõike..."
"Sa ei tea. Kaks tundi tagasi alles helistati."
"Siis ma ei tea. Kust ma seda peaks..."
"Täna helistati..."
"Kuule, me ei ole siin rongis üksi!" (Oo! Märkasite?)

Hetkeks jutt vaganeb. Aga ainult hetkeks.

"T, kas see on normaalne nägu? (Keegi perroonil) See pole normaalne nägu. R, ma praegu lähen välja ja annan talle jalaga munadesse."
"Sa ei lähe!" keelab reibas Alt.
P, need on kaks asja. Kaks võimalust. Ei ole mõtet tõmmelda. Tuleb lihtsalt jalaga munadesse... Vaata, kui jäme tüdruk see on. Kui ma näen inimest, siis ma ütlen. Mis sul on? Kas sul on häbi? Kas sa tunned midagi?" (Mina tunnen. Juba tükk aega ja väga tugevaid tundeid.)
Korraks käib rongivile üle jutu. (Ah, mis õnnis muusika!)

"Mul ei ole tumeda peaga sõbrannat!" teatab Alt rõõmsal kõlaval häälel.
"V, ma sinust ei räägi. xxx-st räägin. P, sa kohe arvad, et sinust räägitakse.
"Ma ei teagi xxx sõbrannasid," vaigistab Alt.
"T, sa arvad, et kogu aeg sinust räägitakse? Kuidas sa saad nii loll olla???" Bariton ärritub. Küllap saab ka kõrvalvagun juba kuuldemängust osa.
"Mida teile seal koolis õpetatakse? Poisse taga ajama? P, ma tulen löön seal koolis korra majja! Milleks neid õpetajaid tarvis on, kui nad midagi ei õpeta??? T, milleks neid õpetajaid vaja on? Ainult palka küsivad. R, ma tulen näitan neile koha kätte! Milleks neid õpetajaid vaja on?" Bariton röögib juba üsna kõrvulukustavalt. Tore piletöör läheneb nagu maotaltsutaja. Vaatab sugereerivalt  silma (Vist. Mina näen vaid teda) ja räägib raaaahulikult, lihtlausetega, et selline jutt segab ja rongis tuleb viisakalt käituda.

Bariton moodustab siiski veel paarkümmend väheste erinevustega lauset teemal "Õpetajad seebiks".

Alt annab mingi hetk alla ja kõnnib mujale, et kohe kaaslase juurde naasta: "Noh, rahunesid maha? Seal oli ebamugav istuda."
"Ebamugav on lolli inimese kõrval istuda," tundub Bariton hetkeks rahunenum. "Anna andeks, et ma lõin sind. Sind tuleb maa peale tuua." (Et lausa kakeldi? Sekkuda? Ühtki tõhusat sekkumistarkust ei tule pähe.)

"See susla ei sõida kiiresti ju? See sõidab veel aeglasemalt kui vana rong. See pole mingi kiirrong," ägestub Bariton veel rohkem, sest kuulda on mingeid lööke. Tümitab kaaslast??? Mkm.
"Löön selle akna katki! Sa ütled: "See on kiirrong!" See pole mingi kiirrong..."
"See pole kiirrong."
"Sa ütled, et see on kiirrong, siis ma ei saa aru, et see on kiirrong, see pole mingi kiirrong. V, ma löön selle s... katki praegu." (madin)

Piletinoorik tuleb ja üritab Baritoni hüpnotiseerida. Lootusetu.

"Mine P, ma lähen praegu maha (JAH!!! Pliiiiiis!) ja jooksen kõrval. Riik on nii P-s omadega, siin polegi kiirronge. Eestis polegi kiirronge..." (ja veel 5-10 min lakkamatut sõnadevoolu "Meilkiirrongepole-polekiirrongemeil-rongemeilpolekiir...")

Uskumatu, aga Baritonile ja Aldile tekivad konkurentideks kaks Sopranit, kes häälekalt naeru lõkerdavad. Kuskil vaguni kaugemas sopis.
"Mida seal kõkutatakse. Ma lähen vaatan."
"Sa ei lähe!"
"Ma lähen vaatan. Mida seal kõkutatakse? Mine P, mis lehmad! Mida selle lehmaga rääkida? Ma oleks sellised lehmad ammu aknast välja visanud. P, V, debiil, R! Löön selle s... katki! (Müdin) Lööngi katki! T, see susla sõidab nii aeglaselt.  Nagu ila venib mööda... Kiirrong on? Eestis polegi kiirrongi..." (Ja läheb jälle 5 min)

Meeldiv lindihääl nimetab järgmise peatuse.
"Mis sa inised, töll? Ära ei väsi sellest? Lasteaias oleks võinud luuletust pähe õppida. T, kas see on kiirrong? P, ma löön katki selle akna..."
"Lõpeta!"
"Suu kinni! Ma löön katki selle akna!"

Uskumatu. Nad väljuvad. Niimoodi kohe, et... lähevadki maha. Hääle võtavad ka kaasa. OO ÕNDSUST!

Paar peatusevahet saavad Sopranid segamatult naeru lõkerdada. Siis saabub seltskond lõbusaid noori, makk õlal. Umbes nagu 30 aastat tagasi. Ainult, et sellest pillist tuleb mingi... müra. Ajusid lõhkav.

Vaatan ringi. Itsitama ajab. Napakalt. Korralikult töödeldult.
Ma pole ainus ahistatav.
Ainult, et mina... väljun... NÜÜD!