03 August, 2020

10. päev. Engure-kodu

 Esmaspäev, 3. august.

K ärkab. Hingamine on imelik. Ei mingit valu ega surumist rinnus, aga iga sisse- ja väljahingamise ajal kostub imelik hääl. Nagu norskaks ta. K painutab peopesad "teokarbiks" ja püüab oma kopsude olukorras selgusele jõuda. Ta ei norska ju. K on toas üksi. K teab, et ka naabertoas pole kedagi. K muudab hingamisrütmi. Norskamisrütm ei muutu. Järelikult tuleb see ülejärgmisest toast. K rahuneb.

Öösel on vist kergelt sadanud. Hommik lõhnab värskelt vihma ja mändide järele, aeg-ajalt piilub aknasse päike. Kõrvaltmaja ilus väärikas hundikoer suhtub võrkaia taga õiendava klähvitsa salvamistesse külma rahuga, ühel hetkel kastab ta lihtsalt üle.

H keedab villa ees terrasil priimusega selle matka viimast neljaviljaputru.

"Mis mõttes neil EI OLE PLIITI???"

H on nördinud.

Suur köök ja ei ole pliiti!

Leiame pliidi kunagise asukoha. Tõmbekapi all. Pliidiplaadi asemel on nüüd armsad merevaatega lauakatted.

Valmistume ärasõiduks. Väike probleem on selles, et me täpselt ei tea, millisest peatusest buss väljub. Me oleme siin vähemalt kolme näinud. Vahemaadega. Mida meie jalad ei pruugi vale valiku korral vajalikult kiiresti läbida. Küsime poest nõu. H küsiks ka saiakesi, aga õnneks tänaseid veel ei paista.

K külastab kohalikku skulptuuride aeda.

Rahvast koguneb päris rohkelt, aga me ei muretse. Meil on piletid ostetud. 

Bussis selgub, et see ei tähenda midagi. Olgu sul istekoha number piletil kas või kuldses kirjas, bussis kohtadel numbreid pole. Vähemalt oleme bussis. Järgmised poolteist tundi. 

H ei ole rahul. Kuigi talle istekoht jagub. Aga see pole seal, kus tema eeldas.

Riias läheme Rimisse. Kui Rimi seda kuuleb, paneb ta uksed kinni ja peidab sissepääsud ära. 

Läheme siis Maximasse.

K ostab poe šokolaadidest tühjaks. Võib ju arvata, et Laima šokolaad on Eestis tõeline haruldus ja sellega saab kodumaal eksootilise magusaäri püsti panna.

Bussis istub K kõrvale maskis mees, kes lõhnab tugevalt desovahendi järele. Kellelgi teisel pole sellist maskis kaaslast. K tunneb end turvaliselt.

Tallinnas pole pikkadeks hüvastijättudeks aega. K avastab, et kui joosta, jõuab veel Ülemistelt rongile. 

Perroonil meenub, H et kalakonserv ja leib on ikka veel K seljakotis. Peidaks kuskile kokkulepitud kohta?

"Mis kell sa homme koju jõuad?" helistatakse kodust, aga K on juba teel. K on juba päris lähedal.

02 August, 2020

9. päev. Mērsrags- Engure

 Pühapäev, 2. august.

Ilm on ilus, aga siinne rand sobib paremini lindudele (neid on kuhjaga). Veidi käidud, muutub jalgealune sopaseks, siis hakkab laiutama roostik ja meid suunatakse heinamaale. Et tempot hoida, ergutavad raja ääres sääsed-parmud. 

H astub esireas ja on jutusoonele sattunud. Taga aga pöördub matkajate poole keegi kohalik, kes tahab teada, kust kuhu ja kui kaua. Kuna H kõnetajat ei märka, marsib ta uhkes üksinduses ja saab kõik tõestisündinud lood ning värskemad anekdoodid ära rääkida, ilma et keegi vahele segaks.

Päris õige kämpingu asukoht oli vist hoopis Pekrags. Mersragsi jõutakse nüüd. Matkajad ajavad närviliselt putukaid eemale ja imestavad kohalike üle, kes on kõige pinisevamasse sääsevõpsikusse pühapäeva nautima tulnud ning oma toolidel päikest näkku lasevad.

Ka siinses poes pole pajarooga (huvitav, millal me seda veel valmistaks, kui viimasel ajal pidevalt väljas sööme?) Muidugi oleks narr nii kerge kotiga koju minna, mida inimesed meist arvavad.

Vett ei tassi me ammu juba üle liitri kaasas. Kivide kogumisest oleme suutnud hoiduda (see on hea, sest kivid on siin kole suured).
Istume poe juures pingil ja sööme kohukesi-saiakesi. Kes mida. K viib püüdlikult kõik liigse eemale prügikasti. Korjab maastki paar silma riivavat sodi ja pistab kasti nii, et need kohe jälle välja ei lendaks.
"Sul kukkus midagi!" hõikab H eemalt. K vaatab imestades ringi. Justkui miski pole kastist välja lennanud. Võtab igaks juhuks koristamise suuremalt ette. Nii! Nüüd ei tohiks H-l küll etteheiteid olla.
"Sul kukkus siin pingi juures midagi," täpsustab H. 
Ahah. Veepudel. 😏

H käib huvi pärast ka teises poes, aga ei midagi. Või siiski. H teeb midagi enneolematut: ostab sääsetõrjevahendit. 

Seame sammud üle silla.


Meie ees kõnnib tüdrukutepaar. Kott seljas veidi suurem kui ranits. Nõõõrk!

Tõmbame pika sammuga mööda.
"Nüüd nad ootavad, et me ees ära läheks."
"Ehk lähevad randa?"
"Selliste kottidega?"
"No aga kui neil on seal mitme käigu kostüümid..."
"Kõlarid..."
"Ei, neid me oleks juba kuulnud."

K märkab eemal Kristjan Jaagu kuju. Vau, too tubli mees pole sugugi ainult Riiaga piirdunud!
"Lähme Riiga! Ega me kehvemad ole!"
H aga teab, et see on hoopis Oskars, kaluri poeg. H-l läks uni ära, uuris.

Jõuame mustikametsa ja muinasjutumäele. H teab kohalikust ajaloost ja legendidest kõike. 

"Ehk need tüdrukud kottidega saadeti kodust hoopis mustikale? Ämbritega oli häbi tulla, ämbrid on kotis?"
Korraks unub endal ka, miks me siin oleme. Mustikad. Palju mustikaid. Topime joogipudelid täis. Kott on tegelikult ju 70-liitrine. Kui asjad näiteks magamiskotti pakkida?🍇

Täitsa pikk ja mõnus metsatee. Ainult hambad on sinised ja sellise käega väga kellegi nina ees ei vehiks. 

Rand. 

Jälle metsatee. Meie ees astuvad isa ja ema kolme lapsega. Jõuame neile tasapisi kannule, siis jääme jälle pisut maha, sest perekond tõstab tempot.

"Tuled perega metsa jalutama ja nüüd jookse nagu segane, lapsed kukil, kaks hullu turisti sabas."

Berzciemsis teeme kohvikupeatuse. Enne võiks poest läbi käia... H arvab, et tegelikult pole see mingi maa pärast tagasi põigata. K on poeskäigu vastu. Meil on endiselt pool leiba, konserv ning pudruhelbed varuks. K-le meeldib kerge kott ja võimalus vähem süüa.

Õnneks pole rannakohviku heeringaports ülearu suur. Magustoiduks pakutakse vaadet luikedele, haigrutele ja kahele pensionärile, kes lindudele külje alla üritavad pugeda.

Huvitav, mis teema sellega on? Nii kui koti seljast maha ajad, jalad enam ei liigu. Ukerdame abitult ja kaua hädavajalikke toimetusi tehes (nina puuderdamine, arve tasumine). Siis tõstad koti turjale ja kohe hakkab jälle kõnnimehhanism tööle.

