Kallis sõbrants!
Su mees võttis mult eluisu.
Ausalt. Kui oleksin hingeski aimanud, mis toimuma hakkab... Ma ei oleks sellel juhtuda lasknud...
Minnes pakkis ta kaasa kõik need ilusad unistused, mis koos veedetud õhtu jooksul sündinud olid. Jättes maha vaid midagi kohevat. Pehmet.
Halli.
"Tead, kuidas mind kutsutakse?" muigas ta hüvastijätul.
Jaa. Ma tundsin selle looma ära nendest tulukestest silmades ja sellest, millises seisukorras ohver maha jäeti.
Kogu minu elamine jäi tema järele kisendama. Seinad. Põrand. Lagi?... Jah, ma usun et seegi. Aga eriti voodi. Ja elutoa põrandavaip. See oli neile erakordne kogemus.
Deem. Ma istusin päevapikkusel koolitusel, kus otsiti elamuspaketti nõudlikule maitsele... ja siis maandub see mu korteris - lukskomplekt elegantsest, nõtkest ja vaimukast mehest ning tema...
:D :D :D
...uue ajastu tehnikaimest.
Mu elamisest on eraldatud pool kilo tolmu (ja ma ei taha mäletada, millest see koosneb). Ma sattusin muljetavaldavalt meeldiva suhtleja mõjuvälja ja usun siiralt, et vanaviisi ei saa elada. Uus viis pole paraku taskukohane :)
ainult
koos pakkujaga :D

