14 December, 2021

Kirjandusest

 "Kui ma näiteks liiklusavarii juures kirjutan juhtunu kohta väga täpse ja detailse luuletuse, kas see on dokumentaal-luule?"

"Ei, see on JULM."

---

"Tammsaare "Tõde ja õigus" ei ole aimekirjandus vaid..."

"Muistendid."

---
Mis valdkonda kuulub raamat "Hoidised"?
"Ajalugu?"

Hm! Ma siiski ei liigitaks muumiat hoidiseks, kuigi konserv ta ju on.
🤔
---

Mida tähendab raamatu kohta märge algupärand?
"Pole ümber kirjutatud."

Seda ma nimetaks mustandiks.
---

Miks ei ole mõne raamatu (nt entsüklopeedia) puhul kirjas autorit?
"Autor on teadmata või surnud."

05 November, 2021

Salapärane kingitus trepikojas

Uksekell.

Korteriperenaine naudib samal ajal ilu-und.

Ilu-uni jäetakse koheselt kus see ja teine, seda enam, et too ei näi soovitud mõju avaldavat. Pigem vastupidi. 

Kuidas käituda? 

Mu meelest külatelefon on juba kõigile sõnumi saatnud, et mulle lähipäevadel külla tulla ON KEELATUD. Mis teen? 

Hõikan läbi suletud ukse hauataguse häälega: "Siin elab koroona!"? 

Surun maski pihku ja hiilin ettevaatlikult esikusse. Avan vargsi ukse ja piilun trepikotta. Ei kedagi. Ainult üks roosa kinkepakk on lillejuurikakastis ukse kõrval. Hetk hiljem avaneb trepikoja uks ja sealt vaatab mulle vastu sedavõrd ehmunud meesterahva nägu, et mul ei teki kiusatuse raasugi kontrollida peeglist, mis või kes teda niimoodi ehmatas.

Lasen külalisel naabri uksest sisse tormata ja annan talle natuke aega toibumiseks. 

"Hallo, kas nägid, kes mu ukse taga käis?"

"Ei. Pime oli. Mingi tume bussi moodi masin ja tundus, et naisterahvas."

"Naabrimees ka ei näinud?"

"Ei. Ausõna. Pime oli."

Usun. 

Lähen, piilun pakki. Hm. Hmhmm.

Mesi. Sellest saan ma aru. Välistab kõik tuttavad mesinikud. Üks sellenimeline inimene on küll sõbralistis, aga miskipärast välistaks ka tema. 😄

No aga see rohupudel??? Niimoodi ilma karbi ja manuaalita? Kes võiks minust eeldada, et torman ummisjalu ükskõik-mis-rohtu tarvitama? On mul maovaevusi? Ok, iiveldab, aga see on üks väheseid sümptomeid, millest oleks kahju loobuda. 

Või läks kinkija pisut segadusse ning jättis märkamata, et see arstim ravib magu, mitte madu? 😕

Helistan esimesele pähetulevale sõbrale. Nii piinlik, kui kotid sassi ajas ja abikaasa jaoks olulise rohu mulle sokutas.

Sõber ei taha omaks võtta. Hm.

Guugeldan. Tundub kellelegi hädavajalik ravum. Võiks isegi isiklikule kaasale sobida.

Helistan. Ristküsitlen. Ta ei taha farmakoloogiahuvilist sala-austajannat omaks võtta.

Mis siis ikka. Pildistan. Võimas FB, aita! 

Aitabki. Pole vaja kuhugi pilti üles riputada ega järelpärimisi korraldada.

Puhtsüdamlik ülestunnistus. Kes tegi, miks tegi ja mis tegelikult selles salapärases maoravipudelis on. Avan korgi. Jap. Tabletid need tõesti pole. Pigem puljongipulber või eksootilise ranna liiv. 

Võimalik, et isegi katsetan. Võimalike kõrvaltoimete korral kontrollige rohutopsi mu vasakus käes ja viimaseid kirjavahetusi Messingeris. 😉

26 October, 2021

Sügisporgandid

Vahtisime koeraga õhtul kaheksa paiku külmikusse ja too kõneles laia suuga, et täna keedetakse siin peres seljankat.