Rand ja kõrkjad. Rand ja kivid. Rand ja liiv. Rand ja paadid.
Rand ja ...tuhanded kormoranid, sekka luiki ja haigruid.
Hommikune teekond ei olnud mõnus, aga nüüd tuleb tasapisi kurbdus peale. K on ise süüdi. K on see, kes tahab kangesti 4. augustil kontserdile jõuda. Nüüd on H nagu üleskeeratud mänguasi ja keksib ees minna, nii et järele ei jõua.

Abragciemsi kandis otsustame, et kui juba, siis juba. Läheme lõpuni. Lõpp on Engures ja kuigi telkimine on tore, siis linna minekuks võiks end natuke sättida. Sättimine tähendab maja. Me ei ole nõudlikud. Ühiselamu, mida rajatutvustus pakub, võiks täitsa sobida.
Ütlevad, et ei saa.

No võtame siis järgmise. "Villa Elisabete". Kõlab nagu matkamaja, eks? 😄
H arvab, et nimi ei tähenda midagi ja see võib olla, mis iganes. Nad on meid lahkelt vastu võtmas. Aga kus me hetkel asume? Ee... et see kohanimi tuleks nüüd (ilma eelneva harjutamiseta) välja hääldada? 😂

Nagu kiuste, läheb rand ilusaks.
Lisandub aina uusi vaatamisväärsusi
ja atraktsioone.
Et oleks ikka võimalikult rohkem kahju lõpetada.

Jälle jõuame rannast metsateele. Jälle meeldetuletused, millest ilma jääme: 
Villa ongi villa.
Onu on meid kenasti oodanud. Palub registreerumise ajaks lahkelt koti seljast võtta ja lubab selle ise tuppa viia.
"Mis te sellega veate? Kive???" imestab ta, kui tal kotti haarates pigem jalad kerkima kipuvad.
Misasja! Meil on seljakotid juba nii kerged, et piinlik lausa.

Onu ütleb, et üle tänava kohvik on kümneni lahti, aga taas selline lugu, et jalad ei liigu. Kulgeme kuidagi kohale.
K-l on suurepärane video H kulgemisest, aga ta hoiab seda reservis. Kui sõpra on kunagi mingil põhjusel mõjutada vaja. 😋

"See tagumine sein jätab mulje, et ongi kivist.
Ja siis pannakse sulle lauale tükk seda plaati, et sa kindlasti nii ei arvaks," muigab H.
Aga toit on hea. Seenene. Või juustune. Kuidas kellelgi.

K leiab, et on puhtaks pesnud täiesti valed riided. Ses mõttes, et selga ta neid nagunii panna ei kavatse, need on küll kuivatatud, aga rändavad kodus koos teistega masinasse. 
Öörahu võiks olla kiire tulema, aga K jalad kisuvad krampi. Ju mõistavad nemadki, et rannalõbud said selleks korraks läbi.

01 August, 2020

8. päev. Vecmuiža-Mērsrags

Laupäev, 1. august.

Venitame minekuga. Nii palju kui ööbimine väärt oli, meil ei ole, aga nii vähe kui küsiti, oleks kah patt maksta. Leiame kesktee.

Rada on mitmekesine, aga mahematkajale karm. H kurdab, et Google ei oska randapidi kilomeetreid mõõta, aga arvestades, mitu km me ümber kivide keerutame, siis ei ole ka matkakaardi vahemaa täpne. 😃

Ilus on ikka. Rannaäärsed majad ja linnud... Neid on üha rohkem (nii maju kui ka linde) ja mõnda luike näeme päris lähedalt. Uskumatu rahumeelsus! Mine või põnne silitama, nad ei ütle midagi. 
Vahepeal aga on rannas võimatu liikuda (roostik või lihtsalt rand puudub) ning oleme sunnitud võpsikus ragistama. No nii on ka pisut ülekohtune öelda, aga kui keegi küsiks, kust me oma puugid saime, siis viiks nad just sinna.
Samas leiame me sealt kõrge rohu seest näiteks terve sülemi sirmikuid (ainult et kus sa neid siin praed?) ja kõige ootamatumas võsanurgas peavad noored sätitud ja mukitud ning ballikleitides piigad pidu. Raske otsustada, kummad meist antud keskkonnas kummalisemad on.

