Rongisime Aegviidust Tallinna poole, eelkoolikust sugulasehakatis pinginaabriks. Ühel hetkel niheles teisest vaguni otsast meie istmevahesse kolmeaastane poisslaps (poole aasta eest käisin temaga samas lasteaias).
Minu kotis on alati mingeid kummalisi esemeid. Raudselt ka mõni mänguasi. Kui kooli- või lasteaialapsed üllatuvad, miks õpetaja mänguautosid, -roboteid, -käeraudu jms kaasas kannab, hämmastun enamasti vastu: "Kas teie emad siis ei mängi kunagi pikkade ja igavate kojusõitude ajal??? Pole võimalik!"
Seekord leidsin ridikülist kalamängu (ligikaudu elusuuruse sikuskiga). Poisipõnn, kes esmalt pikalt tüdruksugulase tegutsemist uuris, usaldas viimaks ka ise püügiriista hoida. Õngekonksu asendav magnetotsik haakis end klõps ja klõps kalade metallninadesse. Kellegi haige fantsaasia tõttu kuulusid püütavate komplekti ka metallist pealaenupsakaga konn ja part. Paar püügiringi tehtud, keeras poiss mänguelukatele selja, seadis end näoga vahekäigu poole istuma ja lasi õngenööril niisama tilpneda.
"Ta ei püüa enam kalu," märkis tüdruk.
"Ehk üritab kedagi suuremat tabada," arvasin mina. "Näiteks jäneseid." (vagunis käis just usin piletite kontrollimine).
"Aga neil pole ju kruvi peas!"
No comments:
Post a Comment