Sõiduõpilane Kiir

Ütleme nii, et roolis ma end enam kindlalt ei tunne. Liiiiiga pikk vahe on sisse jäänud ja õiget tahtmist pole kunagi olnud. Aga ma üritan. Vaatamata tillukestele äpardustele, kus

• masin bensukas "katki läheb" ja on seda sinnamaani, kuni märkan jala pidurilt gaasile nihutada
• suunatulede asemel kojamehed käskluse saavad
• auto ei söösta kohalt kõigest selle pärast, et see, mida ma müristan, pole mootor vaid soendus
• jne

Tegelikult kihhutan juba nädalakese küla vahel 40-50 km/h ja väliskõne areneb mühinal: "Uks lahti, aken puhtaks, rihm peale..."

Eile käisin kaasat rongijaamast koju toomas. Üritasin talle märku anda, et sisustagu ooteaeg millegi meeldivaga, sest hakkan tulema küll, aga sõit võtab aega. Aga keegi ei suhelnud minuga.

Täitsa õnnestus. Käivitamine ja tagurdamine ja teekaldast üles sõitmine. Ja pööre ja triipude vahele mahtumine. Helistas kaasa. Hoog maha, suunatuli tööle, peatus. Kõne. Suund sisse, uuesti teele. Nii tubli kodanik olen.

Üsna jaama lähistel nägin tütarlast, kes nähtavasti rongilt tulemas. Järelikult ei pidanud kaasa väga kaua ootama.

Leidsin avara ala, kus ots ringi keerata, noppisin kaasa pardale ja kihhutasin kodu poole.

"Oi! See oli seesama näitsik, kellest enne möödusin. Oleks olnud viisakas kinni pidada ja ta peale võtta. Aga nüüd olen ma juba nii kaugel," kahetsesin oma taipamatust.

"Aga sa võid otsida laiema teeotsa, kus ringi pöörata," pakkus kaasa. "Saaksid tagasi sõita ja ta alla ajada."

Rrrrr.