03 August, 2020

10. päev. Engure-kodu

 Esmaspäev, 3. august.

K ärkab. Hingamine on imelik. Ei mingit valu ega surumist rinnus, aga iga sisse- ja väljahingamise ajal kostub imelik hääl. Nagu norskaks ta. K painutab peopesad "teokarbiks" ja püüab oma kopsude olukorras selgusele jõuda. Ta ei norska ju. K on toas üksi. K teab, et ka naabertoas pole kedagi. K muudab hingamisrütmi. Norskamisrütm ei muutu. Järelikult tuleb see ülejärgmisest toast. K rahuneb.

Öösel on vist kergelt sadanud. Hommik lõhnab värskelt vihma ja mändide järele, aeg-ajalt piilub aknasse päike. Kõrvaltmaja ilus väärikas hundikoer suhtub võrkaia taga õiendava klähvitsa salvamistesse külma rahuga, ühel hetkel kastab ta lihtsalt üle.

H keedab villa ees terrasil priimusega selle matka viimast neljaviljaputru.

"Mis mõttes neil EI OLE PLIITI???"

H on nördinud.

Suur köök ja ei ole pliiti!

Leiame pliidi kunagise asukoha. Tõmbekapi all. Pliidiplaadi asemel on nüüd armsad merevaatega lauakatted.

Valmistume ärasõiduks. Väike probleem on selles, et me täpselt ei tea, millisest peatusest buss väljub. Me oleme siin vähemalt kolme näinud. Vahemaadega. Mida meie jalad ei pruugi vale valiku korral vajalikult kiiresti läbida. Küsime poest nõu. H küsiks ka saiakesi, aga õnneks tänaseid veel ei paista.

K külastab kohalikku skulptuuride aeda.

Rahvast koguneb päris rohkelt, aga me ei muretse. Meil on piletid ostetud. 

Bussis selgub, et see ei tähenda midagi. Olgu sul istekoha number piletil kas või kuldses kirjas, bussis kohtadel numbreid pole. Vähemalt oleme bussis. Järgmised poolteist tundi. 

H ei ole rahul. Kuigi talle istekoht jagub. Aga see pole seal, kus tema eeldas.

Riias läheme Rimisse. Kui Rimi seda kuuleb, paneb ta uksed kinni ja peidab sissepääsud ära. 

Läheme siis Maximasse.

K ostab poe šokolaadidest tühjaks. Võib ju arvata, et Laima šokolaad on Eestis tõeline haruldus ja sellega saab kodumaal eksootilise magusaäri püsti panna.

Bussis istub K kõrvale maskis mees, kes lõhnab tugevalt desovahendi järele. Kellelgi teisel pole sellist maskis kaaslast. K tunneb end turvaliselt.

Tallinnas pole pikkadeks hüvastijättudeks aega. K avastab, et kui joosta, jõuab veel Ülemistelt rongile. 

Perroonil meenub, H et kalakonserv ja leib on ikka veel K seljakotis. Peidaks kuskile kokkulepitud kohta?

"Mis kell sa homme koju jõuad?" helistatakse kodust, aga K on juba teel. K on juba päris lähedal.

2 comments:

killuke said...

Ilma pliidita köök on just selline, mida endale tekitan 🙂 Saan ahju, mis on kappide kõrgusel ja siis on kaks induktsioon "pliidirauda", mida hoian sahtlis. Enamasti kasutan vaid ühte. Mõtlesin, et miks peab ilmtingimata olema pliit, mis võtab väikeses köögis palju ruumi ära. Kuigi, kui mul nii suur köök oleks kui pildil, siis ilmselt paneks ikka statsionaarse pliidiraua sisse.

Kaur said...

Lugesin kogu teie jutu huviga läbi :)
Aitäh!

Ja siis käisime (sõitsime) ise pea sealsamas, ehk on teile ka huvitav:
https://kurinurm.blogspot.com/2020/08/lati-rattamatk-kura-poolsaar.html

Pildid tulevad kunagi hiljem ja Irbeni raadio-luure-jaama kohta tuleb eraldi sissekanne.