30 September, 2007

Tervis elu hinnaga


Mõtlesin, et jalutaks natuke. Südamepäeva mälestuseks. Ühtlasi võitleks lampjalgsuse vastu. Ja hoiaks "taksoraha" kokku.
Hea mõte oli. Unustasin vaid pisiasja, et veerand üheksaks, kui rong jaama jõuab, on juba märkimisväärselt hämar. Õnneks sattus Malle esimesi kilomeetreid kaasa astuma. Vahva oli. Siunasime ülikoolis käimise kallidust ja seda, kui vähe vastu saab, kiitsime suviseid reise ja reisijaid... Vehkisin möödasõitjaile telefonist valgust, sest avastasime, et kumbki polnud märganud helkurit sappa riputada. Mis kohustas väikeseks poepõikeks. Anti kohe kaks. Mis anti - kingiti!

Lootsin, et kaasa, kes päeval lahkesti vastu jalutada oli lubanud, pole pimedust märganud ja tulebki, sest järgmised 7 km ei tundunud enam üldse ahvatlevad, eriti metsavahe. Ja asfalt kratsis, nagu oleks ainult kilesussid varvaste otsas. Aga loll kangus oli kallal. Korra ikka proovisin üht naabrit ära rääkida, aga tal nappida bensiini. Ju siis määratud.

Kaasa oli tulemas.

Läpakakoti rihma sadul (või kuidas iganes seda õlapealist nimetada) rullis end usinasti küljelt küljele, võttes kõige ebamugavamaid poose. Ok, läpakat oli Tartus väga vaja. Aga kes, kuripatt, sundis teist kotti silmini kastanimune täis korjama? + koolilektüür. Mnjah, seda oli küll vaja. Aga kas ikka kõike? Ja 2-liitrist mahlapakki musile. Ja õunu. Üks kolmest tinaraskest kotist oli igatahes väga üle. Viienda km lõpuks olid päkad muundunud ratasteks. Kinnikiilunud ratasteks. Ühtlasi tundsin, kuidas minust jääb teele vonklev (jalad hakkasid üha sagedamini hark- ja ristsamme tegema) veenire: pikk nahkmantel enneolematult sooja sügisõhtusse on just see, mida kaamel selga vajab. Aga kuhugi mujale polnud seda kah pista.

Siis peatus auto.
"Miks Sa jala käid? Siin metsavahel on palju loomi."
(Aitäh! Ega ma ise ju het-ke-gi sellele mõelnud... usub ööhulkur, kel kõrvad kuulatamisest laiali nagu elevandil ja silmad vaatevälja laiendamiseks varte otsas).
Abivalmilt tehti tagaistmele ruumi.

Aga... mu mees ju... kuskil siinsamas... kilomeetri-kahe kaugusel! Tore juht oli, võttis tema ka. Kuigi Tema ei tahtnud hästi peale tulla. Küllap olid lapsepõlvest manitsussõnad meeles.

Kodus oli... kodune. Ja ühtlasi tundus, nagu polekski veel meheema juurest lahkunud: toidutaldrik kopsaka prae ja garneeringuga libises sama ladusalt nina ette ja tühi sama sujuvalt kraanikaussi. Mmm! Mulle abielu meeldib!

1 comment:

Udo said...

heh-heh-he-khõm-köhh-köhh-heh-heh-hee