27 February, 2014

Hea ajastus

Võib-olla muul ajal oleksin pisut häiritud olnud, et kolm jõnglast lekib korraga mõlemast otsast, aga nüüd lihtsalt kangutasin oma suretamisel ihu teki alt üles, raputasin suurema kraami voodipesu küljest lahti ja lasin masinal käia. Ise rõõmustasin, et haistmismeel on mind maha jätnud ning asendunud huumorimeelega. Selline sisemine lõbustatus siis, sest häälekaks naeruks puuduvad vahendid. Ei, ega ma teiste vaevuste üle itsita. See on sellest, et jõud otsas, mõistus otsas ja kõik nii jamasti. No tuleb naer peale.

Keegi istub jalavannis. Keegi hingab aure. Keegi hingeldab kõrge palavikuga võideldes teki all. Keegi nutab, sest tahab juua. Keegi nutab, sest kurk valutab. Kellelgi kukub kruus vaibale teravateks kildudeks...

Kui varemalt mind iga öine krõbin uudishimulikuks tegi ja une ära rikkus, siis nüüd suudan suurepäraselt uinuda ka keset neljahäälset köhakoori. Ei sega ka isiklikud haugatused.

Ei ole lahendamatuid olukordi. Abi tuleb alati. Seekord siis taudi kujul.  Mingil hetkel hakkas nii halb, et saabus sisemine "savi" ja oh üllatust! Kõik hädalised saavad jalule ka aktiivse sekkumiseta.

Niipea ma seda kõike üle ei kordaks. :)

2 comments:

neiud ärevil said...

Mis ei tapa, teeb tugevaks.Vähemalt huumorimeel on selle kõige juures veel säilinud.Ilusat ärkamisaega.

osaline said...

Homme tuleb ilus päev. Ommmm... :D