Neljapäev, 30. juuli.
Vihma kord jäi ära. Taevas oli küll pilvine ja hommikupoole krabistas katusele ka mõni piisk, aga selget aega jagus piisavalt, et telk kuivaks tuulutada ja kokku panna. Vähemalt K-l. 😁
Eile olid meid haigrud peaagu telkimiskohani saatnud. Sanglepad kaardusid kui palmipuud kõndijate ja mere kohale, kitsad ülehüpatavad ojad vulisesid jalge ees.
Sellist muinasjuttu jagub ka täna mõneks ajaks.
Käib väike kiusatusega võitlemine, kas süüa rannal paar võileiba või minna kohvikusse, millega kohtume lõunaks pisut varasel ajal. Aga kuna poodi on nagunii tarvis minna ja kohvik on nii ranna ääres, et sellest tuleks edasi minemiseks läbi jalutada, laseme kiusatusel võita.
Ja õigesti teeme.
Tegelikult oleks pidanud julguse kokku võtma ja selle söögikoha personali pildistamiseks üles rivistama. Selline teenindus lihtsalt ei ole üldse tavaline. Toidud on maitsvad ja väga mõistliku hinnaga, valmivad ruttu. Toidutoojad nii rõõmsad - nii rõõmsad, ilusad-ilusad, juhatavad su istuma (ja sina trambid kohale, endal kruusatee kannul). Saame kenasti oma suuremad võidud ja ägedamad reisielamused ära rääkida, sest nii siiralt ja suure huviga küsitakse. Juhatatakse, kuidas poodi minna, kus asuvad strateegiliselt tähtsad objektid jne jne. Aga ega siis ainult meile, kõigile jätkub tähelepanu. Ja kliente neil jagub.
Ei tahakski edasi minna.
Tasapisi tutvustavad end nõrgad sajuhood, mida tänaseks lubati. K otsib välja oma toreda vihmakeebi, millest H teeb paar ebatoredat pilti. 😁 K ei taha neid näidata. Loomulikult paistab inimene suurem, kui seljale keebi alla jääb matkakott ning kõhule väiksem, aga kah mahukas kott. Ometi usub K, et H enne oma seinale riputamist fotol teda veel suuremaks töötles.
Olgu. No et te ise veenduksite. 😲
Aga kes jääb kuivaks? KES?H ja R-i õnneks on ettenägelik H broneerinud Purciemsis majakese. Ei kujutata küll ette, mis laadi majakese kolmele võib saada 25 euro eest. Selgub, et sellise:
No comments:
Post a Comment