Miks ka mitte? Sinki oli, peekonit oli, mingi kogus lihatükke, sibulat, hapukurki, kartulit, paprikat, tomatit, oliive... Ainult porgand asus aiamaal ja seal on oktoobri lõpus sel kellaajal kottpime, kui just kuu ei paista. Seekord ei paistnud.

Õnneks asub meie maja sellises suurepärases kohas, et aiamaa leiab ka pimedas kergesti üles: kui alustuseks kaevad porgandi asemel välja sireli, tähendab, et pole veel aiamaani jõudnud, kui männi - oled natuke kaugele kõndinud ja kui lööd hargi asfaldisse, oled krundi piiridest väga väljas. 

Jätsime toas tule põlema, aga sellest polnud erilist abi, sest elektrihind on nõrgemad pirnid lakke keeranud. No mingil määral aitas õige ilmakaare määramisel. 

Loomulikult oli kaasas telefon (kellel poleks?) ja selle küljes on tõhus taskulamp, ainult et millegipärast suudavad sissetreenitud automatismid esmalt pildistamisnupu üles otsida ja kuigi ma teadlikult selfide tegemist väldin, siis sellistel hetkedel sünnivad ilmekaimad portreevõtted, mida siinmail nähtud. Sama kiirelt kui ülesvõte tehti, sai see ka ära kustutatud. Ainult traumeeriv mälujälg jäi. Sellised jäljed on üllatavalt sügavad ja pikaealised.

Tundub, et sügis on aiapidajasõbralik. Mügrid olid talvevarusid ladustades ka külvaja peale mõelnud, nii et porgandeid jätkus supiks ja jäi ülegi. Või siis arvasid mu aialoomad, et kuna ma viimasel kuul pole peenramaale sattunud, on see hoiustamiseks kõige ohutum ja käepärasem koht. 

Nüüd jälle tükil ajal pole sinna asja. Seljankat jätkub vähemalt nädalaks. 😏

04 October, 2021

Kobras. Allilmas tuntud kui...

Eesti keeles: kobras. Vene keeles: ...no keeleotsa peal... Tean, aga ei tule meelde. Google Translate, avita! 

Kобры - tõlgib Google.

Ei ole see sõna.

Castor fiber, ütleb ladina keel. Proovime seda tõlkida.

Касторовое волокно - pakub Google. Riitsinuskiud. Aa-hah.

Klõpsime paar korda edasi-tagasi. Justkui hullemaks läheb kogu aeg. 😆

Proovime inglise keeles.

Cobras - tuleb pakkumine. Aa, all väikses kirjas on õige pakkumine ka: beaver.

Ja siit lõpuks ka бобр.

Natuke veel ja oleksin pühapäeval kuulajatele kinnitanud: "Kасторовое масло сушит реку!"

09 December, 2020

Peaaegu lahendatud müsteerium

Eile vahetasin suitsuanduri patarei uue vastu. Pärast piiksus kuidagi palju sagedamini.

Otsustasin, et tuleb see asi laest alla võtta. Viisin juba taburetigi valmis, aga siis sai pealehakkamine kuidagi otsa. 

Tulin täna koju, "turvamees" tegi kohe piiks.

Ohkasin, ronisin lae alla ja lõpetasin piiksuja piinad.

Vantsisin kööki ja koer asus kohe kelkima, et tal käisid päkapikud ning tõid maksavorstirõnga. Et veendugu ma ise.

No veendusin.

"Piiks!"
Pidin juba tuppa tormama, kui taipasin, et seda tegi koer. Elevusest.

Rahustasin peni, et võtku hoogu maha, lämbub veel ära.
"Piiks!"
No seda küll koer ei teinud!? Tal oli suu silmini maksavorsti täis.

Tuiskasin tuppa ja põrnitsesin suitsuandurit. Pingsalt. Nii pingsalt, et too ei pidanud vastu ja tegi piiks.
MISASJA???

