9. päev: Ventspils-Liepene

Teisipäev, 13. august.

Hommikueine terrassil.

Pakutakse, et peremees on poissmees. Ei ühtegi perepilti ega mänguasja ja vetsus on huvitavaid ajakirju...

Väljakolimine kulgeb vaevaliselt ja kui juba õues, ei raatsi kohe randa marssida, vaataks natuke linnas ka veel ringi.

E lippab poodi, H ja K ootavad tänavaserval.
H: "Mulle meeldivad need bussipeatuste pingid. Et ei saaks magada." Kõrvutiasetsevad istumiskausikesed teeksid selle ebamugavaks tõesti.

Kohatakse paari lehma ja tasapisi tekib jahikirg. Kõiki loomulikult pildile ei saa.

Tutvutakse sadama ning vanalinnaga, imetletakse lilleklumpe ja purskkaevusid.

Viimased kilomeetrid linnast välja mööduvad lennates. Märkamatult ollaksegi Staldzenes. Puhkepaus bussipeatuses. E upitab kotti turjale ja paindub sellega ohtlikult tahapoole. K ja H teevad talle "Naerist".

Mereni viib vahva metsarada.

Rannas leidub ujuja. Kilomeetri-paari pärast otsustavad ka rändurid vette minna.
Šššoe!

Loodus näitab täna oma ägedaimat palet. Rand saab otsa, laine kerkib vastu panka. Tossud võetakse jalast ja solberdatakse vees.

 Natuke vedelat merevaiku.

Ka tänaseks on kämpingus ööbimise plaan. Selleks tuleb sinna jõuda.
E-le ja K-le tundub, et H juhib nad läbi eramaja hoovi.
"Tee läheb ju siit!" toriseb H.
"Jah, aga siin on kellegi maja."
"Pole siin mingit eramaja," tõrgub H, aga on nõus juhatust küsima ja siis teise teeharu valima.
"Noh, mis see parem on, kui et oleksime otse läinud?"
Njah. E ja K leiavad ka, et oleme endiselt samal õuel, lihtsalt natuke paremal pool. 😆
Jõuame aiani, mille tagant paistab H-le pildilt tuttav maja. Paar meetrit eemal on aed külili, aga põnevam tundub kohe ja praegu tara alt läbi pugeda. Järgneb etüüd "Siputav augustipõrnikas".

Pererahvas on lahke, pakub kõike, mis on, ärgu matkajad ainult süüa küsigu. Just olla lahkunud 150 laagrilist ja nad lihtsalt ei jaksa.
K, E ja H on mõistvad. Kasutavad kõike muud, mida pakuti.

8. päev: Sipelgariik-Ventspils

12. august, esmaspäev.

H hoiatab: "Kui te lähete liiga sügavale metsa, võite ära eksida."
"Eksisid?"
"Mhmh."

H on asendamatu: kojaülem, kokk ja koduabiline.

Nii kiiret kokkupakkimist ja teeleasumist pole vist olnudki. Kuigi, saaks ka kiiremini.

Mõistatatakse, miks merevaiku nii vähe on, isegi kui rannal ei leidu ühtegi inimese jälgi. Järelikult nad koolitavad otsimiseks koeri või mis tõenäolisem (jälgi uurides) - peavad merevaigurebaseid.

Hommik tervitab matkajaid peagi üle metsade särava katedraalikupliga. Paar sõjaväekopterit tulevad piiluma ja kui näevad, et tuima kindlameelsusega lähemale rühitakse, saadavad paar hävitajat hirmutama. Mõni kilomeeter enne Ventspilsi jõudmist jalutab mööda noor naine. Kui ta on juba kaugele seljataha jäänud, kostab kärgatus. Imestatakse, aga ei uurita. Siis aga vaatab keegi tagasi ja märkab tohutut suitsusammast. H haarab telefoni ja helistab päästjatele. Et Ventspilsist Liepaja pool rannas on palju suitsu ja enne käis põmm-põmm.
Pärast meenutatakse, kuidas öelda plahvatus vene keeles. H-le meenub esimesena, aga tobe oleks tagasi helistada.
"Loodetavasti ei juhtunud selle naisega midagi," muretseb K. "Naeratasin talle. Nagu surmaingel?"

