Kui juba koristamiseks läks, otsustasin voodi teistpidi keerata. Ära tüütas, et valgetel öödel paistab täiskuu lagipähe.
Ega mu toas üleliigset ruumi ole, nii et kui keegi mõtles, et keerasin sängil jalad ülespoole, siis... ma ise olin hetkeks sama meelt.
Tekkis parem plaan: viin kapi teise (õigemini küll kolmandasse) tuppa. See tähendaks aseme mahutamist magalasse nii, et jääb ka käimispinda. Ka poleks enam vaja voodiotsa kukil hoida, kui tahan kapiuksi avada.
Koristushoos tirisin sahtlid tühjaks. Korralagedus valitses neis nagunii - käsikaudu kobades sattusid asjad suhteliselt huupi kuhugi ukse taha. Kavatsesin ka võimalikult palju riideid garderoobist välja praakida.
Kui teha, siis korralikult!
Ülemus oli õpetanud, et kõige lihtsam on kappi sõidutada vaibaga. Oligi.
Ülemus ei öelnud, et kapi taga võib olla tapeedita sein. :(
Noh, eks ma pisut kahtlustasin.
Õnneks leidus meil seinakatteks sobivaid kardinaid. Ajutiselt, eks ju. Kuni tapeedi hankimiseni. :S
Esimesena sattus põrandalvedeleva rõivahunniku juures masendusse põnn, kes tahtis pesema minna.
Järgmine depressionist olin ise, sest mõistsin, et pean selle kuhja kuidagi kontrolli alla saama.
Välja suutsin praakida ühe pika villase vesti, mille keegi aktivist pesumasinaga korsetiks oli kujundanud. Kuigi kõik teavad, et kannan viimased kuud vaheldumisi halli pihikseelikut ja lillelist kleiti, omasid kõik teised triibulised-ruudulised-pikad-lühikesed ihukatted tohutut emotsionaalset väärtust. :S
Sai nüüd parem siis? Ruumi on tõesti rohkem. Samas tunnen, kuidas jalad väsimusest tuikavad, kui järjekordselt oma toast läbi marsin. Vähemalt ise usun, et asi pole mitte pesukuhjaga masina ja nööride vahet traavimises, vaid visuaalselt pikemaks veninud vahemaas köögist elutuppa.
No comments:
Post a Comment