Aa. 
Aahhaaa. 
Et kui anduri alla võtad, võiks patarei kah välja urgitseda? 
Nunuu.

Toimetasin. Vaevalt jõudsin köögiukseni, kui selja taga käis piiks.
"%#¤/()=£@"!???

Marssisin tagasi. Vaatasin andurit. Vaatasin patareid. No ei tundunud, et nad oleks piiksutamise eesmärgil salaja teineteise juurde hiilinud...😶

Mida teeb inimene, kes probleemi üle pikemalt juurdlema jääb? 
Vaatab kaugusse. 
Kuna nii suur probleem nõudis suuremat kaugust, seadsin sammud välisukse poole ja teel kohtusin... vinguanduriga. Too pilgutas kelmikalt silma ja tegi piiks. 

Nunuu. 
Keerasin ta kaela kahekorra, EEMALDASIN PATAREI (juhtmete küljest ühendasin lahti), seisatasin (patarei ühes ja andur teises käes), et mõelda, kuidas need tegelased teineteisest võimalikult eraldi ladustada ja see paganama karp tegi piiks!😲

Nüüd on mitu minutit rahu olnud, aga ma ei imestaks, kui...

03 August, 2020

10. päev. Engure-kodu

 Esmaspäev, 3. august.

K ärkab. Hingamine on imelik. Ei mingit valu ega surumist rinnus, aga iga sisse- ja väljahingamise ajal kostub imelik hääl. Nagu norskaks ta. K painutab peopesad "teokarbiks" ja püüab oma kopsude olukorras selgusele jõuda. Ta ei norska ju. K on toas üksi. K teab, et ka naabertoas pole kedagi. K muudab hingamisrütmi. Norskamisrütm ei muutu. Järelikult tuleb see ülejärgmisest toast. K rahuneb.

Öösel on vist kergelt sadanud. Hommik lõhnab värskelt vihma ja mändide järele, aeg-ajalt piilub aknasse päike. Kõrvaltmaja ilus väärikas hundikoer suhtub võrkaia taga õiendava klähvitsa salvamistesse külma rahuga, ühel hetkel kastab ta lihtsalt üle.

H keedab villa ees terrasil priimusega selle matka viimast neljaviljaputru.

"Mis mõttes neil EI OLE PLIITI???"

H on nördinud.

Suur köök ja ei ole pliiti!

Leiame pliidi kunagise asukoha. Tõmbekapi all. Pliidiplaadi asemel on nüüd armsad merevaatega lauakatted.

Valmistume ärasõiduks. Väike probleem on selles, et me täpselt ei tea, millisest peatusest buss väljub. Me oleme siin vähemalt kolme näinud. Vahemaadega. Mida meie jalad ei pruugi vale valiku korral vajalikult kiiresti läbida. Küsime poest nõu. H küsiks ka saiakesi, aga õnneks tänaseid veel ei paista.

K külastab kohalikku skulptuuride aeda.

Rahvast koguneb päris rohkelt, aga me ei muretse. Meil on piletid ostetud. 

Bussis selgub, et see ei tähenda midagi. Olgu sul istekoha number piletil kas või kuldses kirjas, bussis kohtadel numbreid pole. Vähemalt oleme bussis. Järgmised poolteist tundi. 

H ei ole rahul. Kuigi talle istekoht jagub. Aga see pole seal, kus tema eeldas.

Riias läheme Rimisse. Kui Rimi seda kuuleb, paneb ta uksed kinni ja peidab sissepääsud ära. 

Läheme siis Maximasse.

K ostab poe šokolaadidest tühjaks. Võib ju arvata, et Laima šokolaad on Eestis tõeline haruldus ja sellega saab kodumaal eksootilise magusaäri püsti panna.

Bussis istub K kõrvale maskis mees, kes lõhnab tugevalt desovahendi järele. Kellelgi teisel pole sellist maskis kaaslast. K tunneb end turvaliselt.

Tallinnas pole pikkadeks hüvastijättudeks aega. K avastab, et kui joosta, jõuab veel Ülemistelt rongile. 

Perroonil meenub, H et kalakonserv ja leib on ikka veel K seljakotis. Peidaks kuskile kokkulepitud kohta?

"Mis kell sa homme koju jõuad?" helistatakse kodust, aga K on juba teel. K on juba päris lähedal.

02 August, 2020

9. päev. Mērsrags- Engure

 Pühapäev, 2. august.

Ilm on ilus, aga siinne rand sobib paremini lindudele (neid on kuhjaga). Veidi käidud, muutub jalgealune sopaseks, siis hakkab laiutama roostik ja meid suunatakse heinamaale. Et tempot hoida, ergutavad raja ääres sääsed-parmud. 

H astub esireas ja on jutusoonele sattunud. Taga aga pöördub matkajate poole keegi kohalik, kes tahab teada, kust kuhu ja kui kaua. Kuna H kõnetajat ei märka, marsib ta uhkes üksinduses ja saab kõik tõestisündinud lood ning värskemad anekdoodid ära rääkida, ilma et keegi vahele segaks.

Päris õige kämpingu asukoht oli vist hoopis Pekrags. Mersragsi jõutakse nüüd. Matkajad ajavad närviliselt putukaid eemale ja imestavad kohalike üle, kes on kõige pinisevamasse sääsevõpsikusse pühapäeva nautima tulnud ning oma toolidel päikest näkku lasevad.

Ka siinses poes pole pajarooga (huvitav, millal me seda veel valmistaks, kui viimasel ajal pidevalt väljas sööme?) Muidugi oleks narr nii kerge kotiga koju minna, mida inimesed meist arvavad.

Vett ei tassi me ammu juba üle liitri kaasas. Kivide kogumisest oleme suutnud hoiduda (see on hea, sest kivid on siin kole suured).
Istume poe juures pingil ja sööme kohukesi-saiakesi. Kes mida. K viib püüdlikult kõik liigse eemale prügikasti. Korjab maastki paar silma riivavat sodi ja pistab kasti nii, et need kohe jälle välja ei lendaks.
"Sul kukkus midagi!" hõikab H eemalt. K vaatab imestades ringi. Justkui miski pole kastist välja lennanud. Võtab igaks juhuks koristamise suuremalt ette. Nii! Nüüd ei tohiks H-l küll etteheiteid olla.
"Sul kukkus siin pingi juures midagi," täpsustab H. 
Ahah. Veepudel. 😏

H käib huvi pärast ka teises poes, aga ei midagi. Või siiski. H teeb midagi enneolematut: ostab sääsetõrjevahendit. 

Seame sammud üle silla.


Meie ees kõnnib tüdrukutepaar. Kott seljas veidi suurem kui ranits. Nõõõrk!

Tõmbame pika sammuga mööda.
"Nüüd nad ootavad, et me ees ära läheks."
"Ehk lähevad randa?"
"Selliste kottidega?"
"No aga kui neil on seal mitme käigu kostüümid..."
"Kõlarid..."
"Ei, neid me oleks juba kuulnud."

K märkab eemal Kristjan Jaagu kuju. Vau, too tubli mees pole sugugi ainult Riiaga piirdunud!
"Lähme Riiga! Ega me kehvemad ole!"
H aga teab, et see on hoopis Oskars, kaluri poeg. H-l läks uni ära, uuris.

Jõuame mustikametsa ja muinasjutumäele. H teab kohalikust ajaloost ja legendidest kõike. 

"Ehk need tüdrukud kottidega saadeti kodust hoopis mustikale? Ämbritega oli häbi tulla, ämbrid on kotis?"
Korraks unub endal ka, miks me siin oleme. Mustikad. Palju mustikaid. Topime joogipudelid täis. Kott on tegelikult ju 70-liitrine. Kui asjad näiteks magamiskotti pakkida?🍇

Täitsa pikk ja mõnus metsatee. Ainult hambad on sinised ja sellise käega väga kellegi nina ees ei vehiks. 

Rand. 

Jälle metsatee. Meie ees astuvad isa ja ema kolme lapsega. Jõuame neile tasapisi kannule, siis jääme jälle pisut maha, sest perekond tõstab tempot.

"Tuled perega metsa jalutama ja nüüd jookse nagu segane, lapsed kukil, kaks hullu turisti sabas."

Berzciemsis teeme kohvikupeatuse. Enne võiks poest läbi käia... H arvab, et tegelikult pole see mingi maa pärast tagasi põigata. K on poeskäigu vastu. Meil on endiselt pool leiba, konserv ning pudruhelbed varuks. K-le meeldib kerge kott ja võimalus vähem süüa.

Õnneks pole rannakohviku heeringaports ülearu suur. Magustoiduks pakutakse vaadet luikedele, haigrutele ja kahele pensionärile, kes lindudele külje alla üritavad pugeda.

Huvitav, mis teema sellega on? Nii kui koti seljast maha ajad, jalad enam ei liigu. Ukerdame abitult ja kaua hädavajalikke toimetusi tehes (nina puuderdamine, arve tasumine). Siis tõstad koti turjale ja kohe hakkab jälle kõnnimehhanism tööle.

Rand ja kõrkjad. Rand ja kivid. Rand ja liiv. Rand ja paadid.
Rand ja ...tuhanded kormoranid, sekka luiki ja haigruid.
Hommikune teekond ei olnud mõnus, aga nüüd tuleb tasapisi kurbdus peale. K on ise süüdi. K on see, kes tahab kangesti 4. augustil kontserdile jõuda. Nüüd on H nagu üleskeeratud mänguasi ja keksib ees minna, nii et järele ei jõua.

Abragciemsi kandis otsustame, et kui juba, siis juba. Läheme lõpuni. Lõpp on Engures ja kuigi telkimine on tore, siis linna minekuks võiks end natuke sättida. Sättimine tähendab maja. Me ei ole nõudlikud. Ühiselamu, mida rajatutvustus pakub, võiks täitsa sobida.
Ütlevad, et ei saa.

No võtame siis järgmise. "Villa Elisabete". Kõlab nagu matkamaja, eks? 😄
H arvab, et nimi ei tähenda midagi ja see võib olla, mis iganes. Nad on meid lahkelt vastu võtmas. Aga kus me hetkel asume? Ee... et see kohanimi tuleks nüüd (ilma eelneva harjutamiseta) välja hääldada? 😂

Nagu kiuste, läheb rand ilusaks.
Lisandub aina uusi vaatamisväärsusi
ja atraktsioone.
Et oleks ikka võimalikult rohkem kahju lõpetada.

Jälle jõuame rannast metsateele. Jälle meeldetuletused, millest ilma jääme: 
Villa ongi villa.
Onu on meid kenasti oodanud. Palub registreerumise ajaks lahkelt koti seljast võtta ja lubab selle ise tuppa viia.
"Mis te sellega veate? Kive???" imestab ta, kui tal kotti haarates pigem jalad kerkima kipuvad.
Misasja! Meil on seljakotid juba nii kerged, et piinlik lausa.

Onu ütleb, et üle tänava kohvik on kümneni lahti, aga taas selline lugu, et jalad ei liigu. Kulgeme kuidagi kohale.
K-l on suurepärane video H kulgemisest, aga ta hoiab seda reservis. Kui sõpra on kunagi mingil põhjusel mõjutada vaja. 😋

"See tagumine sein jätab mulje, et ongi kivist.
Ja siis pannakse sulle lauale tükk seda plaati, et sa kindlasti nii ei arvaks," muigab H.
Aga toit on hea. Seenene. Või juustune. Kuidas kellelgi.

K leiab, et on puhtaks pesnud täiesti valed riided. Ses mõttes, et selga ta neid nagunii panna ei kavatse, need on küll kuivatatud, aga rändavad kodus koos teistega masinasse. 
Öörahu võiks olla kiire tulema, aga K jalad kisuvad krampi. Ju mõistavad nemadki, et rannalõbud said selleks korraks läbi.