Aastalõpujalutuskäik

Kes varakult teed alustab, jõuab koju enne päikeseloojangut.
Vaja oli enne aasta lõppu naaberküla rahvale tere teha.
Tere, Silvi!
Tere, päike!
Tere, Maimu!
Tere, lumememmemaa!
Tere, kivivare!
Tere, piilupardid!
Tere, ruunikirjad!
Tere, näärivana!
Tere teile, Priida ja Albert, kuhugi sinna üles!
Tere ja taastumist, lapsepõlvemets!
Tere, elekter!
Tere, kuusekesed!
Tere metsakalda rahvale!
Tere, maa ja taeva piir!
Tere, Jüri!
Tere, suusakuurort!
Tere, naabripere!
Nüüd aga kardinad akna ette, sest päikeseloojanguaeg käes. Praad ahju ja aastavahetust ootama.
Teile, kes te veel teretamata. Mahute kõik mu aastavahetuseelseisse mõtetesse mugavasti ära.

Ma tahaks muuta elu nii, et homsest oleks hea.
Et keegi töö ja raha pärast ohkama ei pea.Nii teeks, et õnne rada kõigi ellu oleks sirge,
et jätkuks tervist, tarkust, sõpru, armastust ja kirge.Ja endale, et ära ei kaoks autojuhiluba...
Kuid pendlikursusele abikaasa mind ei luba :(

Jõulukingid

Meie jõulukuuse eest ei tõuseks kellegi käsi trahvima. Nimetagem seda eutanaasiaks. Aga muidugi me enamasti küsime naabritelt, kas tohib nende kraavikallast harvendada. No ja toas riputame talle kogu karbitäie ehteid turjale, sest igal vidinal on oma lugu.
Muide, mul on nüüd kuusejalg. Vahetasin Fordi vastu :P

Kuusealune masuaega küll ei meenutanud. Puud peaaegu ei paistnudki.

Juhtus, et postitus valmis enne, kui fotojahti märkasin. No olgu siis seekord niipidi.

Mida siis kingitakse? No küünlaid kõlbab alati jõulupakki panna. Eriti koos mälestusmagnetiga.

Raamatuid.

Mmm...

Kruuse.

Emmetoode 2009

Kelli.

Hi-hii!

Murjam-nukke. Sest kuidas sa muidu kokku pakid jõulukohustuslikud sokid ja igatsetud meepurgi?

Sel aastal olen saanud uskumatult palju kinke ja tähelepanuavaldusi. Piinlik kohe.
Kallid sõbrad, aitäh!

Jõulusooviproov

Kodused toimetused

"JUBE külm on," hädaldab suurpõnn hommikul. Õhk on tõepoolelest silmaga nähtav. Seal, kus hingatakse. "Isegi kudumine ei anna sooja!"
Veider jah. Kaasnevat kehalist aktiivsust arvestades :P"Mina usun Sinusse. Auto usub ka," loen kaasalt saadud vastust oma autoomaniku memuaaridele.
"On Sul talle juba nimi pandud?"

Nimi? Tõepoolest!
Hm. Sünnimaa järgi peaks see Jaapani oma olema.
Kristo aitab.

"Musi! Mulle meeldiks Tatsuya, aga see ei jää ju meelde. Pealegi, see nagu ennustaks, et on lootust palju jalgsi käia. Ken jälle mõjub meil siin kuidagi kerglaselt. Sinu pakkumised?" seisan uue murega silmitsi.

"Veereya?" seisab vastuses.
Nojah. Minu poolest täitsa sobiks. Arvestades, et veega algavad nimed mulle nagunii hirrrmsasti meeldivad. Kui see nüüd jälle jaapani keeles midagi kurba või kurja ei tähenda.

Piparkoogipall

Kuna ilm on järsku nii pakaseliseks pööranud, kolisid lumememmed tuppa.
Miks me ära ei sulanud? Sest õrna ja koheva kere sees tuksusid pedagoogide jäised südamed :P

Toas võisteldi. Eks siis memmed kah. Ausate ja igasuguste vahenditega. Ikka võidu nimel. Mis ei jäänud meist kuigi kaugele - vastasvõistkonda.

Selline aga võiks välja näha üks äsjakoorunud lumememmepoeg :P

Sõiduõpilane Kiir

Ütleme nii, et roolis ma end enam kindlalt ei tunne. Liiiiiga pikk vahe on sisse jäänud ja õiget tahtmist pole kunagi olnud. Aga ma üritan. Vaatamata tillukestele äpardustele, kus

• masin bensukas "katki läheb" ja on seda sinnamaani, kuni märkan jala pidurilt gaasile nihutada
• suunatulede asemel kojamehed käskluse saavad
• auto ei söösta kohalt kõigest selle pärast, et see, mida ma müristan, pole mootor vaid soendus
• jne

Tegelikult kihhutan juba nädalakese küla vahel 40-50 km/h ja väliskõne areneb mühinal: "Uks lahti, aken puhtaks, rihm peale..."

Eile käisin kaasat rongijaamast koju toomas. Üritasin talle märku anda, et sisustagu ooteaeg millegi meeldivaga, sest hakkan tulema küll, aga sõit võtab aega. Aga keegi ei suhelnud minuga.

Täitsa õnnestus. Käivitamine ja tagurdamine ja teekaldast üles sõitmine. Ja pööre ja triipude vahele mahtumine. Helistas kaasa. Hoog maha, suunatuli tööle, peatus. Kõne. Suund sisse, uuesti teele. Nii tubli kodanik olen.

Üsna jaama lähistel nägin tütarlast, kes nähtavasti rongilt tulemas. Järelikult ei pidanud kaasa väga kaua ootama.

Leidsin avara ala, kus ots ringi keerata, noppisin kaasa pardale ja kihhutasin kodu poole.

"Oi! See oli seesama näitsik, kellest enne möödusin. Oleks olnud viisakas kinni pidada ja ta peale võtta. Aga nüüd olen ma juba nii kaugel," kahetsesin oma taipamatust.

"Aga sa võid otsida laiema teeotsa, kus ringi pöörata," pakkus kaasa. "Saaksid tagasi sõita ja ta alla ajada."

Rrrrr.

Lendfordi viimane lend

Esimene lend ebaõnnestus. Aga see oli aastaid tagasi.
Otsustasin oma õnnetukese värske õhu kätte lasta.
Puuduvate kehaosade kiuste sööstis ta garaažist välja nagu noor hirv,

endal buldogi nägu peas.

lendas korraks traatideni

ja maandus ettenäidatud paika.

Mitu kurba asja tuli meelde. Toona ei jõudnud temasse justkui kiindudagi. Ometi ajas ärasaatmine neelatama.

Gripitüsistused ja vaprad näitlejad

Hoiatus! Postitus sisaldab katmata loomaihu, aga selles on põhiliselt süüdi hukas ilm.

Seekord kutsuti meid esinema otse haiguskoldesse. Gripp oli publiku hõredaks niitnud - meie kurikuulsuses ei saanud ometi viga olla! :D
Põdurale primadonnale vaatamata astusime lavale.
Etenduse järel toodi hoiatav poster gripitüsistuste kohta, aga kuhu siis enam põgened!

Nagu ikka - midagi õnnestus, miski äpardus (näiteks see koht, kus täiesti valel ajal lavale sattusin. Või "kaheks kuuks" telekale unustatud koogitükk. Või nihkes dialoog:
"Kas te ise usute?"
"Ta ei usu seda."
Või valele inimesele pihku surutud kook. Või õnnelike nägudega laibatassijad...)

Ausõna, kõik muu oli tore.

"Ma võtsin paar korda valuvaigisteid," ohkas olulise rolliga lonkurneid.
"Istu siis ometi!"
"Mis vahet nüüd enam?"

Järelpidu oli lühike. Küpsis. Kohv. Keskerakonna karamellkomm.

Pimedas kodutrepikojas märkasin ukse ees heledat laiku. Muidugi! Tänane post!
Seekordne patakas oli eriliselt kogukas. Huvitav, Wired on käes. Ja Looming. Ja Akadeemia...

Ei. Ei ole! Kui lähemalt silmitseda, on käes hoopis kohalik maakonnaleht ja... uksematt.
Paneme viimase nüüd kenasti oma kohale tagasi...

PS Meelest läks mainida, et... väga ilus rahvamaja oli. VÄGA. Vaibad meeldisid mulle eriti :D

Üks loll jõuab rohkem küsida...

Ühe tänase harjutuse teksti mugandasin Loodusesõbra detsembrinumbri pildikõrvasest.

Harjutus 1 ( Jooni alla kaashäälikuühendid. Poolita. Vasta teksti põhjal küsimustele)

Pihlapuu saab jõuluajaks valgetest jääkristallidest rüü. Jõuluvana kuue karva marjakobarad jäävad mõneks nädalaks rippuma, kuni tuleb metskitsekari, kes pihlamarjad pintslisse pistab.

Mis puust on jutt?

Mis ajaks saab puu valge rüü?

Mis materjalist rüü on?

Mis värvi on rüü?

Mille saab pihlapuu jõuluajaks?

Mis värvi on marjakobarad?

Kelle kuue karva on marjakobarad?

Millise riideeseme värviga võrreldakse marjade värvi?

Mille on moodustanud kõrvuti asetsevad marjad?

Mida teevad marjakobarad?

Kui kauaks jäävad kobarad rippuma?

Mis loomi on oodata?

Milline sõna näitab, et metskitsi on palju?

Mida loomad teevad?

Millise puu vilju nad söövad?

Millisest aastaajast on jutt?

Kus pihlakas võiks kasvada? Põhjenda.

Sain teada, et metskitsed söövad paanaane ja õunu, valge rüü on punast värvi, pihlapuu saab jõuluajaks lehtedest lahti, aastaaeg on 2001 ja kitsede rohkust väljendab imelik sõna. Teksti mõistmist raskendas muidugi see, et küsimustik oli nõrk. Puudusid näiteks küsimused: Mitu karva oli jõuluvanal? (6) Millega täidetakse pintsleid? (marjadega) Kellele/millele kuulusid pihlamarjad? (Jõuluvana kuue karvale) jne

Tegelikult oli hästi tore tund. Lõbus ja südamlik.

Enesekaitsekomplekt

Sattusin eile üle mitme aja kunsti õpetama :D
Vajasin tunniks oksajuppe. Sellega läks kiireks. Haarasin hommikul pliidi eest pussi, millega halgude küljest pilpaid löön ja rägusin jooksult sireli- ja lehisehekke. Noa pistsin (ja loomulikult unustasin) käekotti.

"Minuga tüli norida ei maksa," muigasin töökaaslastele, kui (täna õhtupoolikul) kotist relva leidsin. "Või siis... maksab," pomisesin, sest just pihus olnud terariist oli kuhugi märsisügavusse kadunud.
"Nii kaua otsidki või?" aasis kolleeg. "Lase pätil endale tuld ka veel näidata."
"Seda võib! Taskulambi leidsin ruttu. Ja... palli. Milleks küll seda nimetatud situatsioonis tarvitada?"
"Kui pätte on kaks: Näh, Sina mine too pall ära!"

Sukakad

Põnn1: "Emme! Kui pikaks ma pean veel (sokisääre) kuduma, et saaks kanda tegema hakata?"
Põnn3: "Koo pikemaks, saad sukapüksid!"
"Sukkpüksid," parandan.
"Sukapüksid!" vaidleb Põnn3 vastu.
"Sukkpüksid!"
"SUKAPÜKSID! Sukkpüksid on õhukesed, sukapüksid paksud!"
"Vaat, mis kõik teada saab, kui talvel ei maga!" ajab kaasa kulmud kuklasse.
"Ei ole siis või? Mina olen ka kogu aeg nii arvanud," tõstab segaduses Põnn1 silmad näputöölt.

sukkpüksid ja sukapüksid :P

Jõulukroon ja kadunud poeg

Samal ajal, kui linn pidu pidas
jõulumehi katustele tõstes,
päkapikke hüpitades,
jänesepoisse talviseks värvides,
nautis unises külanurgas üks kaugelt koju jõudnud perepoeg juba ununema kippuvaid kodumõnusid.

casual-kass

paraadpilt