Hilja. Meie "maastur" oli selleks ajaks korralikult lumes kinni.
"Emaaa! Kuhu sa sõidad!!!" kiljus põnn hetk varem.
Edasi. Ei meetritki tagasi, kui see tobe tee kord juba valitud sai. Üüüüh!
Kaks hetke varem kilkas ta: "Lahe! Niiiii lahe!"
Me viibinuks justkui eri maailmades. Tema oma oli põnev ja imeliselt lumine. Minu oma õudne ja ahastamapanevalt tuisune.
Põnni maailmas murdis meie tubli ja uljas auto läbi lumevaalude, roolis kartmatu ja kangelaslik ema.
Minu maailmas ümbritses mind eakas ja üpris tühja paagiga Honda Civic, mis on sama palju maastikuauto kui mina Markko Märtin.
Esimene kibedam labidaliigutamine toimus hommikul hoovis, et auto lume alt üles otsida ja teeots lahti kaevata.
Teine 100 meetrit majast eemal, kui silm valgel väljal pisut suunaga eksis.
Nüüd siis lolli peaga valesti valitud teel eikuhugi.
Õnneks harrastasime oma sukeldumissporti selle ainsa maja aia ääres, mis lummeunustatud külakeses silma jäi.
Tore naisterahvas jalutas ligi.
"Edasi te siit ei saa. Meil on neljanda kategooria tee. Seda tullakse lükkama kunagi... hiljem."
Pole hullu. Paistis, et mul pole nagunii plaanis kuhugi minna.
"Nõksutame välja!" pakkus ta. "Ära sidurit lahti lase. Gaasi rohkem! Rool vasakule! Paremale!..."
"Ehk istute ise rooli? Ma parem lükkaks," anusin meelt heites, sest... justkui hullemaks läks kogu aeg.
"Kõige paremad juhendajad on need, kellel endal oskuseid napilt," muheles proua ja pakkus: "Ma kutsun taadi katuselt alla. Aga. Tema on vana kooli mees ja te peate rahulikult ära kuulama kogu arvamuse naiste sõidustiili kohta."
No see on kõige väiksem probleem. :D
Peremees üritas mind uuesti rooli torgata.
MKM!
"Põhjaga teekaldas kinni," kuulutas mees. "Suvekummid all? Ei, naelad," tuvastas ta, haaras labida ja kühveldas mõnda aega sealt, kust mind enne just eemale kamandati. "Labidas vähemalt on aus!"
Ma tean. :)
"See on meie ümmargune eurotee," vabandas perenaine. "No ja kus on liivakotid, müts, kindad? Tahad, ma otsin sulle midagi pähe?"
Eieieiei. Külm mul nüüd küll ei olnud. Hiljem selgus, et soe müts ja korralikud voodriga töömehekindad lebasid kogu selle aja kenasti autos. Ridikülisopis. :P
Meesterahvas kaevas.
" Vaata, et sa autot ära ei lõhu!" manitses memm taati ja kamandas, kui too auto liikuma sai: "Keera neile masin meie väravas ringi ja aja sellest kohast mööda!"
"Honda on linnasõiduk," kohmas pereisa. Ei ühtki mürgist märkust!
"Sõitke keset teed (ega muud võimalust väga polnudki) ja - kole soovitada - hooga!"
Roolis muutun ma tavaliselt jutukaks.
"Palunteeniietkeegivastueisõidaksappimaeinäemittemidagimaeilähekraavimaeilähekraavimaeilähekraavi-
taadumikssajalutadkesetteedvaatakastajäielluappikuilibematahankojuuuuu!"
Kokkuvõtteks:
Ma sain arsti juures käidud, bensukas käidud, poes käidud... Ja viimane hanges istumine oli nii hästi ajastatud, et rõõm kohe. Sest samal hetkel keeras maanteelt alla kallis-armas sahkur, lükkas paar ringi lund auto ümbert (et minusugune igal juhul välja ukerdaks, jätkaku ma siis sõitu edasi, tagasi, vasakule või paremale). Isegi naeratas, kuigi ma olin proovinud (ebaõnnestunult) tema traktorit autouksega rammida.
Praegu on õhtu. Ahi õhkab kuuma, kuusk särab nurgas (no ei raatsi veel välja viia!), teetass soojendab peopesa... Palun, ärge sundige mind enam ku-na-gi autoga sõitma! Parem käin jala. Kaks korda nädalas 40 km võiks päris tervislik olla :D
3 comments:
Tee keskel ja hooga - see on mu viimase aja põhiline liikumisstiil. :o) Hea, et põhiline liikumisaeg on nii vara või nii hilja, et teisi eriti ei liigu. Aga lahe on, vähemasti siiani!
Riigimaantee oli täna perfektne. Kannatas julgellt 90kmh välja. Aga see viimane 300 meetrit samamoodi hooga. Enne garaazi ust tuli kahjuks pidutdada, see oli viga.
"Hooga" on selle talve mantra. 250 meetrit hooga, nii, et lumi üle autokatuse lendab ja juht mõttes haliseb: pole vaja kitse, pole vaja jänest....
Edasi on juba hõlpsam, ainult hang kapotilt on mõistlik enne maanteel sõidu jätkamist ära rookida. Jubedalt segab vaadet.
Julgust! Ja ei tohi unustada: hooga!
Post a Comment