H on lätlaste kondiitritoodete võrku langenud. Kaltenes seame poe vastas bussipeatuses oma einelaua üles, aga kauaks ei jää, sest kilomeetrid ei kulu justkui üldse. 
Rannas edasi jalutades jõuame müstilise hooneni, millest ei oska kohe midagi arvata. Maainimene K pakub, et ehk on küla seltsimaja, mingid toolid ja lauad ning toidunõud justkui paistavad piirdetara juurest piiludes. Kodus jääb juutuubis selline asi näppu. Kes aru saab, tõlkige mulle ka. Mõne lausega. 😇
Kõnnime järgmise asustatud punktini, mis lubab kaht kohvikut ja üht poodi. Või vastupidi. Ainult et 2/3 neist olla suletud. Otsustame, et kuna nagunii külla minna tuleb, sest vahepeal on jõgi ja mõistlik tundub silda kasutada, siis söögikoha olemasolu korral me sööme, mis sest, et kell on vähe.

Sööma minek polegi nii lihtne. Krundid ulatuvad üsna mereni, nii et vahepeal peab üpris akende taga turnima. Viimane maja, millest mööda ukerdame, on küll mahajäetud, aga aedapidi meres. Suur seljakott seljas, on kitsal kiviaial poomiharjutusi teha päris... huvitav.


Jõuame uhkete eramutega külasse ja jääme suunda valides kimbatusse. Õnneks on lähemas aias keegi mees muru niitmas. Küsime teed poeni ja ta suunab meid meie meelest ülekohtuselt suurele ringile.
"Oleks võinud ju pakkuda, et minge otse aiast läbi."
"Sa maja nägid? Usu, ta on siin ainult tööl."

Siis küll.

Kohvik paistab, kui enam ei oska oodatagi.
Tellime suured, aga see-eest rammusad road.
Kaasmaalased vaikime siin maha. Lihtsalt.

Edasi kulgeb tee läbi männimetsa randa ja nüüd on jupp aega taas pisut Kuramaa rannikut meenutav ala. H valmistub jalgu lohistama ja arvab, et aeg oleks telke üles sättima hakata, aga umbes 5 km eemal paistab midagi, mis võiks olla kämpingu asupaik.

Ongi. Meid sinna ei lasta. Jube uhke, hinnatud ja pikalt ettebroneeritud puhkela, me ei tahagi sinna jääda.

H teeb ettepaneku jalutada pisut tagasi ja telkida männimetsa veeres, aga sõna TAGASI kõlab K jaoks hirmutavamalt kui see, et 1,5 KM PÄRAST ON TELKIMISKÄMPAR. 

K laseb H ette, siis H ei näe, et ka K jalad lohisevad.

"Ma ei näe siin midagi, mis meenutaks..." pomiseb H, aga siis me näeme. Saules Kempings. See on väga viisakas koht! 

Jääme suhteliselt "teenindusmaja" lähedale. Nii pole kauge maa vetsu, kööki või pesulasse roomata. Kummalisel kombel on keskmiselt rahvarohke telkla duširuumides palju vaba ruumi, nii et K ise liguneb mõnuga ja otsustab siis, et täna on tema kord pesu pesta. Laotab need kenasti võrkaiale (naaberkrundi omanik on kindlasti väga rahul).

Seejärel paneb K siva telgi üles (sääsed aitavad kiirustada) ning lahkub unemaale. 
Hommikul kurdab H, et tal hakanud veidi vilu ja läinud tuppa sooja, aga K, kes austusest kaaskämpijate vastu jättis kattegi panemata, ei kurda millegi üle. Tuleb lihtsalt osata kaasa võtta õige arv magamiskotte. 😜