Leitakse kutsuv laudtee. Randapidi oleks otsem, aga siis ei oleks matkajad parki sattunud.

Vihma sajab. K on õnnelik. Ometi kord on ta kummimantli kaasavõtmine igati põhjendatud.

Jõutakse õige tänava ja maja juurde. Fassaad on... valmimisjärgus, aga siseruumid teevad rõõmu.

Ainult põrandad nagisevad ja K voodi. K-d see näiteks ei sega. Tuleb olla lihtsalt piisavalt väsinud.

Enne magamaminekut supeldakse mullivannis,

käiakse linnaga tutvumas,

ostetakse asju ja meisterdatakse õhtusöök. K ei taha eriti meenutada, kes kogu marjakoogi ära sõi. 😇

7. päev: Sārnate-sipelgariik

H jutustab hommikulauas, kuidas ta 12 päeva Liviko soojas pesus Korsikal käis.

K rõõmustab oma uni-suuruses matkatossude üle. Juba saab vähehaaval väiksemaks timmida.

Rannas, teades K puiduhuvi, soovitab H K-le kõiki ettejuhtuvaid ajupuid.

Kõnnime hanereas: E ees, H keskel. Korraga käänab H käelaba kummaliselt selja taha ja kõnnib nii jupp maad.
K: "Miks sa kätt nii imelikult hoiad?"
H: "Sa ütlesid: "Anna talle!"
K: "Ma ei öelnud midagi."
E: "Mina ütlesin, et kui ilusat kivi näed, anna talle (K-le)."
"Tuules kaduma läinud..."

Tuul on jätkuvalt kuklasse.

K arutleb, kas turist nii raske kotiga liigitub kulturistiks.

Jõuame Užava majaka juurde. Vinge.

Kuna majakas on parasjagu ülerahvastunud ja meil palutakse oodata, teeme kerge näksi.

"See batoon väga magus pole," pakub E K-le.
"See on puuvillane," kinnitab H.

Pilet maksab 80 senti. No me saame aru, et omi hoitakse, aga koorigu vähemalt välismaalasi!

Poodi minemiseks on vaja liikuda 5 km sisemaale. Liigume. Korjame metsaaluse pohladest ja mustikatest lagedaks.

Põldude vahel võtab K laulujoru üles:
"Pūt, vējiņi, dzen laiviņu,
Aizdzen mani Kurzemē.
Kurzemniece man solīja
Sav' meitiņu malējiņ'..."

Rohkem ei meenu. Küllap kaaslastele see isegi meeldib.

Užava on kena väike puhas asula teeäärsete viljapuude, silla, laululava ja puhkekohtadega.

 

Tänu sillale saame oluliselt lõigata.

E ja H lähevad poodi ja K jääb kotte valvama. Vastassuunast saabub grupp rootslasi. Kah matkajad. Nemad alustasid Ventspilsist ja lõpetavad Pavilostas. Ütleks, et nõrgad, kui nad ei matkaks vastutuult. 😆
Puhkame ja sööme.

K näiteks joob korraga ära üle liitri piima. Pluss muud hõrgutised.
Randa tagasi jõudes hakkavad jalad juba pisut väsimusest lohisema. Aga rand on oivaline: lohesurfarid, jõesuu, päike ja lained. Koperdame mõne kilomeetri edasi ja hõivame taas ühe luitetaguse. Seekord on seal kõik kohad hõivatud.

Sipelgate poolt. Abi ei saa kutsuda, sest liinid on maas.

K surub telgi kõige madalamasse sipelgakihti, sulgeb end telki ja keeldub välja tulemast. Enne und jõuab ta märgata, kuidas tillukesed tegelased telgipinna katavad ja paar pioneeri end katusevõrgust läbi suruvad.