Napilt neljane tirts pääseb mu "tööriistakasti" ligi, kuhu aja jooksul on kogunenud paar plastmassist mootorsaagi, haamer, tangid, kruvikeeraja... aga ka pintsetid, stetoskoop, kraadiklaas.
Plaanis oli väike rühmitamismäng, aga...
"Mm! Kulmuoma!" kergitab ta korraks karbist õhku roosad pintsetid, laseb neil aga kohe tagasi kukkuda ja pistab kraadiklaasi suhu.
"Oi, see pole nii puhas!"
"Selle PEAB suhu panema!" teatab põnn, mänguasja huulte vahelt välja tõmmates.
"Miks?"
"Et VERISEKS läheks."
Ee... Küllap ta tahab öelda, et siis venib pikemaks see näidutriip, mis meie lelu peal erkpunaseks on värvitud.
"Et veriseks läheks?"
"Ei-ei! Kui haigeks jääd, siis peab selle kurku lükkama!" täpsustab pisipiiga.
"Miks?"
"Et HAIGET saaks!" ajab tirts hämmastusest silmad suureks. Et kuidas küll mõni tädi nii taipamatu võib olla.
Mul on ikka elus vedanud. Isegi vitsa anti selleks, et aru pähe tuleks, mitte, et haiget teha. Olgu aruga, kuidas on, aga mälu parandasid need paar sirakat küll. Vaevalt ma muidu nii selgelt mäletaks, kuidas odrapõllule "tube" rullisime, kuidas kraavi kukkunud kolmese täditütre kevadtuulte kuivatada tõstsime, plekkautot priimusena kasutasime või väikese sugulase käsitöökarbiga tegelema jätsime...
Aga tegelikult...
Küllap põnn tahtis öelda: "Selleks, et teada saada, kas palavikku on." Mõnikord on end täiskasvanutele nii keeruline arusaadavaks teha. :D
2 comments:
meie küla lastega tegime rukkipõldu erilaheda labürindi. lõpeks oli labürint juba liiga lihtne. rohkem kaardiväelase kolhoos nii loll ei olnud, et küla kõrvale oleks rukist külvanud - laste peadest kõrgem vili, naiivikud :D
:D :D :D
Post a Comment