Uus sokipaar valmis.
Väga suur probleem lahenenud. Juubeldagem. Natuke kahju ka.
Lubasin ühe lause oma toa seinale riputada. Mõtlesin, et lõõbin, aga seal ta nüüd on. Iga kord, kui silmad seinale tõstan, meenub ja teeb tuju heaks. :)
Tuul veab volti lumekanga.
Päike piilub valget massi,
aga minema ei tassi,
sest et hangel pole sanga.
Kõikjale, kui karusnaha,
talv on laotand katte: „ Lama!“
Kutsub õue jalutama
lemmiklooma – lumesaha.
Suvekild veel soendab seest.
Jäise tuisumöllu eest
nurgataha varjume.
Metsas paugatavad puud.
Pakast lubab mõned kuud.
Küll me ära harjume!
_ _ _
Talveteemat me ei lahka.
Tema, jää ja lume looja,
pistab inimesed nahka
(paksu voodriga ja sooja).
Kätte kindad, jalga vildid
torkab. Hange matab majad.
Toksib ristmikele sildid:
„Valgustatud suusarajad“.
Talveteemat me ei puutu.
Aga jõule, palun väga!
Ehted, küünlad, kommituutud
katkem sõrmejälgedega!
Talv hakkab loomulikustuma. Vastumeelselt, aga võtan omaks. :D
No comments:
Post a Comment