Kui hommik algas valusa uudisega, mis ühtlasi nõudlikult südametunnistusele koputas, siis järgmiseks roaks oli menüüs midagi hoopis teistlaadset, aga sama masendavat.
Müstika, kuidas erinevad ebameeldivused seepeale kohale kappavad.
- Meeleheitele ajav sõnum, mille tahaks koos telefoniga kraavipõhja uputada.
- Noorkodanik, kes pärast manitsust ("Käi ilusti, sa pritsid mu riideid poriseks!") otsustavalt porilompi istub ja maailma ülekohtu pärast kahe kilomeetri raadiuses linnud puude otsast alla pasundab...
Kolleeg küsis koduteel, kas ma pole lugenud: "Väikesele lapsele on porilomp sama, mis täiskasvanule armastus."
Ma ei olnud. Näitasin üles sallivust. Kõik kolm sallivuse vaatajat laekusid poole tunni pärast tuppa - juuksejuurteni mudased. Põhjendus oli kõigil sama: "Vend lükkas lompi."
Enne, kui reageerida jõudsin, plumpsatasid kummikud igasse ilmakaarde ja korter tegi läbi totaalse muutumise.
Saabus selline "sügavalt savi" hetk, kuigi kahtlustan, et savi ei olnud selles esiku-, köögi- ja toapõrandat katvas lögas just nimetamisväärselt.
Enesehaletsus sosistas kõrva, et mul on vaja teha üks ebamugav ja üks väga vastik kõne. Ma tahaks neid edasi lükata, aga mitte mingit jama koristades, vaid kuskil vaikses nurgas teki sees nukkudes.
Ulatasin vaikides kühvli, harja, lapi ja läksin... helistama.
Tagasi tulles ootasid mind ees põrandad, mille seisundit võiks... hinnata heaks. See oli meeldiv avastus. Tundub, et on ülesandeid, mille täitmisel saan edaspidigi abile loota. :D
Aknatagusest jalutas mööda elevil sünnipäevalaps. Tormasin teda õnnitlema, šokolaad näpus. Vastu sain rõõmsa kallistuse.
Sõber helistas. Asja pärast. Pikalt ei lobisenud, muresid ei kurtnud, aga nii hea oli seda häält kuulda. Ikkagi sõber! :)
Haigused käivad ikka mööda inimesi, hõlpsamalt mööda vanemaid inimesi ja tuleb tõele silma vaadata: meie vanemad on meist vanemad. Ja on palju hullemaid haigusi. Võiks ju isegi öelda, et... vedas!
Järgmise murega on nagu on. Kus on öeldud, et elu on alati õiglane? Masendav, aga ületatav. Oleks võinud kah hullemini minna.
Selle väga vastiku kõne jätan tegemata. Lollakas, kas ma tõesti kavatsesin helistada? :D :D :D
Nüüh! Maailm on kena paik ja inimesed toredad. Järgmine kehv uudis ei tundugi enam väga hull. Küllap sellepärast ka, et olen jõudnud mõttega juba harjuda.
Jalutan kööki. Valan hajameelselt peotäie väga vale purgi maitseainet vale toidu sisse, kukutan kaela köögitarvetekapiriiuli ja pillan maitserohelise selleks mitte ettenähtud kohta.
Vana hea mina. Tuju hakkab pisitasa paremaks muutuma. :)
No comments:
Post a Comment