08 March, 2009

Lapsepõlve peotoidud

"Kui me järgmisel reedel mõnusa lauamängu taga kokku saame, siis võiks ju meil olla midagi head söögipoolist ka. Mul tekkis selline idee, kui me paneks lauale selliseid asju, mida me mäletame lapsepõlve pidudelt või lihtsalt söögilaualt - ja hästi. Nostalgiaga. :) Mina mäletan näiteks, et minu lapsepõlve sünnipäevadel oli alati roosa sefiiriga tort. Avastasin, et seda müüakse - kui te olete nõus ka seda sööma, siis võiks see üks asi olla ," tuli sõpradelt toreda ideega kiri.
Vastus kujunes nii pikaks mõttemõlgutuseks, et riputan ta parem siia.

Mulle meenuvad esimese asjana "neegri munad" - kohupiimapallid, mida sai iga peo eel hunnikute viisi ja nõrkemiseni taimerasvas küpsetatud. Eriti hästi on meeles see, et suutsin paaril korral taignapalli piisavalt kuumenemata rasva sisse pista ja vulkaani teha :D
Aga muidu olid suht igavad lauad: kartulisalat, rosolje, sült, heeringas sibulaketaste ja hapukoorega (rohelise sibulaga üle puistatud), pajapraad ja keedukartul, peedisalat, kõrvitsasalat, pasteet, hapukurk, marineeritud männiriisikapojad, hapukoorega seenesalat, värske kurgi salat, paradiisiõunakompott. Maasikasiirupist või õunamahlast morss, koduõlu, Valge Viin, Vana Tallinn, Kännu Kukk, kohvi-, piparmündi-, kirsiliköör või vanaema poolt kokku segatud maasikasiirupiviin. Huvitav, et ma ei mäleta oma lapsepõlveaegsetest koosviibimistest ühtki purjus inimest. Vaid üks vanaisa vend kippus kangesti jutukaks minema ja kaustikute viisi luuletusi ette lugema (kuni need mõneks ajaks ära peideti). Loodetavasti ei olnud kogu see joogivalik ka korraga laual. Ega ma selliseid paari inimese istumisi ka mäleta. Kui juba kutsuti, siis ikka kogu suguselts, nii et alla 50 inimese eriti välja ei mänginud. Vanaemal oli selleks eraldi hoone kasutada, kuhu lauad üles seati ja need pingid-lauad olid omaette vaatamisväärsus - ülejäänud aja aastast seisid lauajalad saunatoa seina ääres hunnikus nagu kärbisepuud, "lauaplaadid" olid vist lakas ja pingid majapidamisse hajutatud (ühel näiteks vaaliti pesu).
Kõige tähtsam oli muidugi vanaema küpsetatud leib (räägin õigele inimesele, J?) Tortidest jõudsid meile eriti pidulikul puhul martsipanitordid. Vähemalt paarist korrast mäletan mingit hiiglaslikku kändu martsipanisiilide ja -seentega. Muidu telliti ühelt külatädilt tort, aga see oli nii rammus ja kreemine, et juba ainuüksi mõttest tekib paar lisakilo.
Ema juures olid istumised pisut tagasihoidlikumad. Mõistetav kah - ühetoalisse korterisse palju ei mahuta. Aga pikast lauast ei pääsenud sealgi. Nende pidude söögipoolis ei meenu, aga eks ta olnud põhimõtteliselt sama. Need peod lõppesid enamasti hommikuni kestva kaardimänguga, mille käigus joonistati vihik mingeid trellide ja rataste ridu täis. Mõnikord kaasnesid selliste pidudega ka pealesunnitud mängukaaslased. Eeldati, et kui enam-vähem ühevanused, siis on lastel lõbu laialt. Ohjah.
Vanaema juurde kogunes tuttav kamp (pigem armee). Ehkki vanuses plussmiinus viis või rohkem, oli nalja nabani. Eriti, kui kogu noor kaardivägi "ülestuppa" magama virnastati. Aga see jutulõnga ots on toidust juba vähemasti korruse jagu kaugemal :D

Kaunistuseks tükike sellesuvisesest pidulauast.

6 comments:

Udo said...

Olgu, olgu...juba lähen sööma.

helle said...

Kartulisalat (ja viinerid, kui õnnestus saada) oli nagu aamen kirikus. Tort lasti mõnel külamammil teha - õigetest asjadest, rammus ja hea.

kukupai said...

Meil lisandus sellele loetelule tavaliselt juudiheeringas (retsepti otsi blogist www.kukupai2.blogspot.com), torti tõi tuttav kondiiter, vanaema õunapirukas kah kuulus loetellu. Eks see oli omal ajal vist kõigil sarnane. Kuigi mina mäletan lisaks päris lapsepõlvest punast kalamarja (mida ma enam suu sissegi ei võta) ja hilisemast ajast punast suitsukala ehk balõkki. Tartus vanaema juures sai alati midagi kalalist, Piirissaarelt sugulased tõid.

Jutik said...

Mul veel eriti sooje mälestusi sügavamast lapsepõlvest - ei teagi, kuidas need meieni toona jõudsid - suitsuangerjast ja vähkidest. Esimest niipalju, et sai kõhu täis süüa. Aga neid asju ehk ei jaksaks reedeks meile lauale osta :)
Ja paljusid mittekoduseid asju ei saa kuskilt enam - punase sõstra želeed tuubis. Ja kui hea šerbett toona oli! (Ausalt öeldes pole väga täna müügilolevaid proovinud küll...).
Ja siis veel sarapuupähklid - sellise mõnusa suur korviga, kuhu sai käed surud küünarnukini sisse. Küll neid oli hea küüslaugupressiga avada ja nokitseda.

v. said...

See kaardimäng on sasku ja see on vist ainus kaardimäng, millest ma AP-SA-luutselt aru ei saa. Meil mängitakse seda kord aastas vanaema sünniaastapäeva tähistamisel ja ma olen seda lapsepõlvest peale üle papsi ja vendade õlgade jõllitand ja no ei saa aru!

Aga see pikkade laudade ja söögi meenutamine tuleb mullegi tuttav ette. Kuigi rohkem nagu lauaalusest perspektiivist. Ei, ma ei olnud siis siuke alkohoolik, et laua alla jooks, lihtsalt väike. :-D

Jutik said...

Siin on saskust päris pikk seletus
http://et.wikipedia.org/wiki/Sasku