Mina, puuduva servaga täiskuu ja rukkita rääk

Sirtsusirinaga tuulevaikus, seljatagune täiskuu ja seltsi otsiv rääk - täpselt õige maailma lõppu sõitmise ööhakk. Ronisin oma värskeltõlitatud ratta seljast maha ja istusin lõpu servale jalgu kõlgutama. Mõtlema täiuslikele asjadele.

Et rääk on täiuslik oma nähtamatu keha ja õhku rebitud häälemustritega.
Et kuu on täiuslik oma valge esi- ja pimeda tagapoolega.
Et roosavioletse taeva katki hammustanud metsasiluett on täiuslik. Küllap sinna räägu hääl enne kärisemist takerduski.
Et ma olen nagu kuu. Kuu, mis mõnikord tundub liiga ümmargune, lopergune, tavaline, tühi, igav, mõttetu, olematu...
Et tegelikult olen ka mina täiuslik, niimoodi - selg vastu öövalgust.

Rääk tuli mind saatma. Ja kuu.
Sõitsin ja mõtlesin.
Et õnn on täiuslik. Isegi kui tal on vari. Või siis just.
Et mõne teise maailma taevas on mõnikord korraga kaks või mitu kuud. Ja kõik nad on päris. Kas kuutõbised valivad nende hulgast välja lähima, heledaima või kõnnivad korraga kõigi suunas?