07 December, 2022

Tänukummardused lumehangeni ja tagasi

 Alustagem hommikust.

Õhtul olid murelikud kodused telefonitsi tungivalt soovitanud mul hommikul hässsti rahulikult tööle sõita, aga kui ma kell pool seitse koera pissitades ta lume sisse ära kaotasin, sain aru, et roolimine - see pole täna üldse minu teema. Sõiduolud on niigi sandid, milleks liiklejatele minu kujul veel lisastressi tekitada. Kohale viib mind täpselt sobival ajal liinibuss ja küll ma kohalt tagasi kah kuidagi kulgen. Kui vaja, siis jalgsi. Need 8-9 km marssimist nagunii mööda külge maha ei jookse ja kui keegi peakski autoga mu küljele pihta saama, siis paksus lumes on ikkagi võimalus ellu jääda palju suurem jalutades kui juhtides.

Jõudiski õhtu kätte ja rõõmustasin veelkord oma hommikuse valiku üle, sest no ei oleks tahtnud hangedest õiget autot otsida, ammugi seda kaenlas koju tassida, kuna sõita poleks ma sellega ilmselgelt julgenud. 

Kõik oli läbi mõeldud: kohane riietus, HELE jope, head saapad, paar helkurit, kirgas taskulamp ja toidetud mobiil. Tuli auto eest või tagant, sukeldusin viisakalt teekraavi.

Millega ma EI arvestanud, olid kaastundlikud kodanikud, sest

vaevalt 3-4 km jalutanud, peatus vastusõitev BOLT kirjadega auto (mida olin 1,5 km varem endast (minuga samas suunas) möödumas näinud, ja ilusas (kuigi mitte emakeelena kõneldud) eesti keeles kutsuti mind peale. Et "spetsiaalselt minu pärast ja pole kohta". 😳 

Hääl võõras. Kes või kui palju on autos? Ei näe.

Ää ... ee ... Mina olen ikka lastele õpetanud, et ei ronita esimesse võõrasse peatunud autosse ja kodused on mulle sisendanud, et ... ma olen väärtuslik. Kui muuks ei kõlba, siis varuosadeks või aiamaale väetiseks, aga see ei tundunud plaan. Tänasin ja püüdsin märku anda, et üldse poleks vaja olnud, kodu juba paistab (mis see 5 km siis ära pole, mul head prillid!) ning rühkisin edasi. Abipakkuja proovis veelkord, aga no ma kogu kehakeelega andsin märku, et juba koputan trepil saabastelt lund maha. Nii ta siis edasi sõitis. Ja mingi aja pärast tagasi. Mingi aja pärast sellepärast, et esimese ringipööramiskohani oli hulk maad.

Kust ma tean? Sest hetk hiljem sõitis mulle vastu järgmine auto ja ... peatus. Sealt ei tulnud keegi midagi ütlema ja kuna ma pole kunagi kellelegi õpetanud, et 2. võõrasse peatunud autosse ei tohi minna, siis marssisin otsustavalt see mõni meeter tuldud teed tagasi, avasin ukse ja ... huh ... tundsin juhi häälest ära. Ka tema pidi minu pärast 2 korda sobivat ümberpööramispaika otsima.

"SUUR AITÄH, et hoolisid ja viitsisid nii palju vaeva näha!" pomisesin koduteeotsas autost välja ukerdades.

"Ah, mis! Oma küla inimene ju!"

Olgu siis pealegi. Tema sai vähemalt tänatud. Aga see teine abistaja ... Palun, ära pikka viha pea! Ma usun, et tulid rahu, sõpruse ja heade kavatsustega. Püsi ikka sama abivalmis, olen tegelikult hirrrmus tänulik, aga mul pole siiamaani õrna aimugi, kes Sa olid või kust Sa tulid (peale selle, et kahelt poolt ja BOLT-iga). Usun, et kunagi jõuab mu tänu ikkagi Sinuni või kui ei jõua tänu, siis tuleb millalgi mõni teene Sinu juurde, sest heategudel on ju kombeks ringelda. 😉 

